lõpp võib olla k, -g: samleg "samblaga". · Asesõnades ja mõnedes sagedastes verbivormides esineb esisilbi järel vokaalide vahel n-i kadu. Sellepärast on mina mia ~ mea, sina sia ~ sea, pane pa ja mine me. · Sage häälikuline joon, mis eristab Mulgit teistest eesti murretest ja lähendab liivi keelele, on sulghäälikute geminatsioon (pikk või ülipikk konsonant, mis hääldamisel jaguneb kahte silpi) nasaalide (ninahäälikute) liikvidate (sulahäälik) järel, nt kenelette "kõnelda, rääkida", parantte "parandada", ütteltti "üteldi". · Konsonantide epenteetilise (hääliku tekkimine sõna sees) palatalisatsiooni tõttu hääldub selge i tüvekonsonantide ette i- ja mõnede e- tüveliste sõnade lõpukaolistes vormides, nt laits "laps", näin "ema", äit "isa". Selline palatalisatsioon ühendab Mulgit Tartu murdega ja erineb Võru palatalisatsioonist
silbist: a,ä>e, nt tullive '(nad) tulid', värbeldeme 'õmblema' · Trv, Pst järgsilpides e > a, nt obeza 'hobused' · Vokaalide kadu rõhututes silpides ja grammatilistes tunnustes, nt kammants 'kamandama', järvel 'järvel(e)', kaetam 'kaetame', tazun 'tasunud', samleg 'samblaga' · Vokaalidevahelise n kadu asesõnades jm sagedates sõnades, nt mia-mea 'mina', paa 'pane', mee 'mine' · Klusiilide geminatsioon nasaalide ja liikvidate järel, nt parantte 'parandada', kõneltte 'rääkida' · Epenteetiline palatalisatsioon, nt üits 'üks', näin 'ema', äit 'isa' · Palatalisatsiooni puudumine , nt nänni 'ema', lehtel 'lehtedel' Morfoloogilised erijooned · Käskiva kv keeldkõnes da-inf, ärä kõnelte 'ära räägi' · Tingiva kv minevikus lihtvormid, tullus 'oleks tulnud' · hVn lõpuline seesütlev, kähen 'käes', sehen-sihen 'sees', mahan 'maas', suhun
pöörde eitav vorm (ära mine < ärä minnä). (Ilves 2012) Numbrid mulgi keeles: üits (üks), kaits (kaks), kolm (kolm), neli (neli), viis (viis), kuus (kuus), seitse (seitse), katessa (kaheksa), ütessa (üheksa), kümme (kümme), üitstõist (üksteist), kaitsteist (kaksteist), miljun (miljon). (Ilves, 2010) Hääldus: alates kolmandast silbist a ja ä > e, vokaalide kadu rõhututes silpides, pronoomenites esilbi järel n-i kadu, klusiilide geminatsioon nasaalide ja liikvidate järel. Morfoloogia: imperatiiv keeldkõnes –da infinitiivi kujuline, sünteetilised vormid minevikulise tingiva kõneviisi puhul, hVn-lõpulised seesütleva käände vormid mõnedes adverbistunud vormides, e-tunnuselised mitmuse vormid. (Pajusalu, Hennoste, Niit jt 2009) Kasutatud allikad: Halliste valla koduleht http://www.halliste.ee/?id=1162 külastatud 12.05.2014 Ilves, Kristi 2012. Mulgi keele ja kultuuri õpe üldhariduskoolides. Magistritöö. Ilves, Kristi. Mulgikeele tüüvihk
Hääldus a, ä – e alates III silbist, nt ollive ‘nad olid’. See põhjustab mulgi murde heleduse; hiline vokaalide kadu rõhututes silpides, nt pernain ‘perenaine’; ka grammatilistes tunnustes: külal ‘külale’, ‘külal’ jne. n-i kadu esisilbi järel vokaalide vahel (pronoomenites ja sagedastes verbivormides), nt mia – mea ‘mina’; klusiilide geminatsioon nasaalide ja liikvidate järel, nt kõneltte ‘kõnelda’; konsonantide epenteetiline palatalisatsioon: selge i hääldub tüvekonsonantide ette i- ja mõnedes e-tüveliste sõnade lõpukaolistes vormides, nt laits ‘laps’; palatalisatsiooni puudumine, nt nänni ‘ema’, äti ‘isa’; Tarvastu, Paistu järgsilpides e – a, nt obeza ‘hobused’; Morfoloogia imperatiivi keeldkõnes da-infinitiiv, nt ärä minna ‘ära mine’;
2. s- põhja-eesti t asemel sõnades (saivas ´teivas´ sib ´tiib´). 3. sõnaalguliste konsonantühendite kl-, kr-, pl-, pr- ja tr- püsi nii laensõnades kui ka kirjeldavate ja helimatkingulistes sõnades (kribimä ´kriimustama´ plum ´ploom´ pleijats ´pliiats´). 4. teise välte asemel hääldatakse paljudes vormides kolmandat väldet (ol`li `oli` vanu `vanu`). Enim on see levinud Tartu murrakuala läänepoolses osas. 5. ninahäälikute ehk nasaalide ja liikvidate järel esineb lühike sulghäälik (mâld `maalt` tlde `tuulte`). See joon on sarnane Lääne-Mulgi hääldusarengule. 6. pikkadel kõrgetel vokaalidel on kalduvus teisevältelistes vormides madalduda (le `huuled` mönü `müünud`) 7. lõunaeesti murretest ainsana on Tartus pikk ü diftongistunud, küll ainult 3. vältes (müimä `müüma`). 8. sisseütleva käände lõpuna on üldistunud de (ladude `lattu` pu^lde pä^de `poole peani`) 9
Sonorandid (l, m, n, r) palataliseeritud ja palataliseerimata konsonantide akustilised iseärasused: 1) siire vokaalilt palataliseeritud konsonandile on pea 2x pikem kui palataliseerimata konsonandile. Palataliseeritud konsonandile eelneva vokaali lõpuosa on i-line 2) palataliseeritud konsonantide formantväärtused on madalamad kui palataliseerituil. Nasaale eristab liikvidatest resoneerumine lisaks suuõõnele ka ninaõõnes. Nasaalide puhul tuleb vaadata rohkem formante kui liikvidate puhul. Klusiilide moodustamisel 3 faasi: sulu moodustamine, hoidmine ja vallandamine. Klusiilide kvaliteedierinevused tulevad esile nii sulu vallandamise faasi kestuses kui siiretes vokaalile: 1) k puhul on F2 siire langev, F3 tõusev 2) p puhul on F2 siirded enamasti tõusvad, langevad o ja u ees 3) t puhul on F2 siirded enamasti langevad, tõvad i, e, ü ees. Frikatiividele on iseloomulik nn valge müra (õhu hõõrdumine vastu kõnetrakti seinu). Müra läbib
annaabi.ee 
