Ernst Enno ja Villem G.Ridala lüürikavõrdlus. Ernst Enno- lüürika on soe ja tundeküllane, igatuslik ning inimhinge sügavustesse püüdlev. Ernst Enno luules on palju sümbolismi, rahva- ja luulevorme, mis seotud hea kõlaga. Tema poeesiast võib välja lugeda rohkesti erinevaid sõnumeid. Nii vaikseks kõik on jäänud Su ümber ja su sees... E.Enno luule meeleolud on tihti varieeruvad ,loovad kohati isegi tugevama looduspildi kui V.G.Ridala luuletused, kuid ilma üksikasjalike looduskirjeldusteta. Tema teemadeks: igatsus, kodu, aastaajad, kuu ja päike. Sümboolika tema välmingutes lisab sinna ka salapärasust ning teeb neid omakorda huviäratavamateks justkui põnevamateks. Villem G.Ridala- luule on äärmiselt varjundirikas ning detailitäpne. Tema moodustatud visuaalsed luulepildid annavad edasi impressionistlikke tundevarjundeid ja on hästi tajutavad.
Tema luulele on iseloomulik lõputu otsimine ja igatsus millegi kauge ja küttesaamatu järele. Villem Ridala luuletuste meeleolu on tundeline ning sageli kauge. Ta kasutas oma tunnete väljendamiseks murdesõnu, mistõttu on luuletusi raske mõista. Samuti kasutas ta oma teoste palju loodusdetaile ning see andis luuletustele nukra, sünge, unistava või filosoofilise meeleolu (nt. ,,Pilved kuuvalges"). Teemaks on enamsti loodus. Ridala annab sõnadega edsi täpse looduspildi (nt. ,,Talvine õhtu"). Samuti meeldis talle kirjutada armastusest, kirest (nt. ,,Armukevade") ja noorusmälestustest (,,Noorusmaa"). Nagu Enno luuletustes, nii on ka Ridala luuletuste põhisõnum elu igavene ringkäik ning et elu muutub pidevalt (,,Noorus", ,,Kaks pihla"). Samuti näib mulle, et luuletuses ,,Hall laul" on viidatud sõjale ja sellega seotud muredele. Ridalale luuletuste trükipilt oli erinev: ta paigutas luuleread uudselt,
päevane täisvalgus. Ridala kiindumus kaugetesse asjadesse väljendus tema regivärsilises loomingus, samuti ulatuslikes kompositsioonides, mis ta algupäraste regivärsiliste laulude liitmisel lõi. Ridala oli üksildane endamisi vaatleja ja kirjeldaja. Tema sõna oli ilmekas ja täpne ning virgutas ka teisi autoreid uutele vormikatsetustele. Tundeintensiivsuse poolest jäi Ridala luule passiivseks, tema kujutuslaadi aluseks on registreeriv kirjeldus. Ta on peaaegu alati rahuldunud looduspildi välise külje fikseerimisega, tema meeleolud on maastikumaalingusse peidetud, muutudes nagu selle koostisosaks. Niisugune kujutamislaad andis Ridala looduspiltidele karge tooni ja omamoodi maalilisuse, kuid sellega kaasnes teatud monotoonsus, sisemise pinge kadumine. Ridala luuletajaisiksus on endasse sulgunud, seades eesmärgiks looduspildi objektiivse täpsuse saavutamise. Niisugune kujutamislaad on seotud Ridala filosoofiliste ja esteetiliste vaadetega
näha selle põhjus- igaüks neist kirjutab väga iseloomulikus stiilis. Analüüsitavad luuletused on küll kõik üheteemalised- kirjeldavad kirjanikele nii tuttavat loometööd, kuid on siiski täielikult eriilmelised. Kõige märgatavam erinevus on luuletajate erinev lähenemine samale teemale. Lepik kasutab oma luules väga palju looduspilte, nii ka sel puhul- ,,Laulik" manab lugeja silme ette lummava looduspildi, samas sõnatult kirjeldades loomise valu. Luik, väga erinevalt Lepikust, kasutab luuletuses ,,Inimese käsi liigub valgel lehel," sõnumi kohaletoimetamiseks aga emotsiooni, mitte otsest pilti. Kareva teos ,,Kui kirjutan," jääb vaatepunktilt kusagile Lepiku ja Luige vahepeale: kord on domineerivam emotsioon, siis jälle visuaalne pilt. Runneli luuletus ,,Täna ma luuletan" on aga klass omaette, jääb mulje justkui oleks
traditsioonidest, lõi täiesti isikupärase klaveristiili ja püstitas endale sellised ülesanded, mis olid enne teda tundmatud. Rahmaninovi etüüdide lähtealuseks olid mitmesugused kujundlikud seosed, mille tõttu ta ei nimetanud neid mitte etüüdideks, vaid etüüdpiltideks. Seejuures keskendus ta rohkem sellele elamusele, mida temas tekitas üks või teine kujund, mitte mingi konkreetse looduspildi maalimisele. Isegi kui teose inspiratsiooniallikaks on olnud mõni kunstiteos, olustikupilt, muinasjutu süzee vms, transformeerub see enamasti teatud hingeseisundi mõjul omaette kujundiks, osutudes seega palju laiemaks ja üldistatumaks kui selle lähtealus. See oli vahest ka põhjus, miks helilooja loobus oma kavatsusest anda etüüdpiltidele programmilised
Kuidas pildistada loodusfotot? Loodusfotograafia on kaua olnud tõsiste looduse- ja fotohuviliste mängumaa, kuid praegune digitehnika areng on teinud hea looduspildi tegemise võimalikuks ka väiksemate fotograafia-alaste teadmiste ja oskustega loodusesõbrale. Hea loodusfoto ei tähenda mitte üksnes tehniliselt perfektset pilti. See algab teadmisest, et me ei kahjusta oma tegevusega pildistatavat ning käitume looduses eetiliselt ja vastutustundlikult. Loodusfotograafia pole pelgalt hobi või töö, vaid ta kannab oluliselt tähtsamat ülesannet: looduse igapäevaelu vahendades äratada huvi looduse tundmise ja kaitsmise vastu. Selle
seal loodust. Ta ei vaata talumehe pilguga, vaid kunstniku pilguga. Loodus peab tekstis meeleolu looma. Nt jutu alguses kirjeldatakse lumesadu või tuisku, see loob esmase meeleolu ja atmosfääri tektis. Looduse dünaamikat ja elamust ja kõrvaleksisteerimist, seda demonstreeritakse. See muutub väga oluliseks ja keskseks momendiks. Kristjan Jaak Petersoni oodid olidki looduspildid. Nt suur ja võimas liialdatud looduspilt, eesmärgiks näidata looduspildi kaudu maailmavaimu ja inimvaimu. Looduse karakterit tabada proovivad, nad ei ole lihtsalt pausid kirjanduses. Looduspildid võivad lähemal vaatlemisel olla üsna tugevalt seotud kogu tegelaskonna ja indiviidi mõttemaailma kirjeldustega.
– teine/teised vastandusele. Need opositsioonid hakkavad tööle ka hiljem selles tekstis. Põlvkonnalt põlvkonnale idee edasiandmine: Jaanuse ja sakslaste vahekord. Katkendis on toodud ka pärisnimi, osutus Kelchi kroonikale, Bornhöhe kaudu on ta ütlemine saanud üsna tuttavaks: „Eesti- ja Liivimaal on mõisnikkude taevas, pappide paradiis, võõraste kullaauk, aga talupoegade põrgu.” Olgugi et romantismiaeg on fantastiline, saab see ainest kroonikatest. Looduspildi kirjeldus Mõisa valgustatud akende metafoori kasutatakse palju = käibel realistlikus kirjanduses, sh E. Vilde. Ajaloolise jutustuse tunnuste hulka käib osutus märtrile. Jaanus = omamoodi märter või kangelane. Narratiiv lõpeb traagiliselt, Tasuja on traagiline kangelane. Üldist paatost peaks nimetama heroiliseks tragöödiaks, klassikaliseks traagilise tunde heroiseerimiseks. Kuigi loo lõpus tuleb
annaabi.ee 
