Maarja-sõnajalg · Kõrgus kuni 1m. Lehed on tavaliselt kuni 1 m pikad ja 15¼25 cm laiad, vahel isegi rohkem, suvehaljad, asetsevad enam-vähem korrapärase lehterja kimbuna, värvuselt tumerohelised. · Eelistab varjukaid niiskeid segametsi või võsastike: laane-, salu- lammi- ja lodumetsas. Teda kasvatatakse ka ilutaimena aedades. · Kuulub sõnajalgade hulka. · Ammusest ajast on risoomi ekstrakti kasutatud paelusside vastu nii inimesel kui kariloomadel. Toimeained põhjustavad paelussi lihaste halvatuse ja vabanemise soole seinalt. Peale ravimi sissevõtmist on mõju paelussidele kohene, inimesele hilisem. Seetõttu tuleb võtta mõne tunni möödudes lahtistit. Mõnel pool kasutatud loomasöödana, ilma et esineks mürgistusi. Mandzuurias
meie ajaarvamise algusest saati, seega on ta kindlalt üks vanimaid ravimtaimi. Rahvameditsiinis on teda kasutatud eelkõige rahustava teena või unerohuna, kuid ka südamehäirete ja seedeteede krampide korral. Rahvausundeis on omistatud palderjanile maagilisi omadusi teda usuti kaitsvat kuradi, kurjade vaimude, kurja silma ja nõidade eest. Kasvukoht Sagedamini niisketel, kuid vahel ka kuivmatel päris-, loo-, lammi-, soo- ja rannaniitudel, madalsoos, lodumetsas, puisniitudel, sageli kraavikallastel, metsaservades ja võsastikes. Eelistab viljakamat mulda. Palderjan saab kenasti hakkama tavalisel toitaineterikkal aiamullal. Paljunemine Paljuneb seemnetega, vähem ka maa- aluste võsunditega. Kasutamine Peamiselt kasutatakse rahustina ja uinutina. Osadele inimestele avaldavad rahustamisele vastupidist ergutavat toimet. Taim on veidi mürgine, mistõttu suures
Õitseb juunis ja augustis. Lehtede kogumisel on sobiv kasutada kinnast, ja tõmmata taim ülevalt alla mööda vart lehtedest puhtaks või lõigata terve taim, närtsitada teda ja siis lehed küljest võtta. Nõgesest on tehtud ka siidise läikega riiet Kõrvenõges kasvab hästi rammusal ja lämmastikurikkal mullal. Kasvab huumusrikastes metsades: salu-, laane-, lammi- ja lodumetsas, eriti kuusikutes, lepikutes ja pankranniku aluse metsades, parkides, niitudel küünide ja kuhjalavade ümbruses, sageli elamute ümbruses, aedades umbrohuna, varemetes, jäätmaadel. Esineb ka jõekallastel ja mererannal. Väga laia levilaga: kasvab ulatuslikel aladel nii Euroopas kui Aasias, tulnuktaimena jõudnud ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse ning Austraaliasse. Eestis kõikjal väga sage. Eestikeelne
Sigimise hooaeg algab kevadel ja lõpeb sügisel. Pärast tiinust, mis kestab neli nädalat, sünnib 4-7 poega. Pojad on alguses paljad ja pimedad. Ema sünnitab pojad pesa kambrisse urus. Pojad avavad silmad kuue päeva pärast ning selleks ajaks on neil juba paks karvakiht, mis on tumedam, kui täiskasvanutel. Pärast kolme nädalat saadab ema oma lapsed pesast välja ning siis on nad omapead. Mis metsas ta võiks elutseda? Mina arvan, et see väike imetaja võiks elada, kas salumetsas või lodumetsas. Seal on hea ennast peita ja lihtne pesa teha. Mõned metshiire andmed: Keha pikkus 97-110mm, saba pikkus 69- 115mm, Kaal: 13-27kg.
harva ka kuuske. Kohati võib leida salulehtmetsa fragmente (katkendeid,osi). Rohkelt suuri tammesid kasvab Kärstnas. Rohumaid on suhteliselt vähe, enamasti on need liigivaesed niidud ja puisniidud. Esineb mitmeid kagu päritoluga taimeliike (käokuld, mägisibul jt.) Sakala kõrgustiku kaguosas Helmes ja Koorkülas. Samuti paaris kohas Viljandimaal kasvav kollane käoking, mis on oma levila loodepiiril. Kollane käoking kasvab soostunud niidul ja lodumetsas, olles neil piiratud aladel väga ohustatud. Looduskaitse Sakala kõrgustikul asub palju maastikukaitsealasid (üle 10) Looduskaitsealasid on vähem. (Nt. Koorküla, Rubina, Raudna looduskaitseala) Seal asub ka Kalbuse liigikaitseala (ohustatud loomaliigi elupaiga kaitseks) Loodi looduspark ( ühendamaks piirkonnas asuvaid maastikukaitsealasid ja üksikobjekte).
• Lehed on tavaliselt kuni 1 m pikad • Vars esineb maa-aluse risoomina • Levib peamiselt eostega kuid ka vegatiivselt risoomiga Eoslad on suhteliselt suured, neerja looriga, paiknevad lehtede alumisel küljel. Eosed on pruunid, kerajad või neerjad, suured. Valmivad juulist Levik ja kasvukohad • Levinud peaaegu kogu Euroopas ning Põhja-Ameerikas, vähem Kesk-Aasias, Eestis tavaline • Kasvab varjukais niisketes segametsades või võsastikes: laane-, salu-, lammi- ja lodumetsas. Korjamine • Juured on suhteliselt magusa maitsega, mistõttu nii mets- kui kodusead söövad neid ja saavad mürgistuse • Üleskaevatud risoom tuleb puhastada prahist, juurtest ja rohketest vanadest lehetüügastest • Risoom (juur) tuleb koheselt peale korjamist ekstraktiks teha • Risoome kogutakse ravimitööstuse tarbeks Raviomadused • Kasutatud ravimtaimena u 3000 aastat • Abi paelusside vastu nii inimestel, kui loomadel
3 Metshiire toiduahel See hiir on toiduks väga paljudele kiskjatele nagu nirk, rebane, kärp, mäger, nugis, kodukass, kodukakk, pistrikud, loorkakk jpt. Siin on paar metshiirt hõlmavat toiduahelat: Sarapuupähkel Metshiir Nirk Idu Metshiir Pistrik Seeme Metshiir Mäger Mis metsas ta võiks elutseda? Mina arvan, et see väike imetaja võiks elada, kas salumetsas või lodumetsas. Seal on hea ennast peita ja lihtne pesa teha. Kokkuvõtteks mõned metshiire andmed: Keha pikkus 97-110mm, saba pikkus 69-115mm. Kaal: 13-27g. Kes on kaelushiir? Kaelushiir on Eestis väga levinud. Ta sööb kuuse- ja männikäbisid, pähkleid, puuvilju ja putukaid ning ka surnud loomi. Soojal aastaajal elab ta rohukõrtest tehtud pesas, talveks poeb maa alla ja teeb endale sinna pesa, mis võib ulatuda 1meetri sügavuseni. Keha pikkus13 cm. Saba pikkus 13cm. Kaal: 30-50g
Värvuselt mustjassinine, sageli vahakirmega kaetud. Seemned poolkerajad, kurrulised, pruunid kuni hallikaspruunid. Vili on ebameeldiva maitsega, väga mürgine. Leht: Varre tipus männasena 4 (5...8) äraspidimunajat terava tipuga terveservalist lihtlehte. Pealt rohiroheline, alt veidi heledam. Pikkus 6...13 cm, laius 3...8,5 cm. Leheroots väga lühike. Paljunemine: Paljuneb seemnetega ja vegetatiivselt risoomi abil. Kasvukoht: Salu-, laane-, lodumetsas, puisniitudel. Metsades rohurindes, valgemates kohtades põõsaste varjus. Varjulembene, suhteliselt niiskete kasvukohtade taim. Mürgistusnähud: kõhuvalu, oksendamine, kõhulahtisus, peapööritus, uimasus ja peavalu; põie ja soolte valusad kokkutõmbed, silmapupillide ahenemine. Mürgid hävitavad punaliblesid ning põhjustavad krampe ja halvatust. Võib lõppeda surmaga. LESELEHT Maianthemum bifolium
hingamine muutub raskeks. Nii et selle taimega tuleb olla ettevaatlik. Maarja-sõnajalg (Dryopteris filix-mas), rahvapäraselt ka nõiasõnajalg, imarik, pillerkroon, viigirohi Maarja-sõnajalg on sõnajalaliste sugukonda ja sõnajalgade perekonda kuuluv taim. Ta on mitmeaastane suvehaljas eostaim, mis kasvab kuni ühe meetri kõrguseks. Paljuneb vegetatiivselt risoomi abil, generatiivselt eostega. Eelistab varjukaid niiskeid segametsi või võsastike: laane-,salu-, lammi- ja lodumetsas. Teda kasvatatakse ka ilutaimena aedades. Maarja-sõnajalg on üks levinumaid põhjapoolkera parasvöötme taimi. Teda leidub peaaegu kogu Euroopas ning Põhja-Ameerikas, vähem Kesk-Aasias. Eestis on ta tavaline. Maarja-sõnajala juurikas (risoom) on mürgine. Teda on rahvameditsiinis kasutatud juba rohkem kui kolm tuhat aastat. Maarja-sõnajalast saab abi paelusside vastu. Kui rohtu sisse võtta, siis halvab see paelussi lihased ja ta ei suuda enam iminappadega soole seinast kinni hoida
Kõrvenõgesed kasvavad keskmiselt 30-100 cm kõrgusteks. Maapealne vars on püstine, enamasti harunemata, roheline või pruunikas, harvem lillakas, neljakandiline. Varrel on ka nii kõrve- kui lihtkarvad. Taim võib muutuda umbrohuks heina- ja karjamaadel ning põldudel. Risoomid paiknevad küll pindmiselt, kuid on mullast raskesti kättesaadavad. Levik Kõrvenõges kasvab hästi rammusal ja lämmastikurikkal mullal. Kasvab huumusrikastes metsades: salu-, laane-, lammi- ja lodumetsas, eriti kuusikutes, lepikutes ja pankranniku aluse metsades, parkides, niitudel küünide ja kuhjalavade ümbruses, sageli elamute ümbruses, aedades umbrohuna, varemetes, jäätmaadel. Esineb ka jõekallastel ja mererannal. Väga laia levilaga: kasvab ulatuslikel aladel nii Euroopas kui Aasias, tulnuktaimena jõudnud ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse ning Austraaliasse. Eestis kõikjal väga sage. Kasutamine
sellepärast aitab nendest valmistatud tee palaviku vastu. Toomingamarjade rohke antotsüaanisisalduse tõttu eraldatakse neist vesilahustuvaid pigmente ja tarvitatakse toiduainetetööstuses toiduvärvina 18 Rohttaimed 1. Maarja-sõnajalg (Dryopteris filix-mas) Maarja-sõnajala rahvapärased nimetused on nõiasõnajalg, imarik, pillerkroon ja viigirohi. Eelistab varjukaid niiskeid segametsi või võsastike: laane-,salu-, lammi- ja lodumetsas. Teda kasvatatakse ka ilutaimena aedades. Maarja-sõnajala juurikas (risoom) on mürgine. Teda on rahvameditsiinis kasutatud juba rohkem kui kolm tuhat aastat. Maarja-sõnajalast saab abi paelusside vastu. Kui rohtu sisse võtta, siis halvab see paelussi lihased ja ta ei suuda enam iminappadega soole seinast kinni hoida. 19 Pikemal mõjutamisel võib paeluss isegi surra. Inimene ei ole nii tundlik neile
vee puhul. Seisev vesi muutub hapnikuvaeseks ja taimede kasv seisva veega aladel kiduraks isegi siis, kui mineraalseid toitaineid on küllalt. Uurimused on näidanud, et seisva veega soodes sisaldab vesi isegi soopinna pealmises kihis, mis on õhuga paremas kokkupuutumises, hapnikku vaevalt 0,4 cm3 liitri kohta, kuna 20 cm sügavusel soopinnast allapoole ei sisalda vesi peaaegu üldse enam hapnikku. Seevastu on aga lodumetsas mulla vee hapnikusisaldus rahuldav, kõikudes 0,9...3,3 cm3 1 liitri kohta. Mineraalmaal, mis liigvee all ei kannata, sisaldab põhjavesi 1 liitri kohta 4...8 cm3 hapnikku. Hapniku puudumise tõttu ei tungi taimejuured soos põhjavee piirkonda, vaid jäävad mulla pindmisse horisonti, kuhu õhu juurdepääs on parem. Seetõttu on liigniiskuse all kannatavatel kasvukohtadel taimede juurestik teistsugune kui samadel taimedel neile optimaalsetes kasvukohatingimustes
Viljad seemnised on harunemata lendkarvadega nagu võilillelgi, levivad tuulega. Kasutamine: on olnud vähetõhus rahvaravim. LEPIKLILL Chrysosplenium alternifolium, nimi tuletatud kreekakeelsetest sõnadest hrüsos kuld, splen põrn. Taime kasutati vanal ajal põrnahaiguste raviks. Alternifolium vahelduvalehine. Eestikeelse nime on taim saanud oma kasvukoha järgi. Sugukond kivirikulised. Mitmeaastane. Kasvukoht: niiskes ja varjukas lodumetsas, lodusalumetsas, allikate ja ojade ümbruses, viljakal mudasel mullal. Risoom peenike, helepruun. Vars püstine, 6-15 cm pikkune, ühe kuni kolme vahelduva lehega. Lehed helerohelised, ümar-neerjad, hõredalt karvased; esinevad juurmised lehed ja varrelehed. Osa varrelehti ligistub võsutipus rõhtsaks kollakaks pinnaks, mille peal on näha väikeseid kollakaid õisi või vilju. Õisi ümbritsevad kollakad kõrglehed muutuvad pärast õitsemist uuesti
annaabi.ee 
