Juhib avaliku teenistuse tippjuhtide valiku komisjoni tööd 5. Hoiab riigipitsatit ja protokollib selle kasutamist 13. Mis on Sinu koduvald/linn? Millises maakonnas see asub, kes on valla/linnajuhid ja milline on sümboolika? Sümboolika esita pildina, mille lahti seletad. Minu koduvald on Halliste vald see asub Viljandi maakonnas, Halliste vallavanem on Ene Maatee, sümboolika on lipp ja vapp Paelornamentikaga ehitud rist sümboliseerib Halliste vaimseid traditsioone. Risti lõhik viitab nii meeste kui naiste seas populaarsele mulgi kuuele, mille küljel on samuti kaaruspaeltega kaunistatud lõhik. Lipu värvideks on nn. "mulgi koloriit": must, punane ja valge. Kaaruspaeltega ehitud rist sümboliseerib Halliste vaimseid traditsioone. Risti lõhik viitab nii meeste kui naiste seas populaarsele mulgi kuuele, mille küljel on samuti kaaruspaeltega kaunistatud lõhik. Lipu värvideks on nn. "mulgi koloriit": must, punane ja hõbe. 14
Pilud kadusid, kuid kohati jäeti lahti pükste küljeõmblus, sealt paistis pesu. Küljeõmblus kaunistati paelte ja nööbireaga. 5 Kuub oli kerge ja vaba lõikega, sageli õmmeldud siidist või atlasest. Kuue esiosa ei olnud vöökohalt läbi lõigatud, hõlmad olid alt laienevad. Seljaosa oli vööjoonelt läbi lõigatud, alumine osa alt laienev. Kuue varrukad olid pikad ja laiad, varruka peal oli lõhik, mis ulatus õlast randmeni. Lõhik oli kaunistatud paela ja nööpidega, ühel rõivakomplektil võis olla kuni 576 nööpi.Sageli olid osaliselt lahti jäetud ka kuue küljeõmblused. Kuub ulatus puusade keskkohani. Kuue peale võidi siduda lai siidist särpvöö. Ülerõivana kandsid mehed ¾ või täisringikujulist keepi või varrukatega mantlit, mõlema pikkus võis olla põlvini. Keebid ja mantlid olid kas karusnahkse voodri või kandiga. Jalatsid
Tanu valmistati rööpkülikukujulisest riidetükist, mis murti kokku, õmmeldi üks serv kinni ja ümardati veidi tanu nurka. Teine äär kurrutati. Pikk-kuub (vammus, kuub) õmmeldi mustast villasest riidest. Viljandi linnast lõuna pool kanti Ida-Mulgimaale iseloomulikke punaste ja roheliste kaarusnööridega kaunistatud puusadega vammuseid, mille siilud ulatusid vööni, moodustades väikesed kühmud. 3 Külgedel allääres oli lõhik (lõhandik, raius) ja selle kohale õmmeldi piklik punane kaleviriba e lõhandikulapp. Kampsun. Viljandi kihelkonna põhjapoolsetes valdades kanti potisinist läbivillast seesidega kampsunit, mis levis uue moena 19. sajandi I poolel. Need veidi alla vöökohta ulatuvad pikkade käistega pihakatted olid rühmseesilised s.o rühmiti volti seatud ääreribaga. Viljandi kampsuni kaelaavaus ei olnud eriti sügav.
15 sajandi algusaastatel kandsid naised pehmevormilist rüüd houppelande. Rõival, mis pidulikel puhkudel oli pikk ja lai, ratsutamiseks lühem, olid pikad maani ja alt laienevad varrukad ja kõrge krae. Rindade alla viidud vöökohaga kleidid olid kontrastsetes toonides, mille all kanti valgest linasest tehtud alusrüüd. 15 sajandi lõpul lisandus kleidi ülaossa õmmeldud V-kujuline vahetükk. Varrukatel lõhed õlgadel ja künnarnuki kohal, taga kuni randmeni lõhik kuni randmeni. Nagu meestel nii ka naistel tõmmati pihk võimalikult kitsaks. Kleidid olid pikad ajani mil moodi tulid sukad. Oma jalgade esile toomiseks kaunistati sukki. Sukapaelad olid algul ainult praktilised, hiljem hakkas lisanduma dekoratiivseid elemente. 1468 aastal ilmus hispaania õukonnas esimest korda võruseelik, mis mujale levimisel hakkas laiust juurde võtma. Valmistati pajuvitstest, pilliroost või vaalaluudest. 15 sajandi lõpuks kaotasid nii meeste kui ka naiste riietused
otsast kroogitud ümber randme, mida kanti hooti alates kuuendast sajandist bütsantsi kleidist. Dolman ehk nahkhiire varrukat kanti varajasel keskajal ning see on uuesti tulnud tagasi moodi periooditi alates sellest ajast. Dolman varrukas on väga lai käeaugu kohast, võib ulatuda kuni vööni, ning läheb väiksemaks randme poole, seda lõigati koos kehaosaga tavaliselt kangast välja. Rippuv varrukas esines erinevas variantsioonis. Kolmeteistkümnenda sajandi versioonil oli lõhik küünarnuki ees, et käe saaks varrukast välja tuua näitamaks varruka pikkust. Viieteistkümnenda sajandi versioonid olid tihtilugu täidetud, et langeks ilusti, või volditud. Rippuvad varrukad viieteistkümnenda sajandi lõpul langesid kui pikad torud peaaegu maapinnani. Renessansi tulekuga tuli ka palju erinevaid varruka stiile. Osad olid intervallide järgi kokku tõmmatud, et moodustaksid puhvid, mis omakorda olid täidetud ja
Hõlma veertel on vöökohast allpool punasest poenöörist äär. Alumine äär on pööratud 1 cm laiuselt pahemale poole ja kinnitatud sinise villase " laisalõngaga". Pikkkuue seljapikkus on 119 cm ja ülemine laius 30 cm. Hõlma pikkus 121 cm ja ülalt laius 10 cm. Alumise ääre laius on 304 cm. Varrukas koosneb ühest tükist ja varruka pära poole suurenevast kiilust. Varruka pikkus on 61 cm, ülalt laius 24 cm, alt laius 13 cm. Õmbluse kohal on varruka suus 7 cm pikkune lõhik. Varruka serv on pööratud 1 cm laiuselt pahemale poole ja üleloomispistes kinnitatud. Naiste pikkkuub on omandatud ERMi poolt 1927.a.Tori khk, Riisa k, Möldri t A.Riis´ilt. Tegija on teadmata. Kuue vanus oli omandamisel 85 a. Tori naiste händega pikk kuube nimetatakse veel ka nöörkuueks, sest nad on ilustatud punaste nööridega nn. kaarustega. Kaarused punuti väikese puuhargi abil ja paelale on iseloomulik nelinurkne kuju naiste händega pikkkuue lõikeskeem
Hiljem muutusid riided lühemateks ja rõhutasid rohkem naiselikkust. Meeste riietus: Keskaajal sõltus mehe rõivastus suuresti tema sotsiaalsest kuuluvusest ja ametist. 13. ja 14.sajandi jooksul püsisid meeste garderoobis mõned põhilised rõivatükid pikavarrukaline põlvini ulatuv tuunika, selle peal kanti pahkluudeni ulatuvat avarat varrukateta kehakatet nimega surcote. Sellel rõivatükil oli ees lõhik ja kokku õmblemata küljed. Teine ülerõivatüüp, mida kanti tuunika peal, oli cyclas. Tunti mitmeid teisigi ülerõivaid nagu näiteks ganache vabalt langev rüü, mille küljeümblused olid õlast puusani lahti. Berigault nime kandis mantli ja talaari vahepealne rõivas. Populaarne oli ka poolringikujulisest kangatükist keep. Prantsusmaal oli Pariis saamas meestemoe pealinnaks. Prantslaste pillav maitse oli
Hiljem muutusid riided lühemateks ja rõhutasid rohkem naiselikkust. Meeste riietus: Keskaajal sõltus mehe rõivastus suuresti tema sotsiaalsest kuuluvusest ja ametist. 13. ja 14.sajandi jooksul püsisid meeste garderoobis mõned põhilised rõivatükid pikavarrukaline põlvini ulatuv tuunika, selle peal kanti pahkluudeni ulatuvat avarat varrukateta kehakatet nimega surcote. Sellel rõivatükil oli ees lõhik ja kokku õmblemata küljed. Teine ülerõivatüüp, mida kanti tuunika peal, oli cyclas. Tunti mitmeid teisigi ülerõivaid nagu näiteks ganache vabalt langev rüü, mille küljeümblused olid õlast puusani lahti. Berigault nime kandis mantli ja talaari vahepealne rõivas. Populaarne oli ka poolringikujulisest kangatükist keep. Prantsusmaal oli Pariis saamas meestemoe pealinnaks. Prantslaste pillav maitse oli
annaabi.ee 
