3. kinnistüvi (üli+odav) 4. muu sõnaliik (vähe+tähtis). Enim liitomadussõnu on nimisõnalise laiendosaga. Laiendosa saab olla kas lihtsõna (külma+kindel), tuletis (askeldus+rohke), liitsõna (eesmärgi+kindel) või võõrsõna (fantaasia+vaene). Seejuures moodustustüvi on nimetavas (leekpunane) või omastavas (külmakindel), teatud sõnatüüpide puhul esineb moodustustüvi ka lühikujuna (inimsõbralik). Nimetavalise moodustustüvega liitomadussõnade hulgas on lekseeme, mis moodustavad ekspressiivse tähendusega liitsõnu omadussõnadega: tulikuum, verinoor, surmigav. Laiendosadega moodustatakse sõnaraamatulekseemide kõrval ka uusi tekstiliitsõnu: surmloll. lane-, line- ja mine-liitega laiendosal on liitsõnas alati konsonanttüvi: külalislahke. Kui struktuur ei nõua teisiti, on nimisõna liitomadussõnades nagu liitnimisõnadeski moodustustüvena sagedamini omastavas ja selle malli järgi moodustatakse vabalt tekstiliitsõnu: usuagar, trenditeadlik.
kultuuris vajab väljendust (keeled on seotud kultuuriga, keel peegeldab seda maailma, milles elatakse). Deskriptiivsõnad-kirjeldavad(jalutama,sammuma,tammuma,marssima jne). Komponentanalüüs- tähendust püüti analüüsida komponentideks samaviisi rangete meetoditega kui keele vormilist külge. Lähtuti oletusest, et sõnade tähendused koosnevad elementaarsetest tähendusosakestest,mis on omavahel teatud viisil seotud. Binaarsed tunnused – kirjeldavad võimalikult palju lekseeme, a rühma teistest liikmetest eristaks iga sõna vähemalt üks tunnus. Nt mees/naine: elusolend,inimene, täiskasvanud (meessoost/naissoost). Leksikaalsemantiline väli- sõnade rühm, mille tähendused osaliselt kattuvad, nt sugulust tähistav sõnavara, liikumisverbid, värvisõnad jne. Komponentanalüüsi põhimõtted: tähenduskomponendid on sõnarühma olulised tunnused; tunnused on küll loomuliku keele sõnad, aga
MORFEEM on väikseim tähendusega keeleüksus. 9. KOMPLEKSSÕNAD on tuletised ja liitsõnad. Tuletise tüvi koosneb juurmorfeemist ja tuletusliitest v liidetest, liitsõna tüvi koosneb mitmest juurmorfeemist, ehkki võib sisaldada ka tuletusliiteid. 10. SÕNAMOODUSTUS tähendab neid keelesiseseid põhimõtteid, mille järgi olemasolevad komplekssõnad on moodustatud ja uusi sõnu e lekseeme on võimalik moodustada. Kesksemad sõnamoodustusviisid on tuletamine e derivatsioon ja liitmine e kompositsioon. 11. Tuletamise puhul lisatakse tüvele tuletusliide v liiteid, liitmise puhul liidetakse kaks v enam sõna üheks sõnaks. Harvem saadakse uus sõna olemasolevast sõnast mingi osa eemaldamise teel selliseid sõnamoodustusviise nimetatakse lühendamiseks ja pöördtuletuseks ning sel teel võib keelde lisanduda uusi
Semeemi moodustavad tähenduskomponendid e semantilised tunnusjooned (semeem=tähendusvariant). Sõnal on olemas põhitähendus e süsteemitähendus, mis jääb invariantseks e muutumatuks. Seda võib pidada sõna denotatiivseks tähenduseks. Põhitähendusele võivad aga liituda lisatähendused e konnotatiivsed tähendused. Tähenduskomponentidel on sõnasiseselt nii ühendav kui ka eristav funktsioon, sest tähenduskomponentide lisamine loob uusi semeemivariante (seeme). Osa lekseeme on monoseemilised e ühetähenduslikud; paljud lekseemid on aga mitmetähenduslikud e polüseemilised. Nt hambumus 'hammaste vastastikune asetus' on monoseemiline, ägedus seevastu polüseemiline (emotsionaalne seisund; `toredus' hinnanguline). Termineid püütakse säilitada monoseemilistena, et tagada termini läbipaistvus, ehkki see on paiguti raske. Keele ökonoomsuse printsiipi järgides muutub enamik sõnu keelekasutuse käigus polüseemseks (kontekst ja
Morfoloogiliselt liitseid sõnavorme võib tekkida mitut moodi. Seotud morfeemidel ja prosoodilistel modifikatsioonidel on kaks põhiülesannet. Kõigepealt võivad need olla keele süntaksi teenistuses, mil nende abil moodustatakse ühest lekseemist uusi sõnavorme. Erinevad muutevormid aitavad kujundada konkreetsete lausete ehitust ja on selle kõrval sageli abiks ka tähenduse väljendamisel. Seotud morfeemide ja teiste vastavate elementidega saab tuletada ka uusi lekseeme. Sellise protsessi tulemusel rikastub sõnavara. Morfotaktikaks nimetatakse morfeemiklasside järjestust sõnas ja seda reguleerivaid piiranguid. Keeltes, milles on rohkesti muutevorme, märkas Bybee järgmisi morfotaktilisi universaale või universaalseid tendentse. Teatud seotud morfeemide ühesugune morfotaktiline käitumine on aluseks morfeemide distributiivsele liigitamisele. Samas kohas esinevad morfeemid kuuluvad samasse positsiooniklassi, nt käände või arvu klassi
kontaktsituatsiooni tüüpi jms. Mittesuulise suhtluse andmestik pole olnud aga tähelepanu all sellepärast, et tähtsaks on peetud tegelikku, redigeerimata, argist keelekasutust. 2. Mis on ja millega tegeleb leksikoloogia? Uurib sõna, sõnavara koos grammatikaga. Sõnavaraüksusena kannab sõna leksikaalset tähendust, grammatikaüksusena aga gram.tähendust. Leksikoloogia on lingvistiline distsipliin, mis uurib sõnavara põhiüksusi ehk lekseeme, nende moodustamist, struktuuri ja tähendust. Leksikoloogia on seotud leksikograafiaga, mis tegeleb sama info, eriti sõnade kasutusinfo kirjeldamisega. Leksikoloogias pole tehtud koondkäsitlusi, on uuritud vaid osa teemasid, nt oleks tarvis koostada koonduurimus eesti sõnavarast. Eesti keele leksikaalne andmebaas vajab pidevat keeletehnoloogilist ja arvutileksikoloogilist hooldamist ja arendamist. Leksikoloogia ehk sõnavarauurimine Eestis sai alguse 19
annaabi.ee 
