Nägu ja jalad siledad ning villata.Jalad on peened Kolju väike ja kitsas. Kehaehitus saledapoolne ja graatsiline. Väike kasv. Ka uttedel võivad olla sarved.Villatüüpe ja villavärve on erinevaid. 6 Meriinolammas Eesti tumedapealine lammas 7 Eesti valgepealine lammas Eesti maalammas (Kihnu) 8 KOKKUVÕTE Minu jaoks oli kõige huvitavam info maalamba kohta. Ning varem ma ei teadnud et lamba villaehitus nii keeruline on. Oli huvitav. KASUTATUD KIRJANDUS Eesti maalammas - http://www.maalammas.ee/index_main.php Eesti valgepealine lammas - http://www.etll.ee/?Lambad_ja_kitsed Eesti tumedapealine lammas - http://www.etll.ee/?Lambad_ja_kitsed Meriinolammas - http://www.lambanahk.ee/01/06/ www.google.ee Lammastes üldiselt http://www.miksike.ee/documents/main/lisa/3klass/8talu/lammas.htm Lammaste vill - http://www.eau
jäärad olid sarvedega, lambad olid enamasti mustad või hallid. Need olid eesti maalambad, keda võib pidada põhjalühisabalammasteks ja kes olid põhiliseks lähtematerjaliks eesti tumedapealise ja eesti valgepealise lambatõu kujundamisele.19. sajandi alguses oli meriinovill väga hinnaline kaup ning mõisnikud hakkasid importima meriino peenvillalambaid. 1840 oli Eestis ja Liivimaal 208 820 peenvillalammast ning peenvilla ja maalamba ristandit. Kuna meriinolammaste pidamine sai 19. sajandi lõpus Austraalias hoo sisse, siis peenvilla hinnad maailmaturul hakkasid langema ja meriinolammaste pidamine ei olnud enam nii tasuv. 19. sajandi lõpus hakkasid Eesti mõisnikud otsima uusi võimalusi. Lihalammaste kasvatamise perioodil imporditi erinevaid lihalambatõugusid sautdauni (South Down), hämpsiri (Hampshire), oksfordauni (Oxford Down) lambaid ning PõhjaSaksamaalt romni marsi (Romney Marsh) lambaid.
lambakasvatajate sissetulekuid, et paremini ära kasutada erinevate lambatõugude potentsiaali. Kolme lambatõu vahelisel ristamisel vajatakse vähemalt ühte suure viljakusega lambatõu isasloomi (selliseks lambatõuks sobib hästi Norra päritoluga dala tõug, kelle viljakus oli 2000. a 2,02 talle 100 poeginud ute kohta või Eestis olemasolev soome maalambatõug). Olemasolevaid eesti tumedapealisi või eesti valgepealisi uttesid tuleks esimeses etapis ristata dala või soome maalamba isasloomaga. Nii saadakse pooleverelised ristandtalled, kelle jäärtalled realiseeritakse lihaks aga utt-talled kasvatatakse üles ja viiakse põhikarja tallede tootjateks. Sellistel pooleverelistel F1 ristanduttedel on suur viljakus tänu ristamise heteroosiefektile. Teise variandina võib siin kasutada ka meie põhitõugude, s.t eesti tumedapealise ja eesti valgepealise tõu ristandeid, mis samuti on puhtatõulistest algtõugudest suurema viljakusega.
Lambakasvatussaadus on ka elus lammas. Seda eelkõige tõuloomakasvandustes. Elusloomade müük on kogu aeg tõusnud, sest lammaste arvukus on tõusnud. Samuti on võimalik eluslambaid riigist välja viia, eelkõige müüakse Lätti ja Leetu. ARETATAVAD TÕUD EESTIS Eestis on peamiselt kaks kodumaist lambatõugu. Nendeks on Eesti tumedapealine lambatõug ja Eesti heledapealine lambatõug. Pea ja jalad on tumedapealisel kaetud tumedate viirudega. Tumedapealine lammas on saadud eesti maalamba ristamisest Suurbritanniast pärit lihatõugu sropsiiri tõuga. 1926. 1950. Aastani toodi sropsiiri lambaid Eestisse eesmärgiga saada lihatüübilised lihavillalambad. Tõumärgiks on ET. Eesti valgepealine lambatõug (EV) Heade lihavormidega, valge villaga, suuruselt mõnevõrra kui Eesti tumedapealine lammas. Ta on üldiselt viljakam, kui tumedapealine. Valgepealine lammas on saadud eesti maalammast ristates sevioti lambaga. Ka sevioti tõug on pärit Ühendkuningriikidest
Eesti holsteini tõug on saadud kohaliku karja vältaval ristamisel hollandi friisi tõuga. Tänapäeval on põhiliseks aretuskomponendiks holsteini tõug, mis samuti aretatud hollandi friisi tõust. Eesti suur valge seatõug on saadud kohaliku sea vältaval ristamisel inglise suure valge seatõuga. Lambakasvatuses on eesti tumedapealine lambatõug aretatud sropsiri tõu vältaval ristamisel kohaliku maalambaga. Eesti valgepealine lambatõug aga sevioti tõu ja kohaliku maalamba vältaval ristamisel. 66. Uudikristamine Uudikristamise korral saadakse uus tõug kahe või enam tõu ühendamisel. Selle ristamismeetodi korral ei parandata kohalikku tõugu, vaid valitakse kindlad lähtetõud, kelle kasulikke omadusi püütakse kombineerida uuel tõul (nn. sünteesitud tõug). Lihtsa uudikristamise korral saadakse uus tõug kahe tõu ühendamisel. Keeruka uudikristamise korral kasutatakse uue tõu kujundamisel rohkem tõuge. Ristandite hulgast valitakse sobivate
kohalike liha-villalammaste aretamine 1926.a.-1958.a. , sihikindla aretustöö algus 1926.a eesti tumedapealise ja eesti valgepealise lambatõu kujundamisel ja lambatõugude tunnustamine 1958.a. ENSV Põllumajandusministeeriumi poolt. Peenvillalammaste kasvatamise perioodil kui peen meriino vill oli väga hinnaline kaup maailmaturul hakkasid mõisnikud importima meriino peenvillalambaid. Nende arvukus kasvas niivõrd, et 1840.a. oli Eestis ja Liivimaal 208820 peenvillalammast ja peenvilla ning maalamba ristandit. Sajandi lõpu poole peenvilla hinnad langesid, sest Austraaliast oli saanud võimas meriino lambakasvatuse riik ning austraalia lambakasvatajate poolt toodeti suuri koguseid meriino villa ning maailmaturul hakkasid peenvilla hinnad langema. Seepärast hakkasid mõisnikud otsima uusi võimalusi ning lihalammaste kasvatamise perioodil imporditi mõisnike poolt erinevaid lihalambatõugusid- sautdauni (South Down), hämpsiri (Hampshire),
annaabi.ee 
