Juhtus midagi ootamatut- Jannsen sai loa tsaarivõimudelt mõlemale avaldusele. Ta otsustas ajalehte hakata andma välja Pärnus. Perno Postimees ehk Näddalileht nägi esimest korda ilmavalgust 5.juunil 1857. Perno Postimees, mis siiani Pärnu Postimehe nime all ilmub, omab Eesti kultuuriajaloos olulist osa. Just selle ajalehe ilmumist peetakse tihti ärkamisaja alguseks ning ajaleht pani aluse järjepidevale eestikeelse ajakirjandusele. See kirjutis leidis koha paljude eestlaste lugemislaual, sest iga inimene võis sellest midagi huvitavat leida. Perno Postimees sisaldas kirjutusi põllutööst, majapidamisest, tervishoiust, kiriku- ja koolielust ning misjonitööst, kuid võis leida ka sõnumeid nii kodu- kui ka välismaalt. Sealjuures aga olid kohalikke olusid analüüsivad artiklid keelatud. Sõnumite sisuks oli ilmastik põllutöö seisukohalt, kuid ei võinud olla õnnetused ja kuritööd. Sellest küljest vaadatuna oli Perno Postimees erinev
isegi korralikku relvastust kätte anda...Aga sellele vaatamata võideldi,sest võitlus sovjettide vastu oli eestlastele endastmõistetav ja vääris võitlemist. Kokkuvõtlikult öeldes on Harald Riipalu sõjaväemälestuste raamat palju rohkem kui ainult elamusi meenutav memuaarteos tolleaegsetele lahinguvendadele ja ka teistele,kes traagilise 1944.aasta nii või teisiti ise kaasa tulid.See teos väärib aukohta iga eestlase lugemislaual ja raamaturiiulil,olgu siis tegemist kaasmaalaste vanemate generatsioonidega või tulihingelise noorusega,eriti aga väljaspool kodumaad üleskasvanud ja kodumaad mitte enam mäletavate või koguni mitte näinud noortega.Sest raamat ühtlasi rahvuslikuk ja teednäitavaks tähiseks meie tänapäeva noorusele,nagu selleks omal ajal meie vanematele generatsioonidele mõningal määral oli Ed.Bornhöhe ,,Tasuja".Nii
realistlikud linnutiivad. Maalil põlvitav ingel põlvitab ning on ühe käe tõstnud tervituseks. Ingli vasakus käes asetseb lilla liilia, mis viitab Maarja puutumatusele pärispatust, neitsilikule viljastumisele. Ingli tulek on pannud Maarja aga ehmatama, kuid ingli lahkeks tervituseks on tõstnud oma käe, mis väljendab ka üllatust. Tegevus on paigutatud müüriga ümbritsetud aeda, mis on Maarja süütuse iidne sümbol. Maarja istub renessanss-stiilis maja ees ning tema lugemislaual on raamat, mis viitav ta tarkusele. Kuna Maarja kuulutus oli 14. ja 15. sajandi maalikunstis väga populaarne teema, siis võime järeldada, et ka Leonardi toetus maalides ,,Maarja kuulutust" sellele maalitraditsioonile. 2.1.2 ,,Kuningate kummardamine" Maal on tellitud 1481. aastal Scopeto San Donato kloostri munkade poolt, kuid enne kui kunstnik jõuab maali lõpetada, kolib ta Milanosse. See lõpetamata maal, väljendab suurepäraselt Leonardo da Vinci maalimisstiili
August Gailiti ,,Nipernaadi" Nipernaadit ei saa nimetada vabaduse kehastuseks. Ta ei olnud vaba. Ta oli kui vang, kes oli vabadusse pääsenud ja kes nüüd on üritas igat hetke sellest ära kasutada. Nipernaadi kasutas suve justkui energia kogumiseks, sest talv oli tema jaoks vananemine. Ta ütles: "Kui tuleb talv, viskab Issand mind pehkimiseks luukambrisse ning enne uut kevadet pole minust vähimatki asja." Ta oli justkui karu, kes tavel magab oma soojas pesaurkas, et kevadel ärgates hakata elu nautima ja järgmiseks uinakuks energiat koguma. Nipernaadi ei olnud vaba isegi selles suhtes, et ta nö "naistega vabalt ümber käis". Tema suhetel naistega olid alati kindlad piirid eesmärgiks ei olnud ju seksuaalne rahuldus, vaid inimese kui sellise, tundmaõppimine läbi armastuse. Sealjuures võis ka tajuda, et ta toda sama inimest juba väga hästi tundis, et ta oli teda juba varem tundma õppinud. Seega võis ta alati aimata millist valet vastava in...
hulgas esimesele kohale- kõrgemale kui ühegi Scotti raamatu. Scottist kui esimesest ajaloolise romaani viljelejast oli juttu juba eespool. Palju kuulsam ajalooliste romaanide autor on aga Alexandre Dumas (1802-1870), kellest paljud kirjanduslood vaikides mööduvad. Tema romaan ,,Kolm musketäri"(1844) saavutas kohe lugejamenu. Sellele järgnes sujuvalt (1845-1846) teine kirjaniku kõige tuntum teos ,,Krahv Monte-Cristo", mis on bestsellerina püsinud rahva lugemislaual juba väga kaua ja püsib edaspidigi. Räägitakse, et Dumas ei kirjutanud oma teoseid alati üksi: olles pidevas rahahädas muutus tema kirjutusviis selgelt äriliseks. Dumas mitte ainult ei kirjutanud, ta võitles: kirjutamine oli tema jaoks ellujäämise viisidest. Dumas pidi võitlema ellujäämise eest oludes, kus selgelt üritati temale vastu töötada. Küllap oli tegu tihti ka puhtalt inimliku kadedusega, mitte ainult poliitiliste olude vastutöötamisega
vähemalt sellele rohkem tähelepanu pööraks. See annaks kindlustunde ja nii mõnelegi kiirema arusaamise, et sellest saabki areng alguse. Nooruk tahab üldjuhul tegelda sellega, mis tundub olevat prestiizne, mida hinnatakse. Antud ajahetkel siis meelelahutuslikku, seda, mis kuulub mõiste alla massikultuur. Seega leidis kinnitust hüpotees, et minu eakaaslased loevad palju tühist ja teiste ellu puutuvat. Muret teeb, et noorte inimeste lugemislaual on palju nn kollast kirjandust. Loota tuleb vaid, et nad silmaringi avardudes jõuavad väärtkirjanduseni. Kool ja haridus aitavad selles osas maailma päästa, aga vaja on laiemat tuge. Loetut hinnatakse üldjuhul kasulikuks ja arendavaks. Kui seda veel hinnata ei osata, siis küllap on otsus tehtud lühinägelikult. Teatakse, et maailm koosneb tekstidest ja tekstid, see ongi maailm. Kuidas muidu oleks võimalik oma maailmavaadet arendada, ise
annaabi.ee 
