võimendeid sõltuvalt sellest millist võimendus elementi kasutatakse vastavalt sellele on olemas lampvõimendid, transistor võimendid ja intergraal võimendid. Sõltuvalt sellest kas põhiliseks võimendatavaks parameetriks on pinge, vool või võimsus eristatakse pinge, voolu ja võimsus võimendeid. Väga levinud on liigitada võimendeid eel ja lõppvõimenditeks. Eelvõimendi ülesandeks on suurendada signaali pinget või voolu sel määral, et sellest piisaks lõppvõimendi tüürimiseks ehk võib ka öelda et eelvõimendi väljund ühendatakse lõppvõimendi sisendiga. Lõppvõimendi ülesandeks on arendada koormusel nõutavat signaali võimsust, ehk lõppvõimendi väljund ühendatakse alati koormustakistusega ja lõppvõimendi peab olema kujundatud nii, et ta suudaks arendada koormustakistuses nõutavat võimsust. Järgmine liigitus liigitab kasutus otstarbe järgi. Kuna kasutus otstarbest sõltub
4 E Joon.1.31 1.9. Lõppvõimendid Lõppvõimendite erinevuseks eelvõimenditest on see, et nad töötavad mitte kollektor takistusele, vaid reaalsele koormusele, mis on samuti vaadeldav elektrilise takistusena. Seejuures on lõppvõimendi ülesandeks arendada tarbijas maksimaalset signaalisageduslikku võimsust. Selle nõude täitmine on aga võimalik ainult sel juhul, kui võimendi väljundtakistus ja tarbija takistused on sobitatud. Nimetatud nõude täitmine ei olegi nii lihtne, sest astme väljundtakistus oleneb transistori tüübist (tema võimsusest) ja on reaalselt mõnekümnest -ist mõnesaja -ini. Reaalne koormustakistus sõltub tarbijast ja on vahemikus mõnest -ist tuhandete -ideni (valjuhääldi takistus 2-.30
kandjalaine mingi aspekti muutmisel. Informatsioon on esindatud kas audiosignaali, videosignaali või binaarkoodina. Raadiosagedusvõimendi (Power Amplifier) - väljundsignaali võimendamiseks, et suurendada tööraadiust. Impedantside sobituslülitus (antennituuner) - sobitab väljundisignaali ja antenni impedantsid, muutes sellega saatja efektiivsemaks vältides seisulaine teket, mille puhul kiiratakse osa energiast antennist saatja lõppvõimendisse tagasi, mis võib lõppeda koguni lõppvõimendi ülekuumenemise ja põlema süttimisega võimsa saatja puhul. [11] Joonis 5 AM raadiosaatja blokkdiagramm Lisaks sisaldab saatja muid erinevaid lülitusi helisagedusvõimendid, regulaatorid ja palju muud. [11] Lihtne raadiovastuvõtja koosneb järgnevatest moodulitest: Antenn (Antenna) - selles tekib raadiolainete mõjul vool Häälestusplokk (Tuner) koosneb tavaliselt kondensaatorist ja induktorist, mis moodustavad võnkeringi
toimet, seetähendab, on võimalik mitte inventeeriv sisend ja inventeeriv sisend. seega on komparaatoril alati kaks sisendit. Üks on niinimetatud tugipinge sisend, kuhu Vahevõimendi on see element, mis tagab Op võimendile suure võimendus teguri. antakse see pinge mille suhtes sisend pinget võrreldakse ja teine võrdluspinge sisend, Lõppvõimendi tagab Op võimendile väikese väljund takistuse ja nõutava väljund voolu kuhu antakse see muutuv pinge mida me soovime etteantud tugipingega võrrelda. väärtuse. Reeglina sisaldab lõpp võimendi ka kaitselülitust, mis väldib võimendi Pingete võrdsuse saavutamisel tekkib väljund signaalis hüppe või formeeritakse väljund riknemist väljundi lühise korral. Selleks et Op võimendi sisendtakistus oleks võimalikult impulss
Kui sisend signaali suurenemisel tekib kollektor voolu suurenemine siis induttseeridakse pirmaar mähisel emj mis püüab voolu suurenemist takistada see tähendab tema minus on suunatud kollektorile. Sisend signaali vähenemisel püüab aga trafo induktiivsus. Voolu muutust takistada ja emj pluss on suunatud kollektorile. Praktiliselt võib taolises reziimis kollektori ja emitteri vaheline pinge muutuda toitepingest märksa suuremaks. Vaadeldud lõppvõimendi lülitus on küll lihtne kuid ta on vähe levinud. Vähese leviku põhjuseks on madalkasutegur mis väljudub tarbijtava võimsuse suhtena. =Pvälj/P0. Vaadeldud lülitusel ei ületa kasutegur 30%. Kõrgema kasuteguri tagab nii nimetatud vastastakk lülitus. Joonis 2.5.4 skeem + 5 graafikut Vastastakk lülituses kasutatakse kahte transistori millised töötavad kordamööda nii, et üks võimendab signaali üht poolperioodi ja teine teist.
..4 astet, samal ajal on aga otsese sidestuse võimendi praktiliselt ainsaks võimaluseks mikroskeemidena teostatud võimendites, sest integrallülituste sisse pole võimalik tekitada suuremahtuvuslisi kondensaatoreid. Nende lisamine väljastpoolt on aga tülikas. 7.4. Lõppvõimendid Lõppvõimendite erinevuseks eelvõimenditest on see, et nad töötavad mitte kollektortakistusele, vaid reaalsele koormusele, mis on samuti vaadeldav elektrilise takistusena. Seejuures on lõppvõimendi ülesandeks arendada tarbijas maksimaalset signaalisageduslikku võimsust. Selle nõude täitmine on aga võimalik ainult sel juhul, kui võimendi väljundtakistus ja tarbija takistused on sobitatud. Nimetatud nõude täitmine ei olegi nii lihtne, sest astme väljundtakistus oleneb transistori tüübist (tema võimsusest) ja on reaalselt mõnekümnest -ist mõnesaja -ini. Reaalne koormustakistus sõltub tarbijast ja on vahemikus mõnest -ist tuhandete -ideni (valjuhääldi takistus 2-.30
..4 astet, samal ajal on aga otsese sidestuse võimendi praktiliselt ainsaks võimaluseks mikroskeemidena teostatud võimendites, sest integrallülituste sisse pole võimalik tekitada suuremahtuvuslisi kondensaatoreid. Nende lisamine väljastpoolt on aga tülikas. 7.4. Lõppvõimendid Lõppvõimendite erinevuseks eelvõimenditest on see, et nad töötavad mitte kollektortakistusele, vaid reaalsele koormusele, mis on samuti vaadeldav elektrilise takistusena. Seejuures on lõppvõimendi ülesandeks arendada tarbijas maksimaalset signaalisageduslikku võimsust. Selle nõude täitmine on aga võimalik ainult sel juhul, kui võimendi väljundtakistus ja tarbija takistused on sobitatud. Nimetatud nõude täitmine ei olegi nii lihtne, sest astme väljundtakistus oleneb transistori tüübist (tema võimsusest) ja on reaalselt mõnekümnest -ist mõnesaja -ini. Reaalne koormustakistus sõltub tarbijast ja on vahemikus mõnest -ist tuhandete -ideni (valjuhääldi takistus 2-.30
ongi väljund takistus Op võimendi takistusest suurem. Diferentsiaal lülitus on lülitus, mis võimaldab eri sisendite erinevat toimet, seetähendab, on võimalik mitte inventeeriv sisend ja inventeeriv sisend. Vahevõimendi on see element, mis tagab Op võimendile suure võimendus teguri. Lõppvõimendi tagab Op võimendile väikese väljund takistuse ja nõutava väljund voolu väärtuse. Reeglina sisaldab lõpp võimendi ka kaitselülitust, mis väldib võimendi riknemist väljundi lühise korral. Selleks et Op võimendi sisendtakistus oleks võimalikult suur kasutatakse sisend astmetes kas välja transistore, või emitteri järgureid. Dif. võimendi skeem on Kui kasutada elementaarset võimendit siis võib tekkida
Sest muidu oleks võimalik tagada sisendsignaali puudumisel maa suhtes 0 väljundpingend. OP võimendei on vaadeldav koosnevana kolmest osast. Dif võimendi on lülitus mis tagab sisenditele erineva se on mitteinverteeriva ja inverteeriva toimel. Samal ajal on ta kujundatud nii, et oleks tagatud võimalikult suur sisendtakistus. Selleks on praktiliselt kaks võimalust: 1. Mõlemas sisendis on emitterjärgurid. 2. Kasutatakse väljatransistore lõppvõimendi ülesandeks väike väljundtakistus peale selle lisatakse tavaliselt lõppastmele ka veel ülekoormuskaitse, mis ei luba väljundvoolu suurenemist üle lubatud piiri. Op võimendite parameetrid Selleks et oleks võimalik võrrelda erinevate OP võimendite omadusi, kasutatakse järgmisi omadusi iseloomustavaid parameetreid: 1. Toitepinge see on kahe polaarne pinge, mille korral on tagatud tehnilistes andmetes
annaabi.ee 
