Kas eestlastel oli keskajal parem elada maal või linnas? Kahtlemata oli nii maa- kui ka linnaelul oma positiivseid ja negatiivseid külgi. Mina arvan, et linnas oli inimestel parem elu, sind kaitsesid seadused ja maksud olid väiksemad kui maal. Linnakodanik oli vaba, samuti õppis linnaelanik ära saksa keele. Linna kõige suuremaks plussiks võib pidada asjaolu, et inimesed olid vabad, nad ei kuulunud kellelgi. Linnakodanikuks sai inimene peale seda, kui oli tasunud kodanikumaksu ja elanud teatud aja linnas
Tänu turvatundele mis mind seal ümbritses andsid vanemad mulle rohkem vabadust. Mind õue mängima saates ei pidanud nad kordagi muretsema, et kas nüüd mõni auto ajab lapse alla, või äkki satun lihtsalt kommionu huviorbiiti. Mäletan, et ainus asi mis mulle öeldi oli, et kodust väga kaugele minna ei tohi. Sain elada täisväärtuslikku elu. Mind ümbritsesid hommikust- õhtuni loomad, sain vabalt mööda küla paljajalu ringi joosta ja elu avastada. Kuid ka linnaelul on omad plussid. Siinne kultuuri ja meelelahutuselu on kindlasti palju arenenum kui maal. Ka tegevusi on rohkem. Mine kas kinno, teatrisse, näitustele, muuseumisse või hoopis bowlingut mängima. Võimalusi on tuhandeid! Olen kindel, et tulevikus lähen tagasi Hiiumaale. Minus ei ole seda korteriinimese soont. Olen harjunud vabaduse, värske õhu ja linnulauluga. Siin tunnen ennast lihtsalt ahistatuna. Ma ei saa iial teha oma lastele seda, et lasen neil kasvada linnas. Minu
Ühendriikide elanikud. Hiljem leiutati grammofon ja raadio. Sündis kinokunst. LINNAÜHISKOND · Industriaalühiskond ongi eelkõige linnaühiskond. · Kuigi esialgu olid töölislinnakud räpased, hakati ajapikku eluolusid parandama. · Uus ehitusmaterjal raudbetoon. Majandusliku arenguga kaasnes kiire linnastumine ehk urbaniseerumine. Linnad muutusid peamisteks tööstus-ja kaubanduskeskusteks ,kuhu koondus järjest rohkem inimesi. Linnaelul olid omad hüved ja puudused. Kuid elukeskkond pidevalt paranes. Räpased agulid korrastati ja elamistingimused muutusid järjest paremaks. Linnadesse rajati veevärk, kanalisatsioon ja linnaehitust hakati sihipäraselt planeerima. Hoburaudteede kõrvale tulid trammiteed. 19.sajandi linnaelu mugavuseks oli voolav vesi, vannituba ja WC. Kuid üldist linnaelu edasiminekut varjutasid endiselt kitsad korteriolud ja kehvad sanitaartingimused eeslinnades,
Lisaks oli masintootmise juures vaja palju toorainet, millest kaupu valmistada. Urbaniseerumine: Urbaniseerumine e. linnastumine on väga tihedalt seotud industriaalühiskonnaga. Hakkasid tekkima suuremad linnad, milledesse rajati rohkem ja rohkem tööstusallikaid ja kuhu inimesed hakkasid ümber koonduma. 1801.a. oli Euroopas 14 linna, kus elas üle 100 000 inimese. 1870.a. oli neid juba üle saja. Linn oli ka oluline kultuuri keskus, kus kujunes välja omanäoline linnakultuur. Kuid linnaelul olid ka omad miinused. Varastes tööstuslinnades oli elu väga raske. Elati odavates korterites, keldrites või hoovipeal. Sellega kaasnes kõrge laste suremus, mis oli pea poole suurem kui maapiirkondades. Kuid mida aeg edasi, seda paremaks muutus ka elu linnas. Toodi sisse veevärk, hakati maju planeerima ja uue ehitusmaterjalina tuli kasutusele raudbetoon. Tänavatele toodi valgustus ja hobustele lisaks tuli ka tramm. Majades võis näha kraanist voolavat vett, vannituba ja WC-d
kujutatakse. Talupojal oli üldiselt oma külakirikuga väga sügav suhe. Kirikus, kirikuesisel või surnuaias kogunesid tihti talupojad koosolekut pidama, vähemalt seni kuni neil polnud selleks kindlat hoonet. Linlane ja linnaelu Linn pani aluse uutmoodi võimusuhetele. Linnas oli küllalti turvaline elu, elades müüride vahel, mis pakkusid kaitset röövlite ja rüüstajate eest, polnud vaja karta ka nälga, kuna linnas oli küllalt tagavarasid. Linnaelul tekkis kolm põhilist tahku - hoida ka töötuse ja viletuse perioodil kuidagi hing sees. Linnas oli väga erinevat sorti rahvast, nii vaeseid kui rikkamaid. Palju inimesi tuli maalt linna, kuna soovis saada siit tööd. Linnas oli siiski ka ebameeldivusi: tänavad olid väga räpased, kui kaevud olid reostatud siis nappis joogivett, levisid kiiresti haigused ja tänu sellele oli linnas suremus ka suurem. Abikaasade suure vanusevahe tõttu oli linnas palju lesknaisi.
Funktsiooniks oli varustada ühiskonda toiduainetega. Näljahädad olid keskajal sagedased. 5)linnakultuur; toimus linnakultuuri taassünd. Kehtis linnaõigus, sealsed inimesed olid vabamad kui maarahvas. Elatusallikaks kaubandus ja käsitöö. Linnas oli hea elada sest need olid kindlustatud müüridega, see pakkus kaitset. Linnaelanike toit oli mitmekesisem kui maaelanikel. Linnal oli esinduslik välimus ja kirjaoskus oli laialdasemalt levinud. Toimusid pidustused ja näitemängud. Linnaelul olid ka miinused: iive oli negatiivne ning taudide levik oli suur. Linlased pidid tihti harjuma kõige uue ja tavapäratuga, mis võõrrahvad endaga kaasa tõid. Linnas levis prostitutsioon ning sotsiaalsed pinged ja vastuolud. 6)vaimulikud ordud; mungad olid olulised kultuuri edasikandjad. Vanaaja teosed on säilinud tänu munkade ümberkirjutistele. Kloostrite teine funktsioon oli majandustegevus. Benediktlased tegutsesid püha Benedictuse reeglite alusel
avaneb alles temast autoga läbi kihutades/ Väljas polnud midagi teha – üksainus supermarket, inimesi ja makarone täis, ei pargipinke ega baare, ei muuseume ega kinosid – raske oli aega veeta/ luuletaja Eero, silme läbi on see kui „liikuvate figuuridega küllastunud maastik”. Mustamäe majadel puudub vertikaalne mõõde, neil pole keldreid ega pööninguid. Korterid on lihtsalt üksteise peale laotud. Need majad ei sõltu keskkonnast ja neil ei ole sidet kosmosega. Samas on linnaelul või mustamäeelul kogu üksinduse ja võõrandumise kõrval ka häid jooni, Mustamäe oli kui tollase urbanistliku arhitektuuri näide, moodne elukeskkond, kuhu soovisid elama asuda paljud, kes olid tüdinud oma endistest elukohtadest maal või äärelinnas. Sügisball jutustab kuue uuselamurajooni elaniku elust samas rahvarohkes Mustamäe linnaosas, kes on südames üksikud ja puutuvad vaid riivamisi kokku,nad kohtuvad alles raamatu lõpus
annaabi.ee 
