manustamiseks. Põhja-Ameerika hõimud suitsetasid piipu, Kesk-Ameerika rahvad sigareid ja sigarette, mille keeramisel võeti abiks maisilehed. Tubakalehepuru täistopitud pillirootükid, meenutavad uuema aja paberosse. Indiaanlased kasutasid nuusk - ja närimistubakat; mõned limpsisid tubakataimedest valmistatud pastat või zeleed, teised hõõrusid tubakataimedega või nende mahlaga nahka või haavu. Mõned Lõuna-Ameerika suguharud leotasid või keetsid tubakalehti vees ja jõid, mõnikord närisid ka lehti leotise kõrvale. Huvitav on mõelda, et juba vanasti tegid inimesed kõik võimaliku, et seda nikotiiniannust kätte saada inimene leiutas kõik, mida pidas endale vajalikuks. Nikotiin ei ole sugugi hea inimesele, ent inimesed satuvad sõltuvusse ja paratamatult tarbivad seda tänini. Huvitav fakt on nt. see , et tubakasuitsetajad, kes pole mitme tunnivältel suitsetanud, sooritavad mäluteste kontrollisikutest halvemini.
sajandit pKr. Umbes samast ajast pärineb ka araabiakeelne ürik, mis kinnitab kohvipuude kasvatamist Abessiinias. Dokument kasutab puu kirjeldamisel abessiinlaste tolleaegset nimetust buna, mis alles sajandite pärast asendus araabiakeelse ja tänaseni käibel oleva sõnaga gahwa. Kõige sagedamini on legendide tegelasteks Etioopia õigusmungad, kellest peeti väga lugu. Mungad tegid sageli pikki rännakuid ühest kloosrist teise ja olid muust elanikkonnas laiema silmaringiga. Väidetavalt leotasid nad Kaffast kaasa võetud ja säilitamiseks kuivatatud kohvimarjad vees uuesti pehmeks ning sõid koos leotusveega ära. Gahwa tähendas arvatavasti tolleaegses keelepruugis unepeletajat. Ubade röstimise idee tuli juhuslikult tulistele sütele kukkunud ja hõrgutavalt lõhnanud kuivatatud marjadest. Ühe variandi kohaselt olevat oad meelega tulle visanud ka kloostriülem, kes pidanud neid saatana kiusatuseks. Samuti on levinud versioon, mille järgi olevat nii kohvi
inglistina. Mere ületamiseks kasutati suuri paaditaolisi laevu, mis liikusid edasi aerude abiga. Purjelaevu ei osatud tollal veel teha. Loomulikult oli pronks väga kallis, Kui mõni ese kõlbmatuks muutus, valasid meie sepad selle uuesti ümber. Pronksi haruldust arvestades kasutati veel ohtrasti kivist, luust ja puust tööriistu. Kõige rohkem valmistati pronksist keerulisema putkega kirveid, odaotsi ja ehteid. Mehed kogusid ahju lähistele hulga soomaaki. Nad leotasid mullakämpusid vees, et neist maagitükikesi eraldada. Siis tampisid nad soomaagitükid peeneks, kuivatasid need hoolikalt ja kogusid varjualusesse. Kui sütt oli küllaldaselt ja ahi kuiv, asetasid mehed sinna ühe kihi hõõguvat puusütt, peenestatud soomaaki ning sekka lubjakivitükke. Ahju parajalt soomaagi ja puusöega täitnud, asus üks meestest lõõtsaga tuld õhutama. Möödus kaua aega, kuni üks sulatajatest koldeavast koos põlenud sütega rauakängu välja tõmbas.
Egiptlased olid väga hästi kursis kuidas lõhnadega emotsioone mõjutada. Igal vaaraol oli erinevate eesmärkide saavutamiseks erinevad aroomid: üks - tuju tõstmiseks; teine - seksuaalse erutuse tõstmiseks või vähendamiseks. Viirukid ja lõhnaõlid said kõigile egiptlastele kättesaadavaks siis, kui preestrid järk-järgult parfüümide kasutamise eelisõigusest loobuma hakkasid. Veel enam kodanikele tehti lõhnaõli kasutamine vähemalt korra nädalas lausa kohustuslikuks. Inimesed leotasid end lõhnaõlides, sest see pakkus naudingut ja kaitses nende nahka kuivatava päikese eest. On teada, et egiptlaste jaoks oli lõhnaõli niivõrd oluline, et nad kandsid parfüümi sünnist surmani endaga kaasas. Isegi hauakambritesse pandi surnutele lõhnaõlisid kaasa, et see hoiaks nende naha pehmena ja hinge kosutatuna. Võib-olla kõige kuulsamaks Egiptuse valitsejannaks saab nimetada Kleopatrat, kes oli tuntud oma priiskava lõhnaõli kasutamise poolest tema tulekut võis
( Pilt 1. ) Enne Egiptuse kuldaja algust kasutati parfüüme ainult jumalate ja vaaraode auks korraldatud rituaalidel. Lõhnaõlisid austati, need olid pühad ning neid tohtisid kasutada ainult jumalateenrid. Viirukid ja lõhnaõlid said kõigile egiptlastele kättesaadavaks siis, kui preestrid järk-järgult parfüümide kasutamise eelisõigusest loobuma hakkasid. Veel enam kodanikele tehti lõhnaõli kasutamine vähemalt korra nädalas lausa kohustuslikuks. Inimesed leotasid end lõhnaõlides, sest see pakkus naudingut ja kaitses nende nahka kuivatava päikese eest. Egiptlased valmistasid palju lõhnastatud kreeme ja emulsioone, millega katsid oma nahka ja juukseid. On teada, et egiptlaste jaoks oli lõhnaõli niivõrd oluline, et nad kandsid parfüümi sünnist surmani endaga kaasas. Isegi hauakambritesse pandi surnutele lõhnaõlisid kaasa, et see hoiaks nende naha pehmena ja hinge kosutatuna.
(Saksamaa) ja Wallace "Bud" Werner (USA) GRENOBLE 1968 Olümpiamängude maskott suusamees Schuss. Olümpiatule süütas iluuisutaja Alain Calmat. Edukamad sportlased: meestest mäesuusataja Jean-Claude Killy (Prantsusmaa), 3 kuldmedalit; naistest murdmaasuusataja Toini Gustafsson (Rootsi), 2 kuld- ja üks hõbemedal. Naistest võitis kolm kuldmedalit Rootsi murdmaasuusataja Toini Gustafsson Nagu juba tavaks, ei vedanud ka Grenoble'is ilmadega. Päev enne avamist leotasid rängad vihmasajud võistluspaiku. Alpides olid seevastu teised mured. Lund oli nii palju, et võistlejad ei saanud korralikult treenida ja suuski proovida. Sula ja jäätumine vaheldusid ning tihe udu häiris mäesuusatamisalasid. Tavapäraselt selgus esimene olümpiavõitja murdmaasuusatamises meeste 30 km distantsil. Kohe sündis ka sensatsioon. Võitjaks tuli 27-aastane itaalia tolliametnik Franco Nones. Esimest korda talimängude ajaloos ei kuulunud kuldmedal Põhjamaade või N.
annaabi.ee 
