nõukogu, mis sageli täitis kõrgeima kohtuorgani ülesannet ja mitmetes polistes oli ka rahvakoosolekust tähtsam. Kuigi riigiametnikud valiti enamasti rikaste kodanike seast, tagas rahvakoosoleku põhimõtteline suveräänsus ka vaesematele kodanikele teatava poliitilise kaitse. Sõja korral relvastusid kõik kodanikud vastavalt oma majanduslikele võimalustele. Rikkad sõdisid ratsaväes, keskmiselt jõukad raskerelvastusega jalaväe osades ning vaesed sõdisid vibulaskurite ja lingumeestena. Parlamentaarne vabariik on parlamentarismi vorm, kus riigipeaks on president. Eesti on parlamentaarne vabariik, kus seadusandlikku võimu teostab parlament-Riigikogu. Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu Riigikogu valimisega. Võimude lahususe printsiibi järgi on seadusandlik võim, täitevvõim ja
kodanikkonda, et kodanikud pidid suutma linnriiki kaitsta, siis nõuti kodakondsuse eeltingimusena piisavat jõukust raskerelvastuse hankimiseks. Sõja korral relvastusid kõik kodanikud vastavalt oma majanduslikele võimalustele. Rikkamad sõdisid ratsaväe, keskmiselt jõukad kodanikud raskerelvastusega jalaväeosades ja vaesed vibulaskurite ning lingumeestena. Kreeklaste igapäeva riietus oli lihtne. Kõige tavalisem oli napilt põlvini ulatuv õlgadelt kinnitatud ja sageli vööga kokkutõmmatud kitoon, mida kandsid nii mehed kui ka naised. Söödi rohkesti puu ja juurvilju, sealhulgas eriti küüslauku ja kala. Liha söödi harva, ainult siis kui jumalatele ohvreid toodi. Kreekas puudusid kodanikuõigused naisel. Naised pidid alluma alati oma mehele, isale
Naised, orjad ja võõramaalased jäid kodanike seast välja. Kuid osas polistes ei kuulunud ka kõik meessoost põliselanikud kodanikkonda, et kodanikud pidid suutma linnriiki kaitsta, siis nõuti kodakondsuse eeltingimusena piisavat jõukust raskerelvastuse hankimiseks. Sõja korral relvastusid kõik kodanikud vastavalt oma majanduslikele võimalustele. Rikkamad sõdisid ratsaväe, keskmiselt jõukad kodanikud raskerelvastusega jalaväeosades ja vaesed vibulaskurite ning lingumeestena. Muistsed kreeklased ei kandnud tänapäevasel kombel lõigatud ja õmmeldud rõivaid, vaid piirdusid ühe või kahe üle keha heidetud riidetükiga. Kõige tavalisem oli napilt põlvini ulatuv õlgadelt kinnitatud ja sageli vööga kokkutõmmatud kitoon, mida kandsid nii mehed kui ka naised. Külmema ilma puhul tõmmati sellele peale paksem üleriie - himation. Toiduks pruugiti rohkesti puu- ja köögivilju, sealhulgas eriti küüslauku ja kala. Liha sõid kreeklased nähtavasti
korraldada igapäevaelu. Nagu nõukogude liikmedki ,valitgi ka atnikud enamasti rikaste ja suursuguse seast . Aristokraatlik riigivorm oli peaaegu ainuvalitsev varasemal perioodil ja väga levinud ka klassikalisel ajajärgul.Sõja korral relvastusid kõik kodanikud vastavalt oma majanduslikele võimalustele. Rikkamad sõdisid ratsaväes , keskmiselt jõukad kodanikud raskerelvastusega jalaväeosades ja vaesed vibulaskurite ning lingumeestena . Enamik linnriigi kodanikke olid talupojad ning jõukamad nende seast tulid oma majapidamisega iseseisvalt toime. Nad suutsid endale muretseda raskerelvastuse, moodustasid valdava osa linnriigi sõjaväest ja kuulusid kindlalt kodanike hulka. Peale nende oli paljudes polistes hulgaliselt ka vaesuse piiril virelevaid põlluharijaid, kes võtsid halbadel aastatel rikastelt laenu, suutmata seda tasuda, pidid nad mõnigi kord oma maatüki võla katteks loovutama ja langesid seeläbi
Selle otsust loeti üldjuhul lõplikuks. Aristokraatia rikkad ja suursugused kodanikud. Aristokraatlik riigivorm oli peaaegu ainuvalitsev varasemal perioodil ja väga levinud ka klassikalisel ajajärgul. Sõja korral relvastusid kõik kodanikud vastavalt oma majanduslikele võimalustele. Rikkamad sõdisid ratsaväes, keskmiselt jõukad kodanikud raskerelvastusega jalaväeosades ja vaesed vibulaskurite ning lingumeestena. Sõjaväe põhijõud oli peaaegu alati raskerelvastuses jalavägi. Ateena ja Sparta riigikord: Spartalastel polnud kunagi türannia. Paljud kreeklased pidasid Spartat hästi korraldatud riigi musternäidiseks. Orjatööle kuulus Kreeka linnriikides väga tähtis roll paljusid kohustusi, mis langesid Lähis-Idas sõltuvate talupoegade õlgadele, täitsid Kreekas orjad Eluolu ja perekond: aristokraatlik eluviis: konkurentsivaim- igaüks püüdis olla teisest
(aristokraatidest) koosnev nõukogu, mis paljudes polistes etendas otsustavat rolli. Rahvakoosolek valis igal aastal (enamasti aristokraatide seast) riigiametnikud, kelle kohus oli juhtida polise sõjaväge ja korral- dada igapäevaelu. Sõja korral relvastusid kõik kodanikud vastavalt oma võimalustele: rikkamad sõdisid ratsaväes, keskmiselt jõukad kodanikud raskerelvastusega jalaväeosades ning vaesed sõdisid vibulaskurite ja lingumeestena. Tüüpiline kreeka lahingurivi faalanks kujutas endast üksteise taha pikkadesse sirgetesse ridadesse pai- gutatud jalaväge, mida toetas ratsavägi. Enamik polise kodanikke olid talupojad. Linnade, käsitöö ja kaubanduse edenedes kasvas ka linnaelanik- kond, kelle hulgas suuremates linnades olid ülekaalus käsitöölised. Kreeka ühiskonna rikkama ja mõjuka- ma osa moodustasid aristokraadid auväärse päritoluga suurmaaomanikud, kelle põlde harisid orjad ja sõltlased.
Kuigi aristokraatlikus linnriigis jäi lihtkodanike osa riigi valitsemisel teisejärguliseks, tagas rahvakoosoleku põhimõtteline suveräänsus siiski ka neile teatava poliitilise kaitse, mis ei võimaldanud ülemkihil lihtrahvast täiel määral oma võimule allutada. Sõja korral relvastusid kõik kodanikud vastavalt oma majanduslikele võimalustele. Jõukamad sõdisid ratsa, keskmise jõukusega kodanikud raskeltrelvastatud jalaväelastena ja vaesed vibulaskurite ning lingumeestena. Sõjaväe peajõu moodustas aga peaaegu alati raskelt relvastatud jalavägi. Lahingus rivistus see pikkadesse sirgetesse ridadesse üksteise selja taha. Nii moodustunud tüüpiline kreeka lahingurivi faalanks liikus vilepillide rütmilise heli saatel vaenlasele vastu. Sageli võitlesid faaalanksis külg külje kõrval nii suursugused ja rikkad kodanikud kui ka keskmise jõukusega talupojad, mis pidi vältimatult suurendama nende ühtekuuluvustunnet.
Kuigi aristokraatlikus linnriigis jäi lihtkodanike osa riigi valitsemisel teisejärguliseks, tagas rahvakoosoleku põhimõtteline suveräänsus siiski ka neile teatava poliitilise kaitse, mis ei võimaldanud ülemkihil lihtrahvast täiel määral oma võimule allutada. Sõja korral relvastusid kõik kodanikud vastavalt oma majanduslikele võimalustele. Jõukamad sõdisid ratsa, keskmise jõukusega kodanikud raskeltrelvastatud jalaväelastena ja vaesed vibulaskurite ning lingumeestena. Sõjaväe peajõu moodustas aga peaaegu alati raskelt relvastatud jalavägi. Lahingus rivistus see pikkadesse sirgetesse ridadesse üksteise selja taha. Nii moodustunud tüüpiline kreeka lahingurivi faalanks liikus vilepillide rütmilise heli saatel vaenlasele vastu. Sageli võitlesid faaalanksis külg külje kõrval nii suursugused ja rikkad kodanikud kui ka keskmise jõukusega talupojad, mis pidi vältimatult suurendama nende ühtekuuluvustunnet.
annaabi.ee 
