Litosfäär Maakoor koos tugevatest tahketest kivimitest koosneva vahevöö ülaosaga moodustavad litosfääri, mis on oluline mõiste laamtektoonika seisukohalt. Litosfäär hõlmab Maa ülemise kihi 50...300 kilomeetri sügavuseni. Litosfääri alumiseks pinnaks on astenosfääri ülemine pind. Vahevöö Vahevöö koosneb kuumast ja tihedast kivimimassist ning see ulatub kuni 2900 km sügavuseni. 660 kilomeetri sügavuses toimub viimane oluline hüpe seismiliste lainete levikukiiruses enne vahevöö ja välistuuma piiri. Selle piirpinna järgi jagatakse vahevöö üle- ning alavahevööks. Vahevöö ehk mantli ülemist osa nimetatakse astenosfääriks, milleks on poolvedelas olekus mõnesaja kilomeetri paksune kiht. See on vahevöö kivimite ülessaulamise ehk basaltse magma tekkepiirkonnaks. Ülemine vahevöö ulatub umbes 10200 kilomeetri sügavusele. Vahevöö ehk mantli alumine osa on tahke ja koosneb peamiselt ränist.
lainete kiirus muutub väga äkki olulisel määral. Sellised piirpinnad ongi aluseks Maa siseehituse jagamisel erinevateks üksusteks. Kõige üldisem on jaotus maakooreks, vahevööks ja tuumaks. Maakoor on valdavalt tahke kivimiline kest, mille alumiseks piirpinnaks on 20...70 km sügavusel paiknev Mohorovicii eralduspind ehk Moho. Sellest allpool levivad seismilised lained oluliselt kiiremini. Vahevöös on mitmeid väiksemaid piirpindu, kuid väga suur muutus seismiliste lainete levikukiiruses tuleb alles 2900 km sügavuses, kus algab Maa välistuum. P-lainete levikukiirus aeglustub järsult ning S- lainetele on see kiht läbimatu. Sellest võib järeldada, et välistuum on vedelas olekus. 5200 kilomeetri sügavusel muutub tuum taas tahkeks, ehkki ta on ilmselt sulamispunktile väga lähedal. Maakoorest eristatakse litosfääri, mis on oluline mõiste laamtektoonika seisukohalt. Litosfäär hõlmab Maa ülemise kihi 50...300 kilomeetri sügavuseni. Litosfääri alumiseks pinnaks on
Vahevöö koosneb kuumast ja tihedast kivimimassist ning see ulatub kuni 2900 km sügavuseni. 660 kilomeetri sügavuses toimub viimane oluline hüpe seismiliste lainete levikukiiruses enne vahevöö ja välistuuma piiri. Selle piirpinna järgi jagatakse vahevöö üle- ning alavahevööks. Vahevöö ehk mantli ülemist osa nimetatakse astenosfääriks, milleks on poolvedelas olekus mõnesaja kilomeetri paksune kiht. See on vahevöö kivimite ülessaulamise ehk basaltse magma tekkepiirkonnaks. Ülemine vahevöö ulatub umbes 10200 kilomeetri sügavusele. Vahevöö ehk mantli alumine osa on tahke ja koosneb peamiselt ränist. Mantli alumine osa
tihedast kivimimassist ning see ulatub kuni 2900 km sügavuseni. 660 km sügavuses Päikesesüsteem toimub viimane oluline hüpe seismiliste lainete levikukiiruses enne vahevöö ja välistuuma piiri. Selle piirpinna järgi jagatakse vahevöö üla- ning alavahevööks. Vahevöö ehk mantli ülemist osa nimetatakse astenosfääriks, mis on poolvedelas olekus mõnesaja kilomeetri paksune kiht. See on vahevöö kivimite ülessulamise ehk basaltse magma tekkekoht. Ülemine vahevöö ulatub umbes 10–200 km sügavusele. Vahevöö ehk mantli alumine osa on tahke ja koosneb peamiselt ränist.
muutnud. Maa tuum Maa tuum Maa tuum on Maa keskel asuv osa Maast. See on metallilise koostisega. Tuuma siseosa ehk sisetuum on tahke, välisosa ehk välistuum aga vedel. Vedela metallilise välistuuma ainese pööriseline liikumine on Maa tugeva magnetvälja põhjustajaks. Välistuum Vahevöös on mitmeid väiksemaid piirpindu, kuid väga suur muutus seismiliste lainete levikukiiruses tuleb alles 2900 km sügavuses, kus algab Maa välistuum. P-lainete levikukiirus aeglustub järsult ning S-lainetele on see kiht läbimatu. Sellest võib järeldada, et välistuum on vedelas olekus. Vedela metalli pöörisvoolud välistuumas tekitavad Maa magnetvälja. Välistuum koosneb peamiselt niklist ja rauast ning ulatub umbes 29005100 km sügavusele. Sisetuum 5200 kilomeetri sügavusel muutub tuum kõrge rõhu tõttu taas tahkeks, ehkki ta on ilmselt sulamispunktile väga lähedal
Mandrilise maakoore vanust hinnatakse 4 miljardile aastale. Reeglina koosneb kontinentaalne maakoor kolmest selgesti eristuvast kihist lasuvast settelisest pealiskorrast, lamavast kristalsest aluskorrast ja selle all olevast gabroidse koostisega kivimkiht. Ülemine korrus ehk setteline pealiskord võib ka puududa Vahevöö koosneb kuumast ja tihedast kivimimassist ning see ulatub kuni 2900 km sügavuseni. 660 kilomeetri sügavuses toimub viimane oluline hüpe seismiliste lainete levikukiiruses enne vahevöö ja välistuuma piiri. Selle piirpinna järgi jagatakse vahevöö üle- ning alavahevööks. Vahevöö ehk mantli ülemist osa on poolvedelas olekus mõnesaja kilomeetri paksune kiht. See on vahevöö kivimite ülessaulamise ehk basaltse magma tekkepiirkonnaks. Ülemine vahevöö ulatub umbes 10200 kilomeetri sügavusele. Vahevöö ehk mantli alumine osa on tahke ja koosneb peamiselt ränist.
Maakoor koos tugevatest Vahevöö koosneb kuumast tahketest kivimitest ja tihedast kivimimassist koosneva vahevöö ning see ulatub kuni 2900 ülaosaga moodustavad km sügavuseni. 660 litosfääri, mis on oluline kilomeetri sügavuses mõiste laamtektoonika toimub viimane oluline seisukohalt. Litosfäär hüpe seismiliste lainete hõlmab Maa ülemise kihi levikukiiruses enne 50...300 kilomeetri vahevöö ja välistuuma sügavuseni. Litosfääri piiri. Selle piirpinna järgi alumiseks pinnaks on jagatakse vahevöö üle- astenosfääri ülemine pind. ning alavahevööks. Maa tuum Maa tuum on Maa sisemine, peamiselt rauast ja niklist koosnev osaMaa tuum paikneb umbes 29006378 km sügavusel. Tuuma ümbritseb vahevöö. Vahevöö ja tuuma piiri nimetatakse Gutenbergi eralduspinnaks. Tuum
Sellised piirpinnad ongi aluseks Maa siseehituse jagamisel erinevateks üksusteks. Kõige üldisem on jaotus maakooreks, vahevööks ja tuumaks. Maakoor on valdavalt tahke kivimiline kest, mille alumiseks piirpinnaks on 20...70 km sügavusel paiknev Mohorovicii eralduspind ehk Moho. Sellest allpool levivad seismilised lained oluliselt kiiremini. Vahevöös on mitmeid väiksemaid piirpindu, kuid väga suur muutus seismiliste lainete levikukiiruses tuleb alles 2900 km sügavuses, kus algab Maa välistuum. P-lainete levikukiirus aeglustub järsult ning S- lainetele on see kiht läbimatu. Sellest võib järeldada, et välistuum on vedelas olekus. 5200 kilomeetri sügavusel muutub tuum taas tahkeks, ehkki ta on ilmselt sulamispunktile väga lähedal. Maakoorest eristatakse litosfääri, mis on oluline mõiste laamtektoonika seisukohalt. Litosfäär hõlmab Maa ülemise kihi 50...300 kilomeetri sügavuseni. Litosfääri alumiseks pinnaks
Mandrilise maakoore vanust hinnatakse 4 miljardile aastale. Reeglina koosneb kontinentaalne maakoor kolmest selgesti eristuvast kihist lasuvast settelisest pealiskorrast, lamavast kristalsest aluskorrast ja selle all olevast gabroidse koostisega kivimkiht. Ülemine korrus ehk setteline pealiskord võib ka puududa Vahevöö koosneb kuumast ja tihedast kivimimassist ning see ulatub kuni 2900 km sügavuseni. 660 kilomeetri sügavuses toimub viimane oluline hüpe seismiliste lainete levikukiiruses enne vahevöö ja välistuuma piiri. Selle piirpinna järgi jagatakse vahevöö üle- ning alavahevööks. Vahevöö ehk mantli ülemist osa on poolvedelas olekus mõnesaja kilomeetri paksune kiht. See on vahevöö kivimite ülessaulamise ehk basaltse magma tekkepiirkonnaks. Ülemine vahevöö ulatub umbes 10200 kilomeetri sügavusele. Vahevöö ehk mantli alumine osa on tahke ja koosneb peamiselt ränist. Maa keskele jääb tuum, mis jaguneb kaheks: Välistuum on vedelas olekus
Sellised piirpinnad ongi aluseks Maa siseehituse jagamisel erinevateks üksusteks.[1] Kõige üldisem on jaotus maakooreks, vahevööks ja tuumaks. Maakoor on valdavalt tahke kivimiline kest, mille alumiseks piirpinnaks on 20...70 km sügavusel paiknev Mohorovicii eralduspind ehk Moho. Sellest allpool levivad seismilised lained oluliselt kiiremini. Vahevöös on mitmeid väiksemaid piirpindu, kuid väga suur muutus seismiliste lainete levikukiiruses tuleb alles 2900 km sügavuses, kus algab Maa välistuum. P-lainete levikukiirus aeglustub järsult ning S-lainetele on see kiht läbimatu. Sellest võib järeldada, et välistuum on vedelas olekus. 5200 kilomeetri sügavusel muutub tuum taas tahkeks, ehkki ta on ilmselt sulamispunktile väga lähedal.[6] Maakoorest eristatakse litosfääri, mis on oluline mõiste laamtektoonika seisukohalt. Litosfäär hõlmab Maa ülemise kihi 50...300 kilomeetri sügavuseni
Mandrite all on 100-200km sügavusel, ookeanide keskmäestike all 30-60km sügavusel. Astenosfääril "ujuvad" litosfääri laamad. Alumine ja ülemini piir (LV2). Vahevöö asub allpool maakoort ja tuumast ülevalpool. Vahevööd eraldab maakoorest Moho eralduspind. Alumiseks piiriks on vedel välistuum. Koosneb peamiselt ultraaluselistest kivimitest, peamiselt peridotiit. Ülemini vahevöö 660-400. Seismised katkestused, toimub oluline hüpe seismiliste lainete levikukiiruses. Alavahevöö ulatub kuni mesosfäär 660-2900km sügavusele.. D''kiht. Tuum Algab alates 2900km sügavusest. On maa tsentrumpunktiks, peamiselt rauast ja niklist koosnev osa. Tuuma välimine vöö vedel (koosneb peamiselt rauast), mis oma liikumisega genereerib Maa magnetvälja. Tuumas esineb kõige rohkem metallilisi elemente (Fe, Ni, S, O, Si). Välistuum 2900-5200km. S-lained enam edasi ei levi. Sisetuum 5200-6378km 7
Maakoor koos tugevatest tahketest kivimitest koosneva vahevöö ülaosaga moodustavad litosfääri, mis on oluline mõiste laamtektoonika seisukohalt. Litosfäär hõlmab Maa ülemise kihi 50...300 kilomeetri sügavuseni. Litosfääri alumiseks pinnaks on astenosfääri ülemine pind. [redigeeri] Vahevöö Vahevöö koosneb kuumast ja tihedast kivimimassist ning see ulatub kuni 2900 km sügavuseni. 660 kilomeetri sügavuses toimub viimane oluline hüpe seismiliste lainete levikukiiruses enne vahevöö ja välistuuma piiri. Selle piirpinna järgi jagatakse vahevöö üle- ning alavahevööks. Vahevöö ehk mantli ülemist osa nimetatakse astenosfääriks, milleks on poolvedelas olekus mõnesaja kilomeetri paksune kiht. See on vahevöö kivimite ülessaulamise ehk basaltse magma tekkepiirkonnaks. Ülemine vahevöö ulatub umbes 10200 kilomeetri sügavusele. Vahevöö ehk mantli alumine osa on tahke ja koosneb peamiselt ränist.
annaabi.ee 
