rääkinud Katku Villust, kes kui arutu Kivimäel kive lõhub ja see võttis temalt tõsise jaanilaupäevarõõmu." Üksi lugu ei kõlanud enne piisavalt lõbusalt, kuni lõpuks Villu kohale ilmus. Anna oli teda oodanud ning kohmetu tervitus pärast pikki aastaid üksteist kohtamata oli ennast lõpuks ära tasunud nad aerutasid kahekesi järvele rakette laskma. Võin arvata, et just sellel hetkel armus Anna Katku Villusse. Nii vaoshoitud ja nõtke oli see naine, kes pärast lootsikus kohtade vahetamist kiljatas ja seejärel Villu ees piinlikust tundis. Ei olnud ju midagi häbiväärset ühes kriiskes, kuid naise hinges voolasid kõik muud kui tasased veed. Võisin ainult ette kujutada, millises lummuses lendasid tulekerad vastu taevast, valgustades hetkeks kogu metsaalust. Anna vaid istus kramplikult ning soovis, et raketid lootsikust otsa ei saaks. Sellest hetkest oli süttinud armastus üksteise vastu, mida kunagi ei väljendatud. Võib
Aga kus sa ühte raamatusse kõike kokku saad.1 Elo Viidingu juhtum: "Püha Maama" Kuigi Viidingu motiivid on subjektiivsed ja objektiks peamiselt omaenda elu ja psühholoogilise arengu, käitumismallide kujunemise vaatlus, on see raamat siiski esmalt taas kirjanduse tänaste piiride kompamine. Nagu Aino Perviku ,,Arabella, mereröövlitütres" otsitakse müstilist vajuvat vett, mis laevu ei kanna: lagedal veeväljal on seda piiri nii pagana raske leida. Viiding istubki nagu lootsikus ja ajab selle hämaramaa piire: kuhu maani võib ta selle analüüsi ja karmikoelise tõevaagimisega minna, et see veel oleks äratuntavalt ilukirjandus? Et mõni osalise nahka pugenud kõrvaltegelane teda selle eest kohtusse ei saaks anda: liiga tõeline, liiga valus tundub. Viiding teeb seda, mida kirjandus tema arvates peab tegema: ta ei lahuta meelt (kui, siis väga veidral, perverssel moel), vaid lahkab seda, uurib me meeletuse lätteid ja konfigureerib süümesätteid. See
Varielu Patiche ´a la Chamisso Mul keha ei ole, kuid hommikul tõuseb mu vari. Tema tumedad sõõrmed kobavad ust. Ta puhtaks küürib rohu kastene hari, kuid valgeks vari ei saa. Ta ikka on tohutu must. Siis pikapeale kaob kastese hommiku uudus ja piidleb mu varju päikese põletav pilk. Nüüd närbub mu vari kui taim, kellel veest on puudus, või vaevleb kui lootsikus siputav silk. Ent õhtul, kui kraavides krooksuvad konnad kooris, mu vari saab juurde jõudu ja reipust uut. Siis aga, kui orud on päikeseloojaku looris, asub mu vari kartmatult ootama kuud. Üle sinise plangu tõuseb punane kuu, aias hämaralt naerab kõrvitsakari. ning kõrvitsate vahel pleegivad mu luud. Mu keha on kõdunud. Alles on vari. See vari on suur ja pehme kui samet. Ukse-esiselt sirutub planguni ta. Nii ere on punane kuu. Ta kiirte hame
üle õnnelik. Senmuti kõrval õppis Sinuhe arsti teaduse aluseid ning tänu enda isale hakkas ka Sinuhe arstiks. Raamatu hilisemas osas tulevad ilmsiks ka mõned detailid tema sündimise päevast. Sinuhe olevat olnud Mitanni printsessi ja Amenhotep III laps. Kuna vaaraol oli n-ö. naistehaarem, siis nii mõnigi kord sündis lapsi. Aga vaarao ametlik naine ei tahtnud, et keegi peale tema sünnitaks poisslapse, niisiis lasi ta kõik poisid lootsikus mööda jõge alla saata, sest tõenäosus, et imik elama jääb oli nullilähedane. Emad, kes lapse kaotasid, said rohkelt hüvitusi ja ajapikku leppisid oma saatusega leides poja asemel tütre enda kõrvalt (mõnikord ka surnud lapse). Nii Mitanni printsessil kui Sinuhel olid nii mõnedgi sarnasused nagu nõiteks nende nahavärv oli valge, suitsukarva ning printsessi lapse sünd kattus Sinuhe arvatava sündimisajaga. (Printsessil vahetati poisslaps tüdruku vastu.)
all tõtakalt tühjuva taevakaare. Kuidas ma sattusin randa, isegi enam ei taipa. Lained võinuksid kanda praegu mu laipa... Sosinal vestlevaid kive kohtan kesk juurdlevat rohtu. Õhtust, mis vihaselt pime, kõiksugu ohtusid johtub. Aga sinuveetluses keedes heidan eemale hirmu ja halina. Kõige raskema rahutuist teedest tahan minekuks valida. 3. Näen kalureid mereseljal. Neid on seal küll tuhandeid koos, kuid ainult ehk kolmel või neljal on lootsikus tilluke noos. Mis ande võib tühjuselt loota? Läbi ei paista voog. Hooga nad tõmbavad noota, kuid jääb maitsmata kalaroog. 4. Me oleme trobikond linde, mis moodustab ühise rinde. Ei roomajad aima, kui kena on lennelda parvedena. On tugev me tiibade tuhin. Laul kihutab ees ja meid juhib. Ei roomajad hooma, kui kena on tiirelda vabadena. Ei tunne me hirmu, ei häbi ka taevastest tungides läbi. Kust roomajad teaksid, kui kena on tõusta meil uljatena!
,,Sinuhe'' romaanile viitavaid detaile on Josephines ehk Fine'is, keda minajutustaja kahe aastatuhande vanuses muinashauas suudleb, võib leida Neferneferneferi deemonlikkust, naist, kelle olemus olevat Fine'i isa, van Brooklyni sõnul vanem kui meie usk. Fine meenutab ka süütut Mineat ja Sinuhe poja ema Meritit. Muuseas hoiatab van Brooklyn, nagu hoiatasid Sinuhe vanemad õieti küll need, kes lapse vanuigi otsekui Jumala kingitusena leidsid lootsikus Niiluse kõrkjastikust , et ,,see on ohtlik maa, härra. Siin maal on palju nõidust. Tunded tumestavad uurija pilku ja siis vangistavad deemonid ta igaveseks''. Muidugi ei käinud ei van Brooklyni ega ka Sinuhe vanemate hoiatus ainult selle konkreetse maa kohta, vaid elu enda kohta. Ja kui van Brooklyn õhutab minajutustajat tundma end pigem turistina, ,,kes täna tuleb ja homme läheb'', pigem suvitajana, keda on palju ja kellele meri ja
Aerud muud kui välguvad aina, nagu lendaksid luiged. Ja aerude vahel tiirlevad aurulaevad, ikka üksteise järele, üksteise järele või teineteisest mööda, aina mööda. Ütle nüüd ise, kuidas sa seal ujud, kus niipalju aurulaevu. Juba paljast hirmust saad krambi jalga või rabanduse südamesse. Jah, oleks veel suine aeg, siis sa näeksid. Soojaga aina tudengid, tudengid, tudengid... venelased, sakslased, poolakad... kõik särgiväel, õllekorvid lootsikus... ise trimpavad, laulavad. Rahvas istub kaldal, kuulab. Mine katsu veel seal ujuda! Kohe mõlaga pähe, muud midagi. Ja ära piiksatagi, muidu saad paremini... Aga nüüd pole suuremat midagi, sellepärast pöörame siit paremat kätt, sest kaua sa ikka jõge vahid, vesi nagu vesi kunagi. Juba eile nägid teda. Puusilda tead sa ka! Mineval kevadel pidid jäätükid teise kaasa viima. Ega ta kivisillast kaugemale poleks saand, seal oleks ta ikkagi toppama jäänd
annaabi.ee 
