Draama olemus ja vormid Dramaatika iseloomustavamaks tunnuseks on kohandatus lavaliseks ettekandeks- lavalisus. Ettekanne on miimiline,sünnib ajaliselt ja vormiliselt olevikus ning taotleb tavaliselt tõelise sündmuse illusiooni. Ülesehituse iseloomulikuks aluseks on kontrasti printsiibi ulatuslik rakendamine. Kontrast avaldub tegelastes,nende toimingutes ja ideedes. Draamateost iseloomustavad teravad, elulised konfliktid. Konflikt jõuab teose lõpul õnneliku, lepliku või traagilise lahenduseni. Draamateostele omased jooned on dünaamika ( liikuv arenemine ) ja dramatism ( inimeste sisemiste jõudude lahtiharutamine ). kangelaste mõtteid/tundeid iseloomustatakse/näidatakse dialoogi kaudu. Sellega koos esineb monoloog ( ühe tegelase pikem jutt ). Teksti kuuluvad remargid ( autori kommentaarid ). Repliik draamateoses tähendab tegelase viimaseid sõnu, millele järgneb teise tegelase esinemine.
Siiski on see üpris vastuolulise väärtusega. Idee võeti ju sakslastelt ning see näitab eestlaste vaimuvaesust. Samuti esitati seal väga vähe eestimaised laule. Samas oli see esmakordne suurem laulupidu, kus osalesid koorid üle terve Eestimaa ning omal kohal olid ka kõned, millest ei puudunud isamaalised motiivid. 1870ndatel jaguneti kahte leeri: mõõdukad, kelle ninameesteks olid Jannsen ja Hurt ning radikaalid eestvedajateks Jakobson ja Köler. Tekkisid teravad vastuolud lepliku Jannseni ja radikaalse Jakobsoni vahel. Ühtlasi eemaldas Jannsen sakslaste nõudel lehe juurest Hurda. Nii sattusid Hurt ja Jakobson ühte leeri " Eesti Postimehest" väljapoole. Nende kahe vahel arenes tihe koostöö. Väga huvitav on, kui erinevate vaadete ja taustaga inimesed teevad koostööd just nii võivad areneda need kõige paremad ideed. Samas esines ka umbusaldust ja lahkhelisid. Näiteks 1878. aastal pahandas tõsiusklikust luterlasest Hurta Jakobsoni teravad artiklid luteri
loomakaitsja võib trahvi kaela tuua. Saaja rong ei sõida sisse väravast (selle kaudu viidi surnuid) vaid lõhutakse osa aiast maha või kasutatakse mõnd muud ebatavalist õuelepääsu. Kui pulmarong peatub õues tõmbab peiu isa hobuselt looga ühe korraga maha ja viskab katusele. Peiu ema laotab saani ette kasuka või siis villase vaiba, millele mõrsja astub või tõsteti., Sellest loodetakse head lambaõnne või mõrsja lepliku südant või üksmeelset elu. Mõrsja heidab kas vaibale või kasukale vöö. Majja mõrsja kas talutatakse (talutajaks isamees või peiu ema) või kantakse (kandjaks peiupoiss või peiu). Mõrsja ees astub isamees või peiupoiss ja lõi mõõgaga riste ukselävele ja igasse nurka, et peletada kurja. Oma uude kodusse ei tohi mõrsja astuda vasaku jalaga. Mõrsja majja astudes peavad kõik tuled põlema (tuli on kurja tõrje)
Oma mõtetes ta vahel rikub reegleid, kuid ei lähe kunagi kaugemale. Seda, mida ta peab õigeks ja mida valeks on raske kommenteerida, sest ta on saanud eelnevalt tugevat ajupesu ning ta on oma uue eluga leppinud. Ta ei pea seda õigeks ega ka valeks mitte - see on tema elu ja nii lihtsalt on. Offred vaid mainib vahel, et naisi tuleks kohelda pisut paremini, lubades neile rohkem privileege, kuid see on kõik. Tegu on üsna kohanemisvõimelise ja lepliku inimesena. Ta tegi nii, nagu kõik tegid, nagu kõik pididki tegema. Oma olemuselt on Offred alluv naisterahvas, kes ei soovi probleeme ning peab õigemaks käituda vastavalt sellele, nagu temalt oodatakse. Kuna ta pole oma ametit ta endale ise valinud, ei iseloomusta teenijannaks olemine teda mitte mingist aspektist. Nii palju kui ta kõneleb oma emast, on ta temast hoopis teistsugune, ema oli mässumeelne, tema on rahulik ja ratsionaalsem.
üksainus", ja need ei osutunud mitte ainult Hansen-Tammsaare õpilasaastate väärtuslikumaiks saavutusteks. Uue kirjandusliku sugupõlve algelistest eesvõitlejaist ei olnud siis veelgi keegi võimeline looma nii lihtsat ja ehtsat väikest teost nagu ,,Kuresaare vanad". A. Hansen ei olnud ju nende haljusest ees mitte ainult ea poolest. Loiu Kuresaare taadi ja ta vasturääkiva eide paaripanekus, nende vegeteeriva vaikelu, väikeste riidude ja lepliku unustuse leidmises võib vast olla omajagu Gogoli mõju. Isegi kui nende patriarhaalsete maakehvikute kujusid oletada järglasteks, on meiemaa soosaarele asetatud taati eite omandanud täitsa eestilise tegumoe. Oma visandlikus kompositsioonis moodustab see teos juba tähelepandava kunstilise terviku. Humoristlikud ja karakterjooned sulavad hästi loomulikult ühte liigutavatega. Nii äratasidki algava kirjaniku külajuttudest just ,,Kuresaare
Sügisel kolisid noored Joosepi onu juurde vabasse tuppa elama. Seal sündis neil poeg, kelle nimeks sai Joosep. Kui Andres nägi, kuidas Joosep Vargamäelt lahkus, heldis ta süda ning lasi ka Liisile kaasavara valmis otsida. Liisi külastas Vargamäed oma pojaga ning tundis nüüd, et kodu on talle väga armas paik, kuigi ta varem oli seda lausa vihanud. Ta lahkus sealt suure nutuga. XXXVII Nüüd tuldi Maretile kosja. Esialgu oli Andres lombakale Sassile vastu, kuid Mareti lepliku loomuse tõttu saavutati lõpuks nõusolek. Peale Mareti lahkumist oli Maril taas suur töökoorem õlgadel. Indrek pandi kooli, kus ta saavutas huvi lugemise vastu. Salaja luges ta isegi õdede raamatuid, kuid nendes kirjutatu oli talle raskesti mõistetav. Üle kõige meeldis talle aga ,,paavsti"- raamat, mille ta õpetaja vennalt lugeda oli saanud. Samuti meeldis talle kuulata õdede vestlusi ja laulmist. Eriti aga Mareti laulu, sest tema hääl meenutas talle ema häält
tegevussuuna. Eesti Kirjameeste Seltsi olulisemateks ülesanneteks peeti eesti keele ja kirjanduse arendamise seati ka ajalooga tegelemine ja rahvaluule kogumine. Tähendusrikas on J. Hurda tegevus rahvusideoloogia väljatöötamise alal. Eriti viljakaks osutub tema programmiline nõue saada suureks kultuurilt, saada suureks vaimult. Paraku ei kestnud selline idüll kaua. 1871. aastal tekkis teravad vastuolud lepliku Jannseni ja radikaalse Jakobsoni vahel, mille tulemuseks oli ,,Eesti Postimehe"veergude sulgemine Jakobosonile. Oma osa etendas ka rüütelkond, kes kõhklevale Jannsenile selle teo eest aastas 2000 rubla ,,toetust" pakkus. Jannsen läkski kergemeelselt kokkuleppele, sattus seejärel aga tugeva surve alla. Nimelt oli sakslaste nõudel sunnitud samal aastal lehe juurest eemaldama ka J. Hurda, kes oli ,,Eesti Postimehe" lisalehes ajaloolase kirjutise, mis sakslaste hulgas suurt pahameelt tekitas
eeskavasse," kirjutas Anton Jürgenstein Postimehe albumis. Tema toimetatud Eesti Postimees sai rahvusliku ärkamisaja keskmeks, siin võideldi vana ja uue kirjaviisi pärast, samuti otsiti Jakobsoni kaastöö abiga väljarändamise põhjusi (nn suur sulesõda jõudis otsapidi ka baltisaksa ajakirjandusse). Jakobsoni nõuetele tema kirjatükke muutmata kujul avaldada ei saanud Jannsen vastu tulla ja Jakobson eemaldus. Lepliku inimesena läks Jannsen kuigivõrd kompromissile sakslastega, avaldades nende kirjatöid teatud tasu eest, kuid jätmata sealjuures märkimata, et need on selle või teise inimese arusaamad, mida "meie" siinkohal küll vääraks peame, aga siiski avaldame, et näidata, kuidas erinevad inimesed mõtlevad. Ajakirjanduslik tegevus Algusest peale köitis Jannsen lugejat oma rahvapärase väljenduslaadiga, osava suleseadmisoskusega. Jannsenit on hinnatud vastuoluliselt. Peamine aga on see, et ta
annaabi.ee 
