Moreen koosneb liivast,savist, kruusast, veeristest ehk kõikvõimalikus suuruses purdosakestes. Moreen on materjal, mis on liustiku edasiliikudes kaasahaaratud ning sulades maha jäetud.Moreen on Eestis väga laialt levinud sete. Suurem osa Eesti muldadest põhineb moreenil. Teatud ala pinnamoe ehk reljeefi iseloomustamiseks kasutatakse mõisteid liigestustihedus ja liigestussügavus. Liigestustihedus on positiivsete pinnavormide hulk teatud alal, mida rohkem, seda liigestatum reljeef. Näiteks Karula kõrgendik on suhteliselt suure liigestustihedusega pinnavorm. Liigestussügavus on teatud maa-ala kõrguste vahe negatiivsete pinnavormide põhjast, positiivsete pinnavormide tippu. Mida suurem vahe, seda suurema liigestussügavusega on reljeef. Atoll ehk rõngassaar ehk rõngasrahu on ümara põhiplaaniga korallrahu, mille keskel on laguun. Atollid on lubjakivist rõngassaared, mis reeglina on tekkinud aeglaselt merepinnast
Ugandi lavamaa. Viimaste aegade geoloogiliste uurimiste andmed näitavad, et kõrgustiku lääneosas asub aluspõhja pealispind 50--70 m kõrgusel üle merepinna, s. o. ligikaudu samal kõrgusel kui kõrgustikuga läänes külgneval tasandikul. Kõrgustiku idaosas on aluspõhja pealispinna absoluutne kõrgus 90--115 m, seega 20--50 m võrra suurem kui kõrgustikust itta jääval tasandikul. Ühtlasi on selgunud, et aluspõhja pealispinna reljeef on nii nagu Eesti teistes osadeski palju liigestatum, kui seda varem arvati. Eriti mainimisväärsed ja meie ala geoloogilise arenguloo selgitamisel väga suure tähtsusega on aluspõhja reljeefis esinevad mattunud orud, millede põhi ulatub 40--60 m allapoole merepinda. Need on kohati päris hästi jälgitavad ka praegusaegses reljeefis. Otepää kõrgustiku piires on kõige silmapaistvam Otepää mattunud org, mis on jälgitav Pühajärve, Nõuni ja Pangodi järve nõo ja nendevaheliste nõgude rea näol
sisaldab tuntud vaatamisväärsusi 18. Maastike mitmekesisus, milles väljendub ja kuidas uuritakse. Maastikumuster. Maastiku mitmekesisus peegeldub maastikumustris, mille määrab ära: • maastikutüüpide arv • maastiku üksuste arv • maastiku üksuste kuju ja suurus • maastiku üksuste piirjooned (sirged, sopilised jne.) Maastiku mitmekesisuse leviku üldine seaduspärasus ütleb, et mida liigestatum on pinnamood, seda mitmekesisemad on veestik, mullad ja taimekooslused. Maastikumustriks nimetatakse ruumilist mosaiiki, mille moodustavad maapinnal selle territooriumil kujunenud looduslik-territoriaalsed kompleksid. Maastikumustri jaotus: objektid (pinnad, punktid jms)* objekti suurus ja esindatus* piirid ja vahed*objekti kuju “koridorid” (joonsüsteemid)* kommunikatsioonid (teed, kaablid, torud) *ojad,jõed *tuule jm. loodusprotsessi koridor
Kildema järgi kuulub rannikumaa 7 alla 0,55,0 km laiune rannikuala ning rannikumeres asuvad lähissaared. Rannikumaa laiuse erinevus oleneb rannajoone liigestatusest. Saaremaa (2671 km2) rannajoone pikkus on 854 km ja rannajoone liigestatuse koefitsient on 4,7. See koefitsient on palju suurem kui sõsarsaarel Muhumaal (2,2) ning ümbritsevatel väikesaartel, näiteks Vilsandil (2,6), Kõinastu laiul (1,4) ja mujal. Liigestatum on Saaremaa rannajoon nii loode kui kaguosas, kus esineb mitmeid kaugele merre ulatuvaid poolsaari ning nende vahele jäävaid maismaasse lõikuvaid lahtesid. Nendes piirkondades on rannikumaastike osatähtsus palju suurem kui näiteks väheliigestatud rannajoonega Pammana piirkonnas. Rannikumaastike piires saab eristada kiiresti muutuvat nüüdisranda, kus valitsevad looduslikud protsessid,ning vanade rannamoodustistega rannikuala, kus looduslikud muutused toimuvad
pindalaga ala. Üldjoontes loetakse lavamaa absoluutseks või suhteliseks kõrguseks vähemalt 150...300 meetrit. Lavamaa on tihti vähemalt ühest küljest piiratud järsema nõlvaga. Lavamaa reljeef on enamasti võrdlemisi tasane, kuid mõnikord lõikavad teda sügavad vooluveetekkelised orud, sest platoodel voolavate jõgede erosioonibaas on madalal. Tasandikust eristab platood enamasti suurem absoluutne kõrgus ning mõnevõrra liigestatum reljeef. Sageli ongi platoo ja tasandiku ainus vahe selles, et üks on kõrgemal kui teine. Platood võivad tekkida väga erinevate geoloogiliste protsesside tagajärjel. Kiltmaa Ehk kõrgtasandik ehk kõrglava on suure pindalaga tasane ala, mis tavaliselt paikneb kõrgusel üle 500 meetrit üle merepinnast. Kiltmaad tekivad seal, kus mäestikud on kulunud või tasane maapind on kerkinud. Vahel tekivad kiltmaad ka laavaplatool.
LAVAMAAD EHK PLATOOD on ümbrusest korgemad tasandikud, mida enamasti ääristab astang. Eesti alal eristatakse 3 erinevat lavamaad: Harju lavamaa Viru lavamaa Ugandi ehk Kagu-Eesti lavamaa Lavamaa reljeef on enamasti tasane, kuid monikord loikavad teda sügavad vooluveetekkelised orud, sest platoodel voolavate jogede erosioonibaas on madalal. Tasandikust eristab platood enamasti suurem absoluutne korgus ning monevorra liigestatum reljeef. Sageli ongi platoo ja tasandiku ainus vahe selles, et üks on korgemal kui teine. Platood voivad tekkida väga erinevate geoloogiliste protsesside tagajärjel, mistottu ei peeta platoost rääkides silmas selle geneesi, vaid ainult pinnamoodi. MADALIKUD on kuni 50 m korgused tasandikud, mis on pikka aega olnud Läänemere poolt üleujutatud. Maa kerke tagajärjel muutusid need alad maismaaks korgustikest ja lavamaadest hiljem.
annaabi.ee 
