on ristandeid 65%. Kõige arvukam tõug-eesti tumedapealine lambatõug . emastest 23%. Teine on valgepealine lihatõug mis on emastest 20%. 2. Eesti tumedapealine lambatõug, selle saamine, jõudlus ja parandajad tõud emane eesti maalammas( aborigeenne põhja sabalülilammas) isane srapsiri lihalammas. Et parandajad ( lihajõudluse/kvaliteedi parandamine) suffolki tõug- isastõuna kasutusel silmapaistvate lihavormidega oxford down- annab pikemaid lihakehasid, tailiha hulga suurenemine. Saadakse valget peenevillalist lõnga. Suurema kehamassi ning villatoodanguga, kuid samas madalama viljakuse ja jämedama villaga. 3. Eesti valgepealine lambatõug, selle saamine, jõudlus ja parandajad tõud emane: eesti maalammas jai sane sevioti lammas Ev parandajad ( liha jõudlust ja kvaliteeti parandavad) Tekseli lihatõug- lihakehad head Dorseti tõug- kõrge tailiha sisaldus, head emaomadust ( piima palju, hoolitseb tallede eest)
Jäärad kaaluvad rohkem kui 110 kg (113-150 kg), uted 80-110 kg. Uttede villa peenus on tavaliselt 30-36 µm, pikkus 7-8 cm, villatoodang 2,5-3 kg. 2001. aastal on Eestisse toodud kolm suffolki jäära ning 2002. a kolme erinevasse farmi 40 utte ja 5 jäära. Oksforddauni tõug, hämpsiri (ingl. k. Hampshire) uttede ja pikavillaliste kotsvoldi jäärade ristamisega. Tänapäeval on oksforddauni tõug üks suurema kehamassiga lambatõuge. Lammastelt saadakse suure tailiha sisaldusega raskeid lihakehasid, mistõttu nende lammaste arv on Suurbritannias viimasel kahel aastakümnel järsult tõusnud. Karjades enne paaritusperioodi keskmiselt 89 kg, poeginud utelt saadi 1,39 talle ning 8-nädalaste tallede kehamass oli jäär- ja utt-üksiktalledel vastavalt 26,3 ja 24,5 kg ning kaksiktalledel vastavalt 20,0 ja 18,8 kg. Uttede villatoodang oli keskmiselt 3,5-4,5 kg, villapeenus 31-33 µm (50 Bradfordi kvaliteeti).
lihavormid ja suureneb tapale minevate tallede lihajõudlusnäitajad. Suffolk on peamine lihatõug üle kogu maailma. Oxforddaun on samuti pärit UKst, selle tõu erinevus suffolkist seisneb välimikus ja villaomadustes. Suffolki lambad on alati ilma villata peal ja jalgadel. Oxforddauni lambad on villaga kaetud kuni sõrgatsiliigeseni ja pea on ka villaga kaetud. Eestis on Oxforddauni lambad tugevdanud tumedapealise lamba lihajõudlust, kuid nad annavad suurema rasvasisaldusega lihakehasid võrreldes teiste tõugudega. Kui Oxforddaunid on ristatud, siis on tulemused paremad. Valge lambatõu parandajaks on Tekseli lambatõug. Tal on väga silmapaistvad lihavormid. Tekseli lammastel on topeltlihastuse geen. Eestis on viimasel ajal toodud tekseli lambaid ka Belgiast ja nemad on eriti väljapaistvate lihavormidega. Teine parandajatõug on Dorseti tõug. Ta on nudi, pikema kerega (võrreldes tekseliga). Neid iseloomustab suur lihassilma läbimõõt
a ning selle tõu esimene tõuraamat trükiti juba 1889. a. Tänapäeval on oksfordauni (Oxford Down) tõug üks suurema kehamassiga lambatõuge Suurbritannias ning tõujäärasid kasutatakse isastõugudena laialdaselt ristamisel (British Sheep, 1992). Isaloomade kasutamisel päranduvad järglastele hästi edasi head lihavormid, kasvukiirus ja neid võib kasvatada niiniisketes kui külmades ilmastikutingimustes. Oksfordauni (Oxford Down) lammastelt saadakse suure tailiha sisaldusega raskeid lihakehasid, mistõttu nende lammaste arv on Suurbritannias viimasel kahel aastakümnel järsult tõusnud. 1992. a oli oksfordauni (Oxford Down) uttede kehamass Suurbritannia jõudluskontrollikarjades enne paaritusperioodi keskmiselt 89 kg, poeginud utelt saadi 1,39 talle ning 8-nädalaste tallede kehamass oli jäär- ja utt-üksiktalledel vastavalt 26,3 ja 24,5 kg ning kaksiktalledel vastavalt 20,0 ja 18,8 kg. Uttede villatoodang oli
1862. a. ning selle tõu esimene tõuraamat trükiti juba 1889. a. Tänapäeval on oksforddauni tõug üks suurema kehamassiga lambatõuge Suurbritannias ning tõujäärasid kasutatakse isastõugudena laialdaselt ristamisel (British Sheep, 1992). Isaloomade kasutamisel päranduvad järglastele hästi edasi head lihavormid, kasvukiirus ja neid võib kasvatada nii niisketes kui külmades ilmastikutingimustes. Oksforddauni lammastelt saadakse suure tailiha sisaldusega raskeid lihakehasid, mistõttu nende lammaste arv on Suurbritannias viimasel kahel aastakümnel järsult tõusnud. 1992.a. oli oksforddauni uttede kehamass Suurbritannia jõudluskontrollikarjades enne paaritusperioodi keskmiselt 89 kg, poeginud utelt saadi 1,39 talle ning 8-nädalaste tallede kehamass oli jäär- ja utt-üksiktalledel vastavalt 26,3 ja 24,5 kg ning kaksiktalledel vastavalt 20,0 ja 18,8 kg. Uttede villatoodang oli keskmiselt 3,54,5 kg, villapeenus 3133 µm (50 Bradfordi kvaliteeti).
osariikides ja on arvukuselt 3. köhal. Hämpsireid aretatakse puhtalt ning käsutatakse väga edukalt ka mitmete teiste tõugudega ristamiseks. Hämpsiri sead on omapärase värvusega: musta keret läbib valge vööt, mis kulgeb turjalt esijäsemetele. Standardi kohaselt ei tohi valge värvus levida kere tagaosale. Hämpsiri sead on suure kasvuintensiivsusega, käsutavad efektiivselt sööta, tapmisel annavad pikki lihaselisi, õhukese pekiga lihakehasid. Sigadel on hästi arenenud selja pikim lihas ja eriti lopsakad on singid. Lihakeha kvaliteet on hämpsiritel üks paremaid ameerika tõugude seas. Hämpsiri tõug kujunes välja Ameerika väikestes farmides ja et farmeritel puudus alguses kindel aretusprogramm, siis ei saavutatud pikka aega vajalikku edu. Tõug hakkas massiliselt levima 20. sajandi 40.-60. aastatel, kui Ameerikas hakati tegema tõugudega võrdluskatseid ja heade lihaomadustega hämpsirid hakkasid üha enam uut turgu vallutama
annaabi.ee 
