· Soolsuse mõju: o liikide arv väheneb soolsuse vähenemisega;mageveeliikide arvu suurenemine soolsuse vähenemisega ei suuda kompenseerida mereliikide arvu vähenemist o isendite mõõtmed vähenevad soolsuse vähenemisega (söödav rannakarp, söödav südakarp, kilu, lest, meririst) Aineringe iseärasused · Läänemere produktsioonisüsteem koosneb kahest trofogeensest "kihist": fütoplankton pelagiaalis ja fütobentos litoraalis · Toiteained sisenevad produktsioonisüsteemi kolmest allikast: o looduslik sissevool maismaalt o reovee sissevool o süvavee "upvelling" · Detriidil põhinevate toiduahelate suur osakaal Terminoloogia Bentos ( kreeka k. benthos "sügavus") ehk põhjaelustik veekogu põhjal ja põhjasetteis elavate organismide kogum. Jagatakse tavaliselt kaheks suureks rühmaks, fütobentoseks ja zoobentoseks
V: Saadjärv, Peipsi, Võrtsjärv, Ülemiste, Raku karjäär 35. Reastage kalaliigid inkubatsioonimperioodi pikkuse järgi. V: meriforell-peipsi siig-rääbis-haug+särg-roosärg+linask Sügisel: meriforell, peipsi siig, rääbis, (vara)kevad: haug, särg, suvel: linask, roosärg 36. Eesti sisevetes on enamlevinud kalaliikideks võrgupüükide alusel (7tähtsamat) V: Haug, särg, ahven, kiisk, latikas, viidikas, roosärg 37. Kes antud kaladest elavad avavees, kes aga kaldavööndis e. litoraalis? V: Kaldavöönd-roosärg, haug, linask(särg); Avavees-koha, rääbis, mudamaim, viidikas, latikas, peipsi tint, särg 38. Milline kalaliik koeb Eesti sisevetes talvel? Kes koevad sügisel? V: talvel-luts, sügisel-rääbis, siig, forell, lõhed, 39. Kalamees püüdis 39cm pikkuse latika või nuru sarnase kala. Kirjelda kuidas on võimalik teha vahet ilma lahkamata. 40. Värskel peipsi tindil on... V: kurgi ...lõhn. 41. Kes on pildil? 1pisimudil 2koha 3rpeipsi tint 4must mudil 5lest 6koger..
Sinivetikate kasvu avameres limiteerivad kõige sagedamini lämmastik (N) , fosfor (P) ja nende vahekord (N:P), kuid väga sageli ka raud (Fe) , magneesium (Mg) ja molübdeen (Mo). 23. Trichodesmium on suuteline fikseerima lämmastikku, kuigi tal ei esine heterotsüste. Selle asemel moodustab kolooniaid, mille keskel on niidid nii tihedalt koos, et seal on võimalik tekitada anaeroobne keskkond, mida on vaja N-fikseerimiseks. 24. Lisaks euplanktilistele liikidele esineb mere litoraalis palju pseudoplanktilisi liike, mis satuvad sinna kas veekogu põhjast või veetaimedelt. 25. Enamasti fosfor ja N:P suhe limiteerivad fütoplanktonit, incl sinivetikafloorat magevees. 26. Eesti järvedest on määratud ligi 400 sinivetikaliiki, neist planktilise eluviisiga liike ~100. Eesti suurte jõgede fütoplanktoni liigiline koosseis on mõjutatud vastava veekogu fütoplanktoni liigilisest koosseisust, kust nad alguse saavad. Näiteks Emajõe fütoplankton on
kaladest Litoraal kaldavöönd suurtaimede kasvualal, taimestikuta kaldal tinglik: sügavus, kuhu ulatub lainetuse mõju. Eesti järvedes ulatub 3-5 m sügavuseni. Jõgedes ripaal. Bentaal veekogu põhi, kus elab bentos e põhjaelustik enamuses põhjasette pinnal, aga osalt ka sette sees. Fütobentos: mikrofütobentos mikrovetikad lahtiselt sette pinnal, makrofütobentos makrovetikad kinnitunult põhjale või esemetele. Meie tingimustes esineb makrofütobentost vaid litoraalis. Zoobentos: kirju koosseisuga ja erineva suurusega loomorganismid, valdavalt palja silmaga nähtavad Plankton ja selle koostisosad - Plankton e. hõljum vees passiivselt hõljuvate või vähese liikumisvõimega organismide plankterite kogum. Osa neist võimelised aktiivselt liikuma, kuid alluvad vee liikumisele.Plankton koosneb *Fütoplankton e. taimne hõljum vetikad, peamiselt mikroskoopilised Siia arvatud ka tsüanobakterid e. sinivetikad e. tsüanoprokarüoodid e. Sinikud
Mageveekogudes nt. Siberi katkestus kliima jahenemisel: ebapärlikarp, vesikakand, vingerjas einevad nii Euroopas kui Kaug-Idas. Soojades meredes võib planktoni biomass olla madalam kui külmades. Nt. Vahemeres planktonit 10 korda vähem kui Põjameres, 20 korda vähem kui Grööni meres!! Soojas vees tõuseb see ainult upwellingu aladel. Päris külmades vetes aga jälle biomass madalam. Eriti vähe on troopikas süvaveebentost, toitainete puudus, sest nii sügaval vesi ei segune (litoraalis on võrreldav parasvöötmega). Seevastu liike on troopikas rohkem kui külmades vetes, troopika veed üldjuhul vanemad. Peaaegu ainult troopikas: korallid (mitte alla 20 C ja mangroovid. Ränivetikaid on aga nt troopikas vähem. Isendite mõõtmed samal liigil on soojas vees väiksemad rasva vähem (pole talve, milleks koguda varusid). Kagu-Aasias ka jõed elustikult mere sarnased (krabid, krevetid, haid, delfiinid). 1 Sügavus. Polüheetide e
kinnistumatult kuni viis päeva. (1) Levik Soodsates tingimustes võivad meritähtede mõned liigid massiliselt sigida ja moodustada suure tihedusega populatsioone. Ookeanides ja normaalse soolsusega meredes on meritähed levinud kõikjal Põhja-Jäämerest ja Antarktise rannikuid uhuvatest vetest kuni ookeanide troopiliste ja ekvatoriaalsete piirkondadeni. Nad on arvukad nii põhjapoolsete merede litoraalis, kus taluvad järske sessoonseid temperatuuri kõikumisi ja võivad talvel koguni läbi külmuda, kui ka püsivalt läbisoojenenud veega troopilistes madalmeredes, kus paljud liigid elutsevad rahusid moodustavate korallide lopsakates rägastikes. Sügavuse suurenedes väheneb meritähtede liigililne mitmekesisus tugevasti. Kui ka ookeaninõo põhjal, kus elutingimused on püsivalt väga ühetaolised (täielik
· Põhjasetete moodustamine. · Koosseis: o bakterid - enamus heterotroofid o seened o fütoplankton - peamiselt vetikad o zooplankton ainuraksed o ainuõõsed o aerjalgsed o vähilised · Ida-Vaikse ookeani regioon, Lääne-Atlandi regioon, Ida-Atlandi regioon Bentose elustiku iseloomustus. · Org aine lagundajad. · Bakterbentos · Fütobentos - meres vaid litoraalis (räni, puna, pruun ja rohevetikad) · Zoobentos selgrootud (käsnad, vähid, korallid, rõngussid, limused, okasnahksed, putukate vastsed) PALEOBIOGEOGRAAFIA Jääperioodide tekke seletusi. Laamtekoonika olemus. Suurimad väljasuremisperioodid maa elustiku ajaloos ning nende põhjendusi. Laatsaruse efekt ja lilliputi fenomen. Arhaikum. Eooni piirid. Elu tekke arvatav aeg. Esmased organismid. · 4600-2500 miljonit aastat tagasi.
Hindamise teeb keeruliseks kinnitunud ja välistoesega koloonialiste loomade rohkus (korallid, käsnad, sammalloomad, mõned hulkharjasussid, merituped jne.). Kõige rikkalikum on fauna kivisel põhjal, eriti korallirahudel (riffidel). Jõesuudmetes (estuaarides) ja nende ligidal elab madalamat soolsust taluv või seda eelistav riimveefauna. Eriline kooslus on interstitsiaalfauna pisikesed hulkraksed loomad, kes elavad jämeda liiva terade vahel litoraalis ja sublitoraalis. 92. Läänemere ja tema loomastiku omapära võrreldes ookeani ja sisevetega Läänemeri: on riimveeline, põhjaotsas peaaegu mage nagu järv; edelas soolsus umbes kuni 2%. Ajalooliselt on siin vaheldunud riimveelised ja päris magedad, järvelised perioodid. Litoraali polegi (sest pole loodeid); põhja vöötmed on sublitoraal ja pseudoabüssaal. Pseudoabüssaalis valitseb tihti stagnatsioon ja hapnikupuudus; see kaob, kui väinadest taas merevett sisse tulvab
keskne ja oluline lüli. Selle koostisest ja hulgast oleneb, kui palju fütoplanktoni (vetikate) poolt toodetust läheb kalade produktsiooni koosseisu, kui palju kuulub lagundamisele. Loomse planktoni koostis ja hulk peegeldab ka järve troofsustaset. Neuston on rikkalikum kui teistes maismaaveekogudes: lutikad, mardikad, kahetiivalised, molluskid, vähilaadsed, ka paljude putukate ja kalade vastsed, samuti veepinnal ujuvad veetaimed. Bentose mitmekesisus ja arvukus suurim litoraalis. Sügavuse suurenedes bentose hulk väheneb, kuna rohelised põhjataimed määravad ka muu elustiku rikkuse. Parasvöötme järvedes levib taimne bentos 4...5 m sügavuseni, kuid läbipaistva veega järvedes võib ulatuda 25...30 m-ni ja isegi rohkem. Taimed eelistavad pehmemat pinnast, kaljusel ja liivasel põhjal kasvab tavaliselt vähe rohelisi taimi. Taimed jagunevad: kaldataimed - pilliroog, kõrkjas; ujuvate lehtedega
annaabi.ee 
