erinevalt. Mehed kui liikuvam osa külarahvast (eriti pärast talurahvale liikumisvabaduse andmist) võtsid linnamoe omaks juba sajandi keskel. Enam traditsioonidega seotud naiste rõivas tegi taandumisjärgus läbi veel mitmeid üleminekuvorme. 19. sajandi keskpaiku asendusid pikitriibulised seelikud kohati põiktriibuliste ja ruudulistega, 1860.-1870. aastail kandsid paljud Põhja-Eesti talunaised põiktriibulisest või ruudulisest riidest kleiti - kaapotkleiti, mis oli juba linnamoele lähedane rõivaese. Tööriided Töörõivaste puhul on esikohal praktiline funktsioon, s.o vastupidavus ja mugavus. Kõik terviklikku rõivakomplekti kuuluvad esemed ei olnud tööl kohustuslikud - eesti naiste igapäevaseks töörõivaks suvisel ajal oli vaid särk sellele köidetud vöö ja põllega. Peamiselt erinesid tööl kantud riided piduriietest materjali ja kaunistuste poolest. Erinevusi lõikes tuli
· töörõivad ehk pidamise riided, mida kanti iga päev ja mis tehti halvemast materjalist ja kaunistusteta; kanti ka vanu käimise rõivaid. Lõuna-Eesti (Viljandi-, Tartu- ja Võrumaa) · väga vanade rõivavormide visa püsimine paistis silma Mulgimaal: naistel algelise lõikega särgid, kokkuõmblemata vaipseelikud, pearätid, linased ja villased õlakatted, meestel pikad püksid. Piduliku rõivana hindasid nad oma musti, lõikelt särgiga sarnanevaid pikk-kuubi kuni linnamoele üleminekuni · Põhja-Tartumaa ja Põhja-Viljandimaa olid suhteliselt vastuvõtlikumad uuendustele ja moemõjutustele, mis siit levisid lõunapoole. Näiteks 19. sajandi algupoolel kasutusele võetud uuemamoelised indigosinised naiste kampsunid ja meeste vatid jõudsid sajandi keskpaigaks ka Võrumaale · Rohkesti venepäraseid elemente (punane puuvillane lõng tikandites ja sissekootud kirjades) · Naiste rõivastusele oli Lõuna- · Meeste ülikond koosnes
akulaadimispunkti. Teedele ilmus üha enam isiklikke sõiduautosid ja veel rohkem jalgrattaid (eriti kvaliteetne oli Rootsi ,,Husqvarna" toodang). Kouseid töid aitasid teha uued kodumasinad, nagu hakklihamasin ja õmblusmasin, enamasti legendaarne ,,Singer". Rahvariie pidas vastu veel vaid mõnes konservatiivses maanurgad- Kihnul, Setumaal, Muhumaal ja rannarootslaste juures (Ruhnul, Vormsil jm.). Mujal mindi lõplikult üle nn. Linnamoele. Linnamoelise rõiva hankimiseks ei tarvitsenud linna sõita, selle võis tellida ka Geord Adniel Kiire tüüpi küla(aleviku-)rätsepalt. Kuid siis ei saanud muidugi kindel olla, kas ülikond just viimast buenos Airese või Londni snitti järgib. Anglofiilsus oli moes. Moodi hakkasid senisest üha enam mõjutama kino ja ajakirjandus, mis vahendasid küllalt operatiivselt nii Pariisi, Londoni kui New Yorgi moeuudiseid. 1920ndail hülgasid naised korseti ja riietasid end vabalt
nahkpüksid. neid loeti jõukuse tunnuseks. Juba 17.sajandist on andmeid, et Virumaa talumehed lasknud linnas põkste jaoks kitsenahku seemisparki parkida. Tõenäoliselt koos nahkpõkstega on Eestis levinud uuemad. 17. ja 18.saj. moerõivastuse eeskujusid järgivad põlvpüksimoed koos nimetusega põksid (alamsaksa Bühen ) varasemate pikkade kaatsade, kaltsade asemele. Siiski ei saanud Alutagusel nahkpüksid ega põlvpüksimood päris üldiseks. Lisakus ja Vaivaras kandsid mehed kuni linnamoele üleminekuni pikki, ülaääre palistusest läbipoetatud nööriga ülevalhoitavaid või värvelkinnisega pükse. 7 Vatt, lühike kuub, kampsun, seesidega kampsun ulatus poole puusani. See õmmeldi, samuti kui püksid, suveks valgest linasest, talveks aga enamasti potisinisest villasest riidest. Seesidega kampsuniteks nimetati neid sellepärast, et neil olid vööst alatest voldid küljeõmbluste vahel ning seljaõmbluse kohal lahtine volt
ajaloolisest arengust, püsisid talurahva sunnismaisuse tõttu. Selgemini ilmnesid iseärasused naiste rõivais. Lõuna-Eestit iseloomustas mitmete väga vanade rõivavormide visa püsimine, eriti Mulgimaal: naistel algelise lõikega särgid, kokkuõmblemata vaipseelikud, pearätid, arhailise taimornamendiga puusapõlled, linased ja villased õlakatted, meestel pikad püksid. Piduliku rõivana hindasid nad oma musti pikk-kuubi kuni üleminekuni linnamoele. Üldisemalt oli naiste rõivastusele Lõuna-Eestis iseloomulik pikkade varrukatega särk, kaunistatud pilu või geomeetrilise tikandiga. Põhja-Eesti moodustas uuendustele vastuvõtliku rühma: meestel põlvpükstest ja vatist koosnev ülikond, naistel pikitriibuline seelik, potisinised villased rõivad. Kõige iseloomulikum naistel käised, 19. sajandist alates pottmüts. Lääne-Eesti (k.a. Kihnu) rahvarõivastel oli ühisjooni nii Lõuna- kui Põhja-Eestiga. Naistel
Setude kuuluvust lõunaeestlaste hulka näitasid nende ehted, peakatted, puusapõlled ja geomeetriline element, mida kandsid teisedki Lõuna-Eesti naised. Mulgimaa on piirkond, kus säilisid vanapärasused eriti tugevalt, naised kandsid algelise lõikega särke, pearätte, puusapõllesid (mis olid arhailise taimornamendiga), kokku õmblemata vaipseelikuid, linaseid ja villaseid õlakatteid. Mehed kandsid pikki pükse ning kuni üleminekuni linnamoele kandsid mulgi mehed pidulikel puhkudel musti pikk-kuubi, mis sarnanesid lõikelt särgiga. Traditsioonilist rõivastust kanti kauem jõukamates peredes. Põhja-Tartumaa ja Põhja-Viljandimaa läksid moemõjutustega kiiremini kaasa ja hiljem levisid need mõjutused ka lõuna poole. Põhja-Eesti Põhja-Eesti piirkonda kuulub 32 kihelkonda: Alutaguse, Ambla, Anna, Hageri, Haljala, Harju-Jaani, Harju-Madise, Iisaku, Juuru, Jõelähtme, Jõhvi,
annaabi.ee 
