Kallid
lõpetajad, lugupeetud õpetajad, armsad vanemad ja kõik teised
saalisviibijad.
Praeguseks tundub, et liiga ruttu on möödunud need 9 aastat, ühtäkki on
rutiinne kooliskäimine läbi saanud – üks etapp eluteel on
läbitud. Samas koosseisus me ilmselt enam kunagi koos ei viibi. See
teeb ühtlasi meele nukraks, sest olnut on mõnus ja nostalgiline
meenutada.
Kallid
vanemad ja õpetajad, võite täna olla meie üle uhked . Praegu on
teie ees silmnähtav tõend, kui kaugele me jõudnud oleme. Täname
teid arusaamise , rahuliku suhtumise ja kannatlikkuse eest. Aitäh õpetajatele, kes veel kõige võimatumal hetkel võtsid vaevaks
meile järeltöid teha, hindeid parandada ja viimase tunnini õpetada.
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2015-04-18
Kuupäev, millal dokument üles laeti
25 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
1hellu
Õppematerjali autor
9.klasside kõne lõpuaktusel Kallid lõpetajad, lugupeetud õpetajad, armsad vanemad ja kõik teised saalisviibijad. Praegu on õige aeg ja koht, et rääkida, mis tunded meid valdavad. Justkui liiga ruttu on möödunud need 9 aastat, ühtäkki on rutiinne kooliskäimine läbi saanud, pead on tühjad, hinges segadus üks etapp eluteel on läbitud. Samas koosseisus me ilmselt enam kunagi koos ei viibi. See teeb ühtlasi meele nukraks, sest olnut on mõnus ja nostalgiline meenutada, samas innustab meid, kuna maailmas on palju huvitavat avastada. Teie lahkel loal meenutame veidi olnut. Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud, aga meie olime algklassides ammu enne tundide algust kohal, ootamas oma esimest õpetajat. Eredalt on meelde jäänud matemaatikatunnid, kus koolijütsid laua all näppude peal arvutasid, kuigi õpetaja nõudis peastarvutamist. Sattusime lugema vana koolilehe väljaannet, kus intervjueeriti tollaseid 1a ja b klassi õpilasi ehk siis meid
9.klasside kõne lõpuaktusel Kallid lõpetajad, lugupeetud õpetajad, armsad vanemad ja kõik teised saalisviibijad. Praegu on õige aeg ja koht, et rääkida, mis tunded meid valdavad. Justkui liiga ruttu on möödunud need 9 aastat, ühtäkki on rutiinne kooliskäimine läbi saanud, pead on tühjad, hinges segadus üks etapp eluteel on läbitud. Samas koosseisus me ilmselt enam kunagi koos ei viibi. See teeb ühtlasi meele nukraks, sest olnut on mõnus ja nostalgiline meenutada, samas innustab meid, kuna maailmas on palju huvitavat avastada. Teie lahkel loal meenutame veidi olnut. Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud, aga meie olime algklassides ammu enne tundide algust kohal, ootamas oma esimest õpetajat. Eredalt on meelde jäänud matemaatikatunnid, kus koolijütsid laua all näppude peal arvutasid, kuigi õpetaja nõudis peastarvutamist. Sattusime lugema vana koolilehe väljaannet, kus intervjueeriti tollaseid 1a ja b klassi õpilasi ehk siis meid
Lõpukõne lugupeetud õpetajad,kallid lõpetajad, armsad vanemad ja kõik teised saalisviibijad on jõudnud kätte see päev, mil meie, tänavuaastane lõpuklass, peame jätma hüvasti meie kooli ja koolikaaslaste. Etapp, mis aitas kujundada meid, aitas leida just selle, kes me tegelikult oleme ja mis andis teadmised elu alustamiseks, on läbi saanud. Kallid vanemad ja õpetajad, võite täna olla meie üle uhked. Praegu on silmnähtavalt teie ees tõend, kui kaugele me jõudnud oleme. Täname teid arusaamise, rahuliku suhtumise ja kannatlikkuse eest. Aitäh õpetajatele, kes veel kõige võimatumal hetkel võtsid vaevaks meile järeltöid teha, hindeid parandada ja viimase tunnini õpetada. Me tahtsime olla head lapsed ja õpilased, aga mõnikord jäi see vaid meie mõtetesse, mitte tegudesse. Aitäh vanemad ja vanavanemad, et te meisse uskusite ja alati meile parimat soovisite! Hea meel on selle üle, et me kõik sooritasime eksamid väga heade tulemustega, mis tähendab seda et
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid