Üksikute karjatamisringide ajal võib see veel suurem olla. Hea on kui saaks niita iga karjatamisringi järel. Oluline on, et tehakse kaks korda suve jooksul niitmist. Esimene kord niita vähemalt teise karjatamisringi järel. Takistame umbrohtude levikut ja kõrreliste generatiivorganite moodustumist. Teist korda niita augustis-septembris, et hävitada umbrohtusid ja niita roojahunnikutel kasvama jäänud rohu, mis on hiirtele pesapaigaks. Niitmise kõrgus 7-10cm. Kuid luhtkastevarre esinemisel tuleks niita madalamal. Suure hulga söömata rohu korral on niitmine tülikas, vikat ummistub. Järelniidetud heina ei koristata. See kuivab karjamaal ja järgmisel karjatamisringil ja loomad söövad seda meelsasti. Veel hooldusvõtteid: äestamine ja rullimine Karjamaa probleeme Rohukamara söödavust mõjutab roojahunnikute esinemine. Nende ümber jääb osa rohtu söömata, hunnikute all rohi võib hukkuda. Kasvama võivad hakata umbrohuseemned
Liigivaesed soostunud rohumaad Mitmesugustel leetjatel, leetunud, glei- ja turvastunud muldadel asuvad rohumaad, mis on tekkinud soostunud metsade asemele või palurohumaade soostumisel. Moodustavad üleminekuastme liigivaestele madalsoodele. Sagedamad taimekooslused on hirsstarna hariliku tarna, kollase tarna, kastekaera jussheina, hallika tarna pika tarna, jussheina karusambla, tedremarana luhtkastevarre kooslused. Praegusest levikust on andmed ebatäielikud: madalasaagikate ja vähese söödaväärtusega heina tõttu on need jäetud kasutusest ammu välja ning enamasti asendunud soostunud võsastike ja metsadega. Allikalised soostunud rohumaad ja allikasood Toituvad survelisest põhjaveest, mis allikatena maapinnale jõuab. Väga piiratud levikuga. Taimestik sarnaneb liigirikastele soostunud ja madalsookooslustele
töttu tekkinud tühikute parandamine. Reegli ja korrapärane karjatamine hooldus. Ülekarjatamine võib tekitada tühikuid. Korralik intesiivne väetamine soodustab kultuuride kasvu ja surub umbrohud alla. Otsene: Olemas mehaaniline, keemiline ja bioloogiline tõrje. Mehaaniline- umbrohud kitkustakse välja, torkimine, hävitamine mulla harimisega, on töökulu nõudvad. Keemiline tõrje- väga efektiivne, ohtlik haljassööda jaoks kasvatavatel aladel, vaadata preparaadi mõju kestvust. Luhtkastevarre mättaid võib hävitada kontsentreeritud lämmastikväetisisega. 1l jätkub 20 mättale. Mikroorganismid ülesehitamiseks vaja väetisi. Tekib kunstlik rammutukk, loomad söövad meesasti. Bioloogiline tõrje. Väetamisüsteemid Taimik erinev selletõttu väetamine keerulisem karjamaal kui heinamaal. Väetise õige vahekord tagab efektiivsuse, kõige tugevamat mõju rohumaadele avaldavad lämmastik ja orgaanilised väetised. Väetise liikide tähtsus sõltub rohukamara tüübist
Minimaalselt oleks vaja niita kaks korda suve jooksul. Esimene kord võiks olla peale teist karjatamist, millega takistatakse umbrohtude levikut ja kõrreliste generatiivorganite moodustumist. Teistkorda niita augustis septembris. Hävitame umbrohtusid , niidame ära rooja hunnikutel kasvava rohu ,et hiir sinna pesa teha ei saaks,kuna seal hakkab hallitama. Esteetiliselt oleks hea kui seal ei oleks luhtohte jne algmeid. Niitmise kõrgus võiks olla seitse kuni kümme sentimeetrit. Luhtkastevarre puhul ei ole õige niita väga madalalt, sest tihedad puhmad takistavad niitmist. Äästamine, rullimine ja mõned teised võtted. Rooja hunniku all võivad heintaimed hukkuda ja asemele võivad kasvada väljaheites olnud umbrohu seemnetest umbrohud. Toitainete tagastamine on kasulik, parandab mulla viljakust, halb on see,et teda on ebaühlaselt. Rooja laotamine ühlustab toitainete jaotust karajamaa pinnale. Võib äästada vaid spetsiaalse karjamaa äkkega, mis ei vigasta rohumaa kamarat
vette ning saavad sel viisil takistada roo levikut. Samas ei söö nad rohtu oma sõnnikult, sinna moodustuvad sügisepoole kõrgekasvulise ja lopsaka taimestikuga nn. sõnnikumättad. 9 Hobused kariloomadena: meeldib kõige rohkem kõva ja kindel maa, kuid ka nemad võivad minna vette pilliroogu sööma. Nad hammustavad madalalt ja kuival maal jääb taimestik madalakspöetud; söövad ka veisesõnnikulaikudelt ning hoiavad kõrged luhtkastevarre mättad madalaina. Sellepärast võivad nad karjamaadel olla veistele suurepäraseks täienduseks. Kuna hobused on liikuvamad, häirivad nad rohkem maapinnal pesitsevaid linde. Sellepärast tuleks pesitsusajal kasutada rohkem veiseid. Lambad kariloomadena: valivad söödataimi nõudlikumalt kui veised - meeldivad taimed süüakse ära päris maapinna lähedalt, ülejäänud taimed jäävad alles. Selle tulemusena võib osa kamarat olla madalakspöetud,
arengujärgus (ädal) ning karjamaal napib rohtu. Ülekasvanud ning puitunud taimed ei sobi lammastele söödaks. Hooldusniit takistab ka seemnetega levivate karjamaaumbrohtude (luht kastevars) levikut. Luht kastevars kasvab küll niisketes kasvukohtades, kuid kuppelaladel võib maapinna mikroreljeef olla suurtes vahemikes vahelduv. Nii võib kahe kupli vahel (või isegi kupli tipus) olla küllaltki sobiv madalam, lokaalselt liigniiske koht luhtkastevarre levikuks. Korralikult hooldades ja süsteemikindlalt karjatades püsivad lambakarjamaad aastaid umbrohupuhtana. Lehmakarjamaal leviv võilill ei talu lammaste tihedat ja madalat kärpimist. Vanade, võilillede poolt risustunud rohumaade karjatamisel lammastega langeb ta taimikust välja. 3.2.5. Karjatamise läbiviimine Lammaste karjamaad peavad olema kuivad. Märgadel aladel lambaid pidevalt karjatades nad haigestuvad. Paljudel juhtudel kasutatakse lambakarjamaaks looduslikke alasid
annaabi.ee 
