kutsub Pariisi Ooperiks, on ooperimaja Place de l'Opera platsil Pariisis Prantsusmaal. Vaevalt väljendab ükski teine ehitis nii selgelt ühe ajastu esinduslikke ihaldusi kui aastatel 1860-1875 Charles Garnier'i (1825-1898) poolt rajatud Pariisi ooperimaja. Tollal veel tundmatu arhitekt Charles Garnier suutis oma kavandiga ületada rohkem kui 100 konkurenti, teiste seas kuulsat Viollet-le-Duci, ning lõi toretseva hoone, milles ühendas barokse lossiehituse elemendid ülimalt luksusliku dekoratsiooniga. See oli peamiseks koduks Pariisi ooperile aastatel 1875- 1989. Pärast tema valmimist 1875. aastal, nimetati ooperimaja ametlikult Académie Nationale de Musique - Théâtre de l'Opéra. Ta hoidis seda nime kuni 1978. aastani, mil uueks nimetuseks sai Théâtre National de l'Opéra de Paris. 1989. aastal, kui valmis Opera Bastille, valiti see uueks esindusteatriks ja Théâtre National de l'Opéra de Paris nimetati ringi Palais Garnier'ks,
Campen 1596-1687 – Amsterdami raekoda(praegune kuninga loss) Prantsusmaa – baroki ajastu oli Prantsusmaa hiilgeajastu, valitses klassitsistlik alatoon varabaroki esindaja Lemercier 1585-1654 – Sorbonni kuppelkirik Pariisis (esimene kuppelkirik Prantsusmaal)jätkas Louvre'i ehitamist, teinud kuulsa kellapaviljoni Mansart 1598-1666 – kõige prantsusepärasem arhitekt, katusearhitektuur oli eriti iseloomulik, väga prantsusepärane Louis le Vau 1612-1670 – pani aluse uuele lossiehituse põhiplaanile Vaux-le-Vicounte lossil, kahe eenduva külgtiivaga, uus hoonetüüp hotell(mugav, avar rikkama elukihi elumaja, pearõhk põhiplaani otstarbekusel), ehitas ka prantsuse instituudi hoone, on teinud terve rea väiksemaid losse, Perrault 1613-1688 – väljus kuskilt konkursilt võitjana, kuulsa nn Louvre'i kolonnaadi, alumine korrus äärmiselt lihtne, teist ja kolmandat korrust läbivad sambad,
Mansart`i plaanide järgi on ehitatud veel Val-de-Grace`i kloostrikirik; selle ehitamisest võtsid hiljem osa veel Lemercier ja Lemuet. Siin on Mansart rohkem alistunud Itaalia mõjudele. Francois Mansart. Val-de-Grace Prantsuse barokoarhitektide tähtsamaid saavutusi on uue lossiarhitektuuri väljakujundamine; prantsuse meistrite loodud on hotel – mugav ja avar rikkama kihi elumaja, milles peamine rõhk on pandudpõhiplaani otstarbekusele. ● Louis Le Vau (1612-1670) Uued ideed lossiehituse alal on kõige selgema kehastuse leidnud a. 1657-1661 Le Vau ehitatud Vaux-le-Vicomte`i lossis. Le Vau (nagu Mansart`ki) loobus lõplikult vanast prantsuse põhiplaanist, mille iseärasuseks oli nei õue ümbritsevat tiiba. Uus loss koosneb ühest peaehitisest kahe eenduva külgtiivaga. Ruumide jaotusel ja teostusel on ülimal määral lähtutud praktilistest kaalutlustest: silmas on peetud esmajoones mugavat ühendust ruumide vahel, kütmise huvides on ruumid võrdlemisi väikesed jne
(Snyder 1985: 43). Märkimisväärsed on mitmed portreed valitsejast nt Jean de La Grange ja André Beauneveu poolt, mis meenutavad Peter Parleri büste Prahas ja on kui märk uue, realistlikuma stiili tulekust sajandi lõpul. (Snyder 1985: 44) Itaalia mõjud kombineeriti rahvusliku vaimuga ja loodi terviklik ja omapärane renssanssarhitektuur, kus valitses kõrgeväärtuslik monumentaalstiil, kus väljendati uusi ideid. Suursaavutused olid lossiehituse alal, sest kirikuarhitektuur jääb tahaplaanile. 7 Renessanssarhitektuur oli Prantsusmaal läbi aristokraatne kunst, mille kandjaks olid kuningad ja kõrgaadli liikmed. Renessansskunsti aitasid levitada Prantsusmaale erinevate kuningate sõjakäigud Itaaliasse XV saj lõpul ja XVI saj alguses. (Vaga 2004: 471) Renessanssarhitektuuri ajalugu saab alguse aastast 1494, kui Louis VIII läks sõjakäigule Napoli
Lõpuks kerkis 1667-8 arsti ja matemaatiku Claude Perrault` käe all idafassaad. Kasutas kolonnaadimotiivi andes sellele klassitsistlikult range ilme. Nõlvakul, vähe liigendatud soklikorruse peal on pikaksvenitatud sammaskoridor, mille nurki rõhutavad võidukaarte moodi nurgarisaliidid. Kesktelge toonitab eenduv templifront. Kõige omapärasem element on pikk rivi korintose stiilis topeltsambaid. Versailles oli Euroopa lossiehituse kõrgpunkt. Ajatu ülemvõimu sümbol. Esimest korda laiendati 1631. Aastal – valmis kolmest hoonetiivast kompleks. Projekteerimistöödesse olid kaasatud Le Vau, Le Brun ja Le Nótre. „Õue ja aia“ vahelisuse kontseptsioon. Lossi paigutamine loodusmaastikku. Esmalt ehitati valmis hoone peastruktuur, mis laia terrassiga aia poole avanes, siis pandi paika üleüldine plaan ja telgede süsteem ning lõpuks kavandati ka avar park.
Schülteri peamiseks innustajaks on olnud Rooma barokkarhitektuur, millele ta on andnud monumentaalse , pisut raskepärase vormi. 18. sajandil kujunes Berliini juhtivaks arhitektiks W. von Knobelsdorff ( 1699-1753 ), keda on juhtinud põhiliselt Prantsusmaalt saadud impulsid - lihtsa, klassitsistliku põhikoega välisarhitektuurile vastandub elegantne rokokoolik sisekujundus. Knobelsdorffi projekteeritud Sanssouci loss ( 1745-47 ) Potsdamis Berliini külje all on Saksa 18. sajandi lossiehituse suurepärane näide. Pikaks venitatud ühekordne lossikorpus on tema ees asuvate terrassidega arhitektooniliselt hästi seotud, nii et suhteliselt madal fassaad avaneb järkjärgult treppe mööda üles astudes. Fassaaditagasihoidliku liigenduse peamiseks elemendiks on paljudeks väikesteks ruutudeks jaotatud ülalt kaarjad aknad. Siseruumid on suhteliselt väikesed, madalad ja soojalt õdusad, nende kujunduse
annaabi.ee 
