Lühidalt Stalinistlikest hoonetest ja Hruštšovkadest (1)

Lühidalt Stalinistlikest hoonetest ja Hruštšovkadest
essee
48. aastal võeti vastu uus Leningradi generaalplaan. Pearõhk pandi linna ajaloolise keskuse taastamisele, et likvideerida sõjapurustused. Uusehitiste jaoks nähti ette eraldi äärelinnarajoonid. Uushooned pidid olema valdavalt mõnekorruselised majad. Kuna puudus tehnika ja inimesi leidus oli mõnekorruselisi maju lihtsam ehitada põhjusel et kahekorruseliste hoonete püstitamine ei nõua erilist ehitustehnikat. Arhitektidel tuli luua selliseid arhitektuurseid teoseid, mis oleksid väärilised Stalini epohhile. Nendeks olid Stalinistlikud majad – soliidsed, umbes kuuekorruselised, sotsialismi-ajastu igavikulisuse sümbolid.
Tavaline korter oli 2- toaline , pindalaga 55-60 ruutmeetrit. Neid kortereid iseloomustasid kõrged laed (3-3,5 m). Hiljem hakati seda stiili tundma nimetuse all – totalitaarne ampiir. Tallinnas leidub taolisi kortereid Stockmanni kaubamaja lähistel.
Vastavad nõuded olid ka sisustusele. Keset suhteliselt suurt tuba seisis tavaliselt küllaltki massiivne poleeritud ümmargune või ovaalne laud. Tavaliselt asetsesid selle laua ümber riidest õmmeldud katetega toolid. Laual oli reeglina kas samet - või tikitud hiina laudlina. Seina ääres seisis tume puhvet. Teine tuba oli magamistuba . 53. aastal hakkavad Venemaa suuremates linnades inimeste kortereid ehtima televiisorid.
Sõna Hruštšovka tuleb käibele 1960date aastate keskel. Hruštšovka märgistab 5-kordseid hooneid mida Hruštšovi ajal ehitati. Neid leidus/leidub enamikus Nõukogude Liidu linnades. Esimesed Hruštšovkad tekkisid Moskvasse juba 53. aasta sügisel. Need olid esimesed 8 5-korruselist hoonet, mis nägid välja enam-vähem sellised, nagu hilisemad Hruštšovkad. Hruštšovkadega muutus kogu eelnev ehituspoliitika , tekkis eitav suhtumine nendesse hoonetesse mis rajati varasemal, Stalinismi ajal.
1954 aasta augustis võeti vastu otsus, mis puudutas kokkupandavate raudbetoondetailide tootmist. Hruštšovkad ongi kokku pandud raudbetoondetailidest. Kuid hoopis olulisem samm Hruštšovkade suunas oli Keskkommitee ning Ministrite Nõukogu otsus 5. novembril 1955 liialduste kõrvaldamisest projekteerimises ja ehitamises. Kritiseeriti Stalinistlike hoonete tornikesi ja kaunistusi. Leiti, et nende kaunistuste arvelt on kannatanud planeerimine ja inimeste mugavused. Massiliseks muutus Hruštšovkade ehitamine üle terve NSV Liidu Ministrite Nõukogu otsusega juulis 1957 elamuehituse arengust NSV Liidus. Seal püstitati tuntud ülesanne likvideerida elamispinna puudus Nõukogude Liidus. Helge tulevik pidi saabuma aastal 1980 ja sinna ei olnud enam väga palju aega. Selle helge tuleviku variandis ei olnud kohta elamispinna puudusele. Peamiseks ideeks sai kokkuhoid , liialdused tuli likvideerida ning edu saavutada tänu kokkuhoiule.
Hruštšovkad olid 5-korruselised. Lifti neil ei olnud, mis oli taas märk kokkuhoiust. Korterid olid 2-toalised, kuhu pidi ära mahtuma keskmine Nõukogude perekond. Pindalalt olid elamispinnad 40-45 ruutmeetrit ning lae kõrguseks 2,2-2,5 meetrit. Ainuüksi selle kokkuhoiu arvel oli võimalik üle terve Nõukogude Liidu kokku hoida 30-35 protsenti.
Üks peamine eelis, mis pidi Hruštšovkadel olema seisnes selles, et tänu neile saavad inimesed elada perekonniti, perekonnad said lahti kommunaalkorteritest.
Hruštšovka omapäraks oli pisikene köögikene, umbes 5 ruutmeetrit, mis pidi vabastama inimesed (naised) nendest ränkadest ülesannetest (köögis vaaritamine), millega olid nad koormatud olnud varasemal perioodil. Tulevikus pidid inimesed kasutama peamiselt sööklate teenuseid. Köök oli mõeldud hommikul tee joomiseks ja õhtuti kergeks eineks.