- SÜNTAKTIKA Süntaktika uurib reeglite järgimist. Süntaktika reeglid on grammatika reeglid. Süntaktika on märgisüsteemi täielik kirjeldus. Ta on osa matemaatilisest lingvistikast. Süntaktika uurib, kuidas märk on ehitatud ja kuidas ta moodustab teiste märkidega jadasid, mida omakorda võib ühendada teiste jadadega. - SEMANTIKA Semantika on osa süntaktikast, kuid eksisteerib ka eraldi. Ta tegeleb tähendusega ja koosneb seemidest- elementaartähendus ning lekseemidest, millest saab moodustada proportsioone. Morrise arvates on semantika pragmaatika ja süntaktika kõrval üks semiootika dimensioonidest. Semantika võib olla nõrk või tugev. Nõrk ehk signifikatiivne semantika on keel reeglite ja semantikaga, kus tähendus on kui klassifikatsioon, üldistus ja teadmiste süsteem. Olulised on laused. Referentsiaalses ehk tugevas semantikas on oluline osutus, seob kõneleja aktuaalse situatsiooniga. - PRAGMAATIKA
Teatud seotud morfeemide ühesugune morfotaktiline käitumine on aluseks morfeemide distributiivsele liigitamisele. Samas kohas esinevad morfeemid kuuluvad samasse positsiooniklassi, nt käände või arvu klassi. Morfotaktika ja semantika on omavahel sellises korrelatsioonis, et semantiliselt olulisemad positsiooniklassid asuvad sõna minimaalsele juurele lähemal kui vähemolulised. Muutumine Muutumine on morfoloogiliste vahendite kasutamine lekseemidest uute sõnavormide, muutevormide moodustamiseks. Muutevormid väljendavad eelkõige grammatilisi seoseid, st tegelikult muudetud sõna seost lause teiste sõnadega (üldiselt mingi konkreetse sõnaga). Muutevorme saab moodustada kõikide eespool käsitletud morfoloogiliste protsesside abil. Sõna muutmisel selle sõnaliik üldiselt säilib. Kuid sõnade tuletamisel võib sõnaliik siiski ka muutuda (nt substantiiv kõne ja adjektiiv kõne+kas).
Ahelal on algus ja suund. II reegel need ahelad on ei ole lõpmatud. Isegi kui ahel on lõpmatu on ta nõrgim lõpmatus. Grammatika koosneb ühest operatsioonist s.o konkatenatsioon. Süntaktika reeglid on kolme tüüpi: süntagmaatilised, horisontaalse teljega, et keelejadad oleks õigesti teostatud. 5. SEMANTIKA Tegeleb tähendusega. On üks osa süntaktikast, kuid eksisteerib ka eraldi. Semantika koosneb: Seemidest- elementaartähendused: Neid on mõnikümmend kuni mõnisada. Lekseemidest ehk semeemidest: neist saab moodustada proportsioone. NT. «Nähtamatu jumal lõi nähtava maailma» Semantika võib olla nõrk või tugev. Signifikatiivne e. nõrk semantika on keel om reeglite ja semantikaga. Läbi ajaloo on püütud luua keelt, mille grammatika välistaks mõttetuse ja vale. Paraku ei ole sellist süsteemi luua õnnestunud. Iga vähegi mitte-triviaalne süsteem loob paradokse. PARADOKS väide, mis on õige ainult siis, kui ta on
sõnavormi alguses ja/või lõpus. Kliitikud on seotud, mitte iseseisvad morfeemid, kuid nad on siiski rohkem sõna moodi kui näiteks muutelõpud. Sarnasus sõnadega ilmneb eriti selgelt nendel kliitilisteks peetud juhtudel nagu inglise kontraktsioonid 've (have). Nende puhul on algupärane täisvorm alternatiivse väljendusvõimalusena ka ise olemas. Seetõttu ei peeta kõiki kliitikuid alati afiksiteks. * Muutmine Muutmine on morfoloogiliste vahendite kasutamine lekseemidest uute sõnavormide, muutevormide moodustamiseks. Muutevormid väljendavad eelkõige grammatilisi seoseid, st tegelikult muudetud sõna seost lause teiste sõnadega (üldiselt mingi konkreetse sõnaga). Muutevorme saab moodustada kõikide eespool käsitletud morfoloogiliste protsesside abil. Keele muutekategooriad (ingl inflectional category) koosnevad opositsioonis olevatest morfosüntaktilistest tunnustest.
Reduplikatsioon – tüve täielik kordamine või osaline kordumine Prosoodiline transformatsioon – rõhu või sõna intonatsiooni abil Superfiks – morfoloogiline suprasegmentaalne vahend Lühendamine – liitumise vastand Morfotaktika – morfeemiklasside järjestus sõnas ja seda reguleerivad piirangud Kliitik – tüvega nõrgemini seotud, liidetakse sageli juba muudetud sõnavormidele. Nt liide – ki. Muutmine – morfoloogiliste vahendite kasutamine lekseemidest uute sõnavormide, muutevormide moodustamiseks. Väljendavad eelkõige grammatilisi seoseid. Muutekategooriad koosnevad morfosüntaktilistest tunnustest. Muutevormid - sama sõna erivormid Muutesüsteem – keele tähtsamad morfosüntaktilised kategooriad koos morfosüntaktiliste tunnustega Muuttüüp – alarühmale tüüpilise afiksite kogumi poolt määratud, käändkonnad ja pöördkonnad Deklinatsioon – substantiivide muuttüüp Konjugatsioon – verbi muuttüüp
muutelõpud. Kliitikuid ei peeta alati afiksiteks. 23. Morfotaktika. Morfotaktika - morfeemiklasside järjestus sõnas ja seda reguleerivad piirangud. Üldiselt: liited asuvad tüvele lähemal kui tunnused ja lõpud Teatud seotud morfeemide ühesugune morfotaktiline käitumine on aluseks morfeemide distributiivsele liigitamisele. 24. Muutmine, tavalisemad muutekategooriad. Muutmine on morfoloogiliste vahendite kasutamine lekseemidest uute sõnavormide, muutevormide moodustamiseks. Muutevormid väljendavad eelkõõige grammatilisi seoseid. Keele muutekategooriad koosnevad opositsioonis olevatest morfosüntaktilistest tunnustest. Mofrosüntaktilsi tunnuseid realiseerivad segmentaalsed või suprasegmentaalsed morfeemid. Morfosünaktiline tunnus võib realiseeruda ka varjatult e nullmorfina. Sõna muutmisel selle sõnaliik üldjuhul säilib. Sõnade tuletamisel aga võib muutuda.
annaabi.ee 
