tegeletud, tuleks ka seda traditsioonidele mõeldes toetada, kuid mina isiklikult olen seda meelt, et Eesti "nokiaks" võiks siiski olla infotehnoloogia. Ka peame me kaitsma Eesti metsi ja loodust, sest need on üheks meie rahvusrikkuseks. Oma riigi teedevõrku peaksime me investeerima mitte ainult selleks, et meil kõigil hea ja mugav ühest kohast teise oleks kulgeda, vaid ka oma soodsa asendi pärast. Ja minu arvates võiks seda loodusrikkust väga hästi enda kasuks ära kasutada - transiidiga tegelemisest on kindlasti võimalik kenake summa kasumi näol välja meelitada. Ning korralike euroopalike maanteede vastu pole ju kellelgi midagi? Riik võiks toetada ka turismi arendamist, sest selleks on meil väga head eeldused olemas. Meil on hea asukoht, väga kaunis loodus ja Eurooplaste jaoks madalad hinnad. Turist on
Taimed Raba taimestik on võrreldes madalsoo ja siirdesoo taimestikuga kõige liigivaesem. Siinsed taimed peavad elus püsima äärmuslikes oludes. Mõned neist hangivad endale toitaineid juurde õige haruldasel viisil, turbasamblad näiteks vihma- ja lumeveest. Huulheinad aga hangivad endale toitaineid putukatest, keda nad püüavad ja söövad. Soos on ka marjataimi: rabamurakas, sinikas ja jõhvikas. Soo taimed on veel sookail ja villpead, kanarbik, huulhein, kollane võhumõõk, küüvits, soopihl, soovõhk, turbasammal, ubaleht. Soos kasvavad puud: Sookask, vaevakask, paju, mänd Sookail (Ledum palustre) Sookailu tunneb ilmselt iga inimene tal on niivõrd iseloomulik tugev ja vänge lõhn. Sookailu iseloomulikemateks tunnusteks on suured valged õiekännased varre ja selle rohkete harude tippudes ning kogu taime katvad roostepruunid näärmekarvad. Kuna sookailu lõhn paneb kergesti pea valutama, ongi ta rahva seas...
püsimisel mingi aja jooksul välja sureb
17
18Mis on 4 põhilist väljasuremise põhjust?
J.Diamond 1989 Evil quartet - saatanlik nelik
· Ületarvitamine. Kalandus, tänapäeval on tähtis just meredes ja ookeanides. Klaasangerjas- kiire
kahanemine.
· Elupaikade kadumine.Amuuri leopard.
· Võõrliigid. Punane ja hall orav Inglismaal.
Loodusrikkuse hävimisega on seotud lugematu hulk probleeme. Ökosüsteemide eelisjärjestamisel on arvesse võetud eelkõige koosluse-elupaiga seisukohalt: Elurikkuse tulipunktid, kriitilised bioomid, globaalsed endeemsed keskused ning liigi seisukohalt: punane nimistu ja EDGE- Evolutionary distinct globally endangered 2. Mida kujutavad end loodsurikkuse tulipunktid? Elurikkuse tulipunktiks on biogeograafilised regioonid, kus märkimisväärne kogus loodusrikkust, mis on ohustatud. 2005 aasta analüüsi kohaselt on elurikkuse tulipunktideks : ● 150 000 endeemsetest taimeliikidest ( 50% globaalsest) ● 11 980 (42%) maismaa endeemsetest selgrootutest ● 22 022 (77%) kõikidest maismaa selgroogsetest ● Enam kui 29% kõigist maismaa endeemsetest kaladest Kolm põhilist elurikkuse tuipunktide koostajate järeldust: 1. Näitab tulipunktide konseptsiooni elujõulisust 2
kakssada meetrit. Turvast võib kasutada lihtsalt küttematerjalina: kas nii, nagu ta rabast üles võttes on, või siis tihedaks briketiks kokkupressituna. Kuid hoopis suurem väärtus on turbal keemiatööstuse toorainena või turbamudal tervistavate vannide tegemisel. Turvas on Eesti üks väärtuslikemaid maavarasid: maailmas on vähe riike, kus teda leiduks sama palju kui meil. Kuid meiegi turbarabasid ähvardab kuivendamine. Seega peame hoolega hoidma oma üht suurimat loodusrikkust. 7.SOOTAIMED 7.1 Apli jänesvill Alpi jänesvill on ilus sootaim. Tegelikult ei kasva ta ainult soodes, vaid ka niisketel niitudel ja mõningates metsades. Tihedaid kogumikke moodustab ta aga siiski eelkõige siirdesoodes, kus võime teda massiliselt kohata. Sellistes kohtades on alpi jänesvillal ka oma tähtsus turbakihi moodustajana. Turvast saame aga kasutada nii kütteks, loomadele allapanuks kui ka taimede kasvatamiseks. Muidu pole inimene
Eesti on sooderikkuselt 2. riik maailmas. Sood moodustavad ligi viiendiku Eesti pindalast. Meie vabariik asub turba ja soode tekkeks soodsas kliimavöötmes. Viimasest mandrijää taganemisest olid möödunud vaid mõned aastatuhanded, kui meie aladele tekkisid esimesed sood. Soode arv ja pindala kasvas iga aastasajaga. Olenevalt kliima muutumisest on nende kasv olnud kord hoogsam, kord aeglasem, kuid alati kindlalt tõusuteel. Veel mõni inimpõlv tagasi ei osatud meil soid hinnata kui loodusrikkust ega neid kasutada. Sood peeti peaaegu kõlbmatuks maaks, rohkem või vähem varuti sealt ainult kütteturvast. Maaharija nägi soos vaenlast, kes kärbib viljasaaki sooservas asuvatel põldudel ja kahandab karja jõudlust. Tänapäeval arusaamad muutunud - soid peetakse oluliseks loodusväärtuseks. Sood on jõgede suudmealade järel hinnatud maailma kõige väärtuslikumateks ökosüsteemideks, mille väärtuseks hinnatakse 19 580 dollarit/ha/a (Karofeld, 2005).
annaabi.ee 
