seestpoolt kreemikasvalge. Vill on 6,5 kuni 10 cm pikk ja kergelt lokkis. Üks meriino lammas kasvatab 3,5 kuni 5 kg villa aastas. EESTI MAALAMMAS Eesti maalambana käsitletakse kuni ametlikult põlistõuks tunnustamiseni ajaloolisele kirjeldusele vastavaid ja Läänemereäärsete naabermaade põlistõugudele (põhja lühisabalambad) iseloomulike tunnustega lambaid, kes on eestimaist päritolu. Tänaseks päevaks on leitud maalambaid lisaks Lääne-Eesti saartele ka Pärnumaal, Setumaal ja Võrumaal - Eestimaa äärealadel, kuhu intensiivpõllumajandus nõukogude ajal ei jõudnud. Kuidas ära tunda eesti maalammast ? Eesti maalammas peab olema Eestimaist päritolu.Saba peab olema võimalikult lühike. Nägu ja jalad siledad ning villata.Jalad on peened Kolju väike ja kitsas. Kehaehitus saledapoolne ja graatsiline. Väike kasv. Ka uttedel võivad olla sarved.Villatüüpe ja villavärve on erinevaid.
aastal. Eesti tumedapealise lambatõu lähtetõugudeks on eesti maalammas ja sropsiri lihalambatõug. Eesti valgepealise lambatõu lähtetõugudeks on eesti maalammas ja sevioti lihalambatõug. Mõlemad tõud tunnustati põllumajandusministeeriumi poolt 1958. aastal.Esimene Eesti Lammaste Tõuraamat (19311941) avaldati 1942. Tõuraamatus oli 3 jaotust: sropsiri (Shropshire) lambad, sevioti (Cheviot) lambad ja karusnahalambad. Eestis leidus tollal veel parandamata maalambaid, aga kuna neid ei tunnustatud, siis neid tõuraamatusse ei märgitud.Nõukogude Eestis oli eesti tumedapealiste ja valgepealiste lammaste aretustöö edendajaks Eesti Liha Villalammaste Riiklik Tõulava. 1990. aastal taastati Eesti Lambakasvatajate Selts, kes tegeleb lambakasvatuse arendndamisega Eestis. Lambaliha on kergesti äratuntava rikkaliku maitsega. Hea ja kvaliteetne lambaliha on kõrges hinnas ning sellest saab valmistada
30- aastatel kutsus Eesti riik kokku komisjoni, kes pidi otsustama mis maalambast saab, kuna kasvatajad ei tahtnud seda lammast kasvatada, sest ta oli nii palju väiksem, halvema liha ja villajõudlusega. Komisjon võttis otsuse vastu, et eesti maalamba tõugu ei tunnustata ja tõuraamatut ei hakatud pidama. Peale seda maalammaste arvukus langes ja praktilised farmid hävisid. 50- aastatel, kui käidi Lõuna-Eesti farmides ringi, siis öeldi, et maalambaid oli järgi jäänud 15% Lõuna Eesti farmidest. 2003. aastal on Eesti registreeritud Eesti Maalambakasvatajate ühing. Koguti eelkõige saartelt kokku lambad, kes eristusid tumedapealistest ja heledapealistest ning selle ühingu eestvõttel tehti geeniuuringud, mille tulemusi on kajastatud kahepidiselt. Maaülikooli teadlased on seisukohal, et geeniuuringud on näidanud, et teatud osa lammastest on tõesti genotüübi poolest erinevad meie põhitõugudest
· Sevioti A osa sisaldas andmeid 100 jäära ja 177 ute kohta, sealhulgas välismaalt imporditud 24 jäära ja 50 ute kohta ja B ossa kanti mittetäieliku põlvnemisega segaverd sevioti (Cheviot) lambad. Sevioti B ossa oli märgitud üksnes Eestis aretatud 12 sevioti (Cheviot) jäära ja 34 sevioti(Cheviot) ute andmed (Piirsalu, 2000). · Karusnahalammaste jaostu - trükitud andmeid raamatus ei ole. Märgiti ära, et Eestis leidus tollal veel parandamata maalambaid, aga kuna need tunnustust ei olnud leidnud, siis neid tõuraamatusse ei märgitud (Eesti Lammaste Tõuraamat I, 1942). 1945.a. tõuloomade loenduse andmeil oli Eestis 49 000 sropsiri (Shropshire) ja 26 000 sevioti (Cheviot)tõulammast ehk 31% lammaste üldarvust. 1958. a tunnustati eesti tumedapealine lambatõug ENSV Põllumajandusministeeriumi poolt. Ka eesti valgepealise lambatõu teadlikuma aretuse alguseks peetakse 1926. a kui alustati
1.3. Eestis aretatavad lambatõud Eestis on traditsiooniliselt aretatud kahte eestimaist lambatõugu- eesti tumedapealine lambatõug ja eesti valgepealine lambatõug. Viimastel aastatel on alustatud ka erinevate lihalambatõugude nagu tekseli, suffolki, dorseti ja dala lammaste kasvatamist Eestis. Need tõud on eestimaiste lambatõugude parandajad tõud. Kasvatatakse vähemal määral ka teisi tõugusid nagu islandi lambaid, swifteri lambaid, soome maalambaid, gotlandi lambaid, Suurbritanniast pärit swaledale lambaid, muulasid, sinisepealisi leisteri lambaid, kuid nende arvukus ja kasutamine on piiratum. 1.3.1. Eesti tumedapealise ja eesti valgepealise lambatõu väljakujundamise ajalugu. 7 Esimesed kirjalikud andmed Eestimaal aretatavatest lammastest pärinevad 1794.aastast W. Friebe poolt (Eesti ja Liivimaa statistiline ja ökonoomiline
1.Lambakasvatuse olukord, lammaste arvukus Eestis, perspektiivid Eestis on traditsiooniliselt aretatud kahte eestimaist lambatõugu- eesti tumedapealine.lambatõug ja eesti valgepealine lambatõug. Viimastel aastatel on alustatud ka erinevate lihalambatõugude nagu tekseli, suffolki, dorseti ja dala lammaste kasvatamist Eestis. Need tõud on eestimaiste lambatõugude parandajad tõud. Kasvatatakse vähemal määral ka teisi tõugusid nagu islandi lambaid, swifteri lambaid, soome maalambaid, gotlandi lambaid, Suurbritanniast pärit swaledale lambaid, muulasid, sinisepealisi leisteri lambaid, kuid nende arvukus ja kasutamine on piiratum. Lambakasvatussaaduste turu situatsioon on selline, et viimastel aastatel on suurenenud lambaliha hind ja ka pargitud lambanahkade hind. Villa hind on jäänud samale tasemele ning pidevalt on probleemiks olnud toodetud villa realiseerimise võimalused. Suurenenud on huvi tõuloomade ostu vastu ning hetkel ei jätku uttesid
3. Eesti valgepealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu Ajalugu Eesti valgepealise lambatõu teadlikuma aretuse alguseks peetakse 1926.a. kui alustati inglise päritoluga sevioti (ing. k. Cheviot) tõugu lammaste kasutamist eesti maalammaste parandamiseks. Nii toodi 1926.a. 1 sevioti jäär ja 2 utte Rootsist, 1934.a. 72 sevioti Inglismaalt ja 1935.a. 36 sevioti lammast Rootsist (Piirsalu, 2000). Imporditud lammastega paaritati jäärajaamades eesti maalambaid, mille tulemusena saadi valgepealiste lammaste massiiv, keda kutsuti kodanlikus Eestis sevioti lammasteks ja kellest kujundati välja eesti valgepealine lambatõug. Jõudlus, arvukus Varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kelledelt saadakse valget, poolpeenvilla keskmise peenusega 31 Nm. Eesti valgepealised lambad on väiksema kehamassi ja villatoodanguga, kuid nende uted on suurema viljakusega ning nende villa kvaliteet on parem kui eesti tumedapealistel lammastel. Eesti
annaabi.ee 
