,,.. mehi ei kohuta surm ega haud." ,,.. kindlad on mehed aatele truud." ,,.. mehed seisavad kui sein." ,,Elu tuli" Elu tuli võib olla helde ja hea, aga samal ajal ka kõrvetav ning tuua valu ja kurbust. ,,Elu tuli helgib kui sinitaeva päikene, elu tuli sähvab pilvist kui äikene." Just Tema on see, kes tapab ja loob. Otsus, mil minema pead ning kõik jätma, on tema kätes. Ta kustutab hingetule ning uuesti selle lõkkele lööb. ,, .. võitluses põlevaid südameid sööb. Loomises loidab, kumades kustub." Elu tule tuha-ase on püha, kuid püham veel on punane elu tuli. Tuleb olla tänulik kõige eest, mis meil on ning tuleb osata hinnata elu. Need kolm luuletust on kõik positiivsed. Kui esimeses ja viimases luuletuses on ka millestki kurvast kirjutatud, siis luuletus ,,Mehed" on vaid innustav ja edasiviiv luuletus. Neist luuletustest võib lugeja leida lootust ja motivatsiooni, sest Suits kirjeldab ka nukrust ja halba
laia maanteed mööda tõttis - sihiks riigi kõrged kohad. Kitsas rada minu maantee, kuni kord seisavad Toonela väraval. astun läbi soode, laante - sihiks kodutare kallis. Elu tuli helgib ja sähvab ja lööb, Muremõtted käivad rinnas võitluses põlevaid südameid sööb. nagu rahvas suures linnas - Loomises loidab, kumades kustub, oli minul sõber armas! küll tuleasegi viimati mustub - jääb järele peotäis tuhka. Püha on elu tule tuha-ase. Elu tuli punane püham on ise. Lõpp ja algus Kas tunnete: väriseb maa! Nooruse aeg Kas kuulete: kisendab veri
" ,,.. kindlad on mehed aatele truud." ,,.. mehed seisavad kui sein." 3. Luuletus ,,Elu tuli" Elu tuli võib olla helde ja hea, aga samal ajal ka kõrvetav ning tuua valu ja kurbust. ,,Elu tuli helgib kui sinitaeva päikene, elu tuli sähvab pilvist kui äikene." Just Tema on see, kes tapab ja loob. Otsus, mil minema pead ning kõik jätma, on tema kätes. Ta kustutab hingetule ning uuesti selle lõkkele lööb. ,, .. võitluses põlevaid südameid sööb. Loomises loidab, kumades kustub." Elu tule tuhaase on püha, kuid püham veel on punane elu tuli. Tuleb olla tänulik kõige eest, mis meil on ning tuleb osata hinnata elu. ,,Tuulemaa" 1913 1. Sügise luuletus: ,,Sügise laul" Kurb luuletus sügisesest päevast, mil kõik on hall ning vihma sajab lõputult, hoolimata sellest, et loodetakse, et see lõppeks. Vihmasadu ei anna lootust. ,,Hall on taevas ja must on maa. Sajab ja sajab lõpmata." Ka udu pimestab kõiki oma teel ega taha kaduda
Elu tuli helgib kui sinitaeva päikene, elu tuli sähvab pilvist kui äikene; valgustab välkudes hämaras ööski, sütitab mõttes, vaimustub tööski - ja kaduvikku siis kustub. Mis küll nii kohisevad kevadised veed, kes need sääl sammuvad mööda teed? Lõkendavad ihalduste tulised tunglad: noored need otsivad muinasjutu Kunglat, kuni kord seisavad Toonela väraval. Elu tuli helgib ja sähvab ja lööb, võitluses põlevaid südameid sööb. Loomises loidab, kumades kustub, küll tuleasegi viimati mustub - jääb järele peotäis tuhka. Püha on elu tule tuha-ase. Elu tuli punane püham on ise. Selle luuletuse mõte avaneb järk-järgult vastanduste kaudu kolmes viierealises stroofis. Puänt on viimases kaherealises stroofis. Põhisalmid on optimistlikud ning salmi viimases reas välgatub nagu juhuslikult mõte kaduvusest. Viimane kaherealine stroof ühendab seniseid vastandeid, pühitsedes nii tuhka kui tuld. Luutetus loob
vahetumat inimese kujutamise kunsti. 6 ELU TULI Elu tuli helgib kui sinitaeva päikene, elu tuli sähvab pilvist kui äikene; Elu tuli helgib ja sähvab ja lööb, valgustab välkudes hämaras ööski, võitluses põlevaid südameid sööb. sütitab mõttes, vaimustub tööski - Loomises loidab, kumades kustub, ja kaduvikku siis kustub. küll tuleasegi viimati mustub - jääb järele peotäis tuhka. Mis küll nii kohisevad kevadised veed, kes need sääl sammuvad mööda teed? Püha on elu tule tuha-ase. Lõkendavad ihalduste tulised tunglad: Elu tuli punane püham on ise. noored need otsivad muinasjutu Kunglat, kuni kord seisavad Toonela väraval.
Elu tuli Elu tuli helgib kui sinitaeva päikene Kuni kord seisavad Toonela väraval. Elu tuli sähvab pilvist kui äikene: Sätendab välkudes hämaramas ööski, Elu tuli helgib ja sähvab ja lööb, Valgustab mõtetes, vaimustab tööski – võitluses põlevaid südameid sööb. Ja kaduvikku siis kustub. Loomises loidab, kumades kustub, küll tuleasegi viimati mustub – Miks küll nii kohisevad kevadised veed, Jääb järele peotäis tuhka. Kes need sääl sammuvad mööda teed? Lõkendavad ihaluste tulised tunglad: Püha on elu tule tuha-ase. Noored need otsivad muinasjutu Kunglat, Elu tuli punane püham on ise. Lõpp ja algus Kas tunnete: väriseb maa
annaabi.ee 
