Romantiliste teoste kangelased on erandlikud, uhked, trotslikud, prohvetlikud natuurid, kes juhinduvad tugevatest tunnetest. Nende mäss sotsiaalse ebaõigluse vastu on individualistlik, sageli ohverdavad end eetiliste ideaalide nimel. Romantikute ideed ületasid kiiresti rahvuspiire. Enamikus Euroopa maades langes romantismi tõus ajaliselt kokku rahva võõrvõimuvastase vabadusvõitlusega ja romantiline kirjandus aitas neile rahvusliku sõltumatuse taotlusele omal viisil kaasa. Loomingumeetodina kajastuski romantism eriti just vabadusliikumisega seotud poeetide loomingus, kusjuures nende kirglik luule mõjutas omakorda romantismi ja mitmekesistas selle teemasid. Sàndor Petöfi (1823-1849) Petöfi oli ungari romantismi suurim laulik luuletaja, kes võitles kodumaa vabaduse eest ja langes lahingus. Oma väheste eluaastate jooksul elas ta kirevat ning heitlikku ränduri-, poeedi-, näitleja-, ajakirjaniku- ja sõdurielu. Oli Ungari rahvaluuletaja ja 1848
10. Sajandil märgiti ülesse ka täpsemalt helikõrgusi, kasutati neumasid eri kõrgustel. Noodijoonte süsteemi ja silpnimetused leiutas 11. sajandil keskaja tähtsamaid muusikateoreetikuid Guido Arezzost. 12. Sajandil ilmusid neumadele noodipead- kvadraatneumad- ja see võimaldas kõiki helikõrgusi täpselt märkida. 13. Sajandil jäi kaunistusi vähemaks. 9.-12. Sajandini muutus kirikulaulu traditsioon suulisest kirjalikuks. Sel ajal võeti loomingumeetodina kasutusele troop. Traditsioonilisi tekste laiendati sel moel, et ühel häälikul kõlanud pikkade kaunistuste kohale pandi kommenteeriv või poeetiline tekst. Tähtis muusikateoreetik oli Johannes de Muris ( u 1295-1351) Tema ja Vitry panid aluse uuele rütmisüsteemile, millest lähtus ars nova muusikaline stiil. Senises rütmisüsteemis erinevaid taktimõõte. Kolmeosaline jagunemine nim perfektseks- kaheosaline jagunemine nim imperfektseks
Noodimärkideks olid neumad, mis algselt tähistasid 1-4 helist koosnevat meloodiaelementi. Noodijoonte süsteemi ja silpnimetused leiutas 11. sajandil keskaja tähtsamaid muusikateoreetikuid Guide Arezzost. 12. sajandil ilmusid neumadele noodipead kvadraatneumad ja see võimaldas kõiki helikõrgusi täpselt märkida. 9. 12. sajandini muutus kirikulaulu traditsioon suulisest kirjalikuks. Sel ajal võeti loomingumeetodina kasutusele troop. Traditsioonilisi tekste laiendati sel moel, et ühel häälikul kõlanud pikkade kaunistuste kohale pandi kommenteeriv või poeetiline tekst. Troopide baasil tekkis 10. saj paiku keskaja kirikumuusikale väga iseloomulik zanr liturgiline draama. Sellest teatraalsest piibli teemalisest stseenist sai üks jumalateenistuse osa. Esimesed näited mitmehäälsest kirikulaulust on pärit 10. sajandist. Ainus sellest ajast teadaolev
nooti või heli vaid kolmest kuni neljast koosnevat nootide gruppi. Tulid 7. sajandil. Esimene noodijoon võeti kasutusele 10. sajandil ja see tähistas fa noodi asukohta. Viie realine tuleb kasutusele 14. sajandil. Noodikirja arengule andis tõuke trükipressi leiutamine (1404 Guttenberg). Noodijoonte süsteemi ja silpnimetused leiutas 11. sajandil keskaja tähtsamaid muusikateoreetikuid Guido Arezzost. 9. 12. sajandini muutus kirikulaulu traditsioon suulisest kirjalikuks. Sel ajal võeti loomingumeetodina kasutusele troop. Muusikud Kaks tähtsat inimest varakristlikus muusikas olid Milano piiskop Ambrosius ja paavst Gregorius Suur. Ambrosius oli suur laulumees. Ta kogus lauluviise ja pani neid kirja. Gregorius Suur jätkas pärast Ambrosiuse surma tema tööd, aga kohendas ja parandas leitud viise. Kui ta suri, siis jäi kirikumuusika tükiks ajaks algtasemele. Keskaja muusika jaguneb kolmeks: 1) kirikumuusika e vaimulik muusika; 2) õukonnamuusika. ilmalik; 3) rahvamuusika.
Noodikirja sünd Oluline muutus noodikirjas sündis 12. sajandil, kui kasutusele võeti nn. Kvadraatneumad. Nüüdsest sai kõiki helikõrgusi märkida täiesti täpselt. Arvatavasti toimusid muutused ka esituslaadis: nii vabu kui etteantud kaunistusi jäi vähemaks. Sellega oli vabalt muutuvast suulisest traditsioonist saanud kirjalik. Gregooriuse laulu edasine areng: 9.-12. sajandil võeti loomingumeetodina kasutusele troop traditsioonilisete tekstide vaba laiendamine vahelekiilutud kommentaaride abil Üldiselt täideti selliste tekstilõikudega algselt vokaliisina kõlanud pikki kaunistusi, kuid täiesti võimalikud olid ka uued meloodiaosad. Troopide baasil tekkis 10.saj paiku litrugiline draama teatraalne piibliteemaline stseen jumalateenistuses, populaarne eriti suurte kirikupühade (jõulud, ülestõusmispüha) ajal.
Noodimärkideks olid neumad, mis algselt tähistasid 1-4 helist koosnevat meloodiaelementi. Noodijoonte süsteemi ja silpnimetused leiutas 11. sajandil keskaja tähtsamaid muusikateoreetikuid Guide Arezzost. 12. sajandil ilmusid neumadele noodipead kvadraatneumad ja see võimaldas kõiki helikõrgusi täpselt märkida. 9. 12. sajandini muutus kirikulaulu traditsioon suulisest kirjalikuks. Sel ajal võeti loomingumeetodina kasutusele troop. Traditsioonilisi tekste laiendati sel moel, et ühel häälikul kõlanud pikkade kaunistuste kohale pandi kommenteeriv või poeetiline tekst. Troopide baasil tekkis 10. saj paiku keskaja kirikumuusikale väga iseloomulik zanr liturgiline draama. Sellest teatraalsest piibli teemalisest stseenist sai üks jumalateenistuse osa. Esimesed näited mitmehäälsest kirikulaulust on pärit 10. sajandist. Ainus sellest ajast teadaolev
Heine oli ka aktiivne publitsist ja tema luules valitsesid samuti poliitilise protesti meeleolud. Heine viimase teose eest mõisteti autor hukka kodumaa laimamise eest, ta looming keelati. Ida-Euroopa romantiline luule Romantikute ideed ületasid kiiresti rahvuspiire, enamikus Euroopa maades langes romantismi tõus ajutiselt kokku rahva võõrvõimuvastase vabadusvõitlusega ja romatiline kirjandus aitas neile rahvusliku sõltumatuse taotlustele omal viisil kaasa. Loomingumeetodina kajastuski romasntsim eriti just vabadusliikumisega seotud poeetide loomingus, kusjuures nende kirglik luule mõjutas omakorda romantismi, mitmekesistades selle teemasid. Adam Mickiewicz (1798-1855) Mickiewicz on Pool romantismi tähtsaim esindaja, ta on sündis Leedus, õppis Vilniuse ülikoolis kirjandust ja loodusteadusi ning töötas seejärel Kaunases gümnaasiumiõpetajana. Tema kirjanikutee algust märgib lennukas ,,Ood noorusele". Selles kutsub M. üles võitlema ja armastama
Arvatavasti toimusid muutused ka esituslaadis: nii vabu kui etteantud kaunistusi jäi vähemaks. Vabalt muutuvast suulisest traditsioonist oli saanud kirjalik. 13.saj. 1260 lõi Kölni Franco uue notatsioonisüsteemi - neumadest loobuti, iga noot hakkas tähistama üht heli. Iga noot ja paus sai kindla vältuse, ka kindlad arvulised suhted: maxima à longa à brevis à semibrevis à minima 10. Troop, liturgiline draama (lk. 46, 49) 9.-12.saj.-l võeti loomingumeetodina kasutusele troop -- traditsiooniliste tekstide vaba laiendamine vahelekiilutud kommentaaride abil ehk kirjasolevatele liturgiatekstidele ja meloodiale lisati vahele uusi improvisatsioonilisi, õpetlikke ja poeetilisi lõike. Üldiselt täideti selliste tekstilõikudega algselt vokaliisina kõlanud pikki kaunistusi, kuid täiesti võimalikud olid ka uued meloodiaosad. Troop muutus sedavõrd populaarseks ja laiendatuks, et neist tekkisid iseseisvad laulud.
Tekkis missa- katoliku kirki igapäevane tähtsaim liturgia, mille toiminguid hakati 4.- 5. sajandil lauludega saatma. Lõplikult kujunes see välja 11. sajandiks. Missa osad jagunevad ordinaariumiks (kohustuslik igal missal) ja propriumiks (lisatakse vastavalt kirikukalendri päevale). Gregooriuse laul levis sajandeid suulisel teel. Säilinud vanim noodikiri on pärit 8.- 9. sajandist. 9.- 12. sajandini muutus kirikulaulu traditsioon suulisest kirjalikuks. Sel ajal võeti loomingumeetodina kasutusele troop. Troopide baasil tekkis 10. sajandi paiku keskaja kirikumuusikale väga iseloomulik zanr- liturgiline draama. Esimesed näites mitmehäälsest kirikulaulust on pärist 10. sajandist. Ainus sellest ajast teadaolevmitmehäälsuse tüüp on organum- saatehäälte kaasalaulmine gregooriuse koraalile. 13. sajandil tekkis olulisima mitmehäälsuse vormina organumi kõrvale motett. Algselt oli motett kirikumuusika zanr, kus iga hääl laulis erinevat vaimulikku luuleteksti. Hiljem
annaabi.ee 
