all, mis ei olnud mitte ainult varjunimi kirjandusmaailmas, vaid ka luuletaja alter ego. Ta oli üks nendest poeetidest, kes on mõjutanud terve põlvkonna luulevormi ja elutunnetust. Jüri Üdi tegi kolm raamatudebüüti. Luule Juhani luule oli mitmekülgne ja tihti muutuv. Ta võis keskenduda nii ühiskonna probleemidele kui ka kergelt mängelda või õrritada. Üdi luule on ainulaadne ega sõltu eeskujudest, aga Juhan ise sai eeskujuks teistele. Ainulaadne on Juhani luuletehnika, mida võib kirjeldada kui pinget range vormi ja liikuva sisu vahel. Selles tuleb ette ootamatuid pause, katkestusi, lühikesi lauseid ja järske mõttepöördeid, nihkeid lause- ja värsiehituses. Ta muudab oma hõlmava Irooniaga kahtlaseks peaaegu kõik nähtused, millest räägib. Üdi luule ilmutab modernistlikku huvi keele vastu, kuid säärast teatraalset esinemisviisi ja vormi pole just sageli kasutatud Luulekogud
trükiarvuga poolpõrandaalune ,,Realistliku ingli laul" (1968), siis tsükkel luuletusi koguteoses ,,Närvitrükk" ja varsti pärast seda päris raamatuna ,,Detsember" (1971). Järgnesid veel ,,Käekäik" (1973), ,,Selges eesti keeles" (1974) ja ,,Armastuskirjad" (1975), senitehtule tõmbas joone alla Juhan Viidingu valikkogu ,,Ma olin Jüri Üdi" (1978)." Üdi luule on ainulaadne ega sõltu eeskujudest. ,,Ainulaadne on Üdi luuletehnika, mida võib kirjeldada kui pinget range vormi ja liikuva sisu vahel. Selles tuleb ette ootamatuid pause, katkestusi, lühikesi lauseid ja järske mõttepöördeid, nihkeid lause- ja värsiehituses. Üdi muudab oma hõlmava irooniaga kahtlaseks peaaegu kõik nähtused, millest räägib." Kirjandusuurijad on jõudnud tõdemuseni, et ta luule ei peegelda keele abil mitte niivõrd materiaalset maailma, kuivõrd keelt ennast. Muidugi ütleb ta samal ajal ka midagi muu
10 mida sajandi lõpp meile tõi aga lapsena televisioonis kui mängisin kaamera ees oli elu kui pliiatsijoonis ei palju seal värvisid sees aja möödudes muutuvad tiitrid suured plaanid ja paremaks vänt aina uuemaks kleidid ja sviitrid ja saatele sobiv puänt 11 Kokkuvõte Üdi luule on ainulaadne ega sõltu eeskujudest , aga Üdi ise sai eeskujuks teistele.Ainulaadne on Üdi luuletehnika,mida võib kirjeldada kui pinget range vormi ja liikuva sisu vahel.Selles tuleb ette ootamatuid pause,katkestusi,lühikesi lauseid ja järske mõttepöördeid,nihkeid lause-ja värsiehituses.Üdi muudab oma hõlmava irooniaga kahtlaseks peaaegu kõik nähtused, millest ta räägib. 12 Pildid 13 Kasutatud materjal http://www.htg.tartu.ee/~d6trints / http://et.wikipedia.org/wiki/Juhan_Viiding
Oma esimesed luuletused avaldas ta Jüri Üdi nime all, mis ei olnud mitte ainult varjunimi kirjandusmaailmas, vaid ka luuletaja alter ego. Tema luule oli mitmekülge ja tihti muutuv, ta võis keskenduda nii ühiskonna probleemidele kui ka kergelt mängelda või õrritada. Ta oli üks nendest poeetidest, kes on mõjutanud terve põlvkonna luulevormi ja elutunnetust. Jüri Üdi luule on ainulaadne ega sõltu eeskujudest, aga Üdi ise sai eeskujuks teistele. Tema luuletehnika on ainulaadne, mida võib kirjeldada kui pinget range vormi ja liikuva sisu vahel. Selles tuleb ette ootamatuid pause, katkestusi, lühikesi lauseid ja järke mõttepöördeid. Ta muudab oma hõlmava irooniaga kahtlaseks peaaegu kõik nähtused, millest räägib. Jüri Üdi tegi kummalisel kombel kolm raamatudebüüti: kõige pealt ilmus väga väikse trükiarvuga raamatualune ,,Realistliku ingli laul" (1968), tsükkel
a. ,,Realistliku ingli laul" (1968) kirjutatud väga mässulises võtmes, ähvardav meelsus. Jüri Üdi luules on miljon lahendust. Kui ta oli kõik selle kirja pannud, siis see muutus paratamatuseks. Väga eredaks kaasaegse luule autoriks sai 1970ndatel. ,,Detsember" (1971) 2. tulemine, mingil määral ka 3. tulemine. Esimene päris suuretiraaziline luulekogu, mis Jüri Üdi fenomeni laiemale kandepinnale viib. Eripärane luuletehnika, mille kujundas varakult: lõpmatu eneseeituse seeria, kuhu tuuakse sisse uut. Pinge vormi ja sisu vahel. Terve rida poeetilisi võtteid. Jüri Üdilik siire ja ka ellips tekitab pause tekstis. Üdi tekst on lorilaulu moodi. Teatriaalne luule. Tema tekste saab esitada, kõlavad. Absurdne. Analoogi on raske tuua. Kui varem oli rangesse vormi segane sisu surutud, siis hiljem tuleb juurde vabavärss, silbilisrõhuline luule, kaotab riimi ära
Kuigi need on teemadelt ja laadilt üsna kokkusobimatud, hakkab kas või vaid neid kolme valikkogu vaadeldes mingi soomeugriline üldistusmasin siiski tööle, tuleb ilmsiks too melanhoolia, oma maa ja maatuse, keele ja keeletusega seotud olu. Ja kultuurikandja kohustus ning taak, mis neist tekstidest vastu vaatab... Teadlikkus oma rollist identiteedi ja mälu säilitajana. Muidugi, ma olen seda varem öelnud ja ütlen veel. Valton on kõigepealt siiski esmaklassiline proosakirjanik. Tema luuletehnika on pisut vanamoeline (mis muidugi soome-ugri tõlkeiks kohati just passibki: ei ole need tekstid veel kõrgmodernismi harjal ja postmodernismi puudutust ei haista pea üldse) ja liiga oodatavalt luuleline. Sõnaseadmine kipub värsitreimiseks, eriti vormitäpsemates ja riimilistes luuletustes, s.t et hästi õnnestunud luuletõlgete sekka satub ka kipakamaid, kus värsside tagant tuleb originaali aimata, et mõista, miks too luuletus tõlkevalimikku on jõudnud. Siiski: need
taustu, kui midagi kirjandusest teada. Kui kellegi taustale Üdi asetame, siis võib-olla saab pilt selgemaks. Eesti traditsioon: absurdiajaloo kiht õhuke, saame Üdiga midagi paralleelselt välja tooma hakata. Otseselt samasuguseid eelkäijaid pole. Kui absurdi traditsiooni õhutame, siis natuke jääme rõhutusega hätta. Ühtpidi absurd, teistpidi pole ka. Ühtpidi meie jaoks arusaadav luuletehnika, teistpidi siis ei ole eelkäijat võtta. Üdilikkus - silmatorkavaim ots see, et tegemist on iroonilise autoriga, või autoriga, kelle puhul öeldakse üht ja mõeldakse teist. Miks mitte ka paroodiline autor. Iroonia juures rõhutada seda, et iroonia on totaalne. Hõlmaks kõiki keeleobjekte, millest räägitakse, kahtlemata kõneleja enda vastu pöördub iroonia. Kõik muutub kahtlaseks ja kõneleja positsioon samuti. Krulli kujunemises Eesti autorites on Üdil suur osa
annaabi.ee 
