Kõige tähtsamaks kujuneski pärast talirukki levikut teise aastatuhande algul rukkileib. Leiba ei jätkunud alati mitte igaks päevaks. Sageli tuli leivaviljale lisada aganaid, ikaldusaastatel isegi tammetõrusid, sammalt või kanarbikku. Kevadel muutus ka niisugune leib haruldaseks. Leiba peeti pühaks. Seda tunnistab vanasõna "Austa leiba, leib on vanem kui meie". Leivaga ei tohtinud mängida ega leivaraasule peale astuda. Kui lapsel juhtus leivatükk käest maha libisema, pidi ta sellele ülesvõtmisel suud andma. 2. Leivakõrvane Kõik muu, mida leivakõrvale lisaks söödi, oli leivakõrvane. Leivakõrvasena tarvitati soolasilku ja poolvedelat jahusuppi ehk körti. Kaua aega ei tundnud eesti rahvas kartulit, selle asemel tarvitati naerist. Tangu- või jahuputru keetis perenaine perele tavaliselt kolmapäeviti või laupäeviti.Kõige tähtsamaks leivakõrvaseks pidas talurahvas "suutäit soolast"
nagu turvas. Ikaldusaastail ei jätkunud isegi aganaid ja siis lisati leivaviljale sarapuu urbi, tammetõrusid, sammalt, kanarbikku ja sõnajalgu. Kevadel muutus ka niisugune leib harulduseks. Siis otsiti abi metsa alt, tehti nõgese-, hapuoblika-, naadi ja ohakasuppi. Leiba peeti pühaks. See nähtub ka eestlaste vanasõnast: «Austa leiba, leib on vanem kui meie». Seepärast ei tohtinud leiba pilduda ega leivaraasule peale astuda. Kui lapsel juhtus leivatükk käest maha libisema, pidi ta selle üles võtma ja suud andma. Pätsi ei pandud lauale nii, et lõigatud ots oleks ukse poole -- leivatükk võis majast välja minna. Õhtul ei lõigatud uut leiba lahti, sest «õhtune leib kahaneb, hommikune kasvab». Andes võõrale leiba, lõikas perenaine pätsi otsast «kärsakese» ära, et mitte oma leiva-õnne ära anda. Kui
must ja rabe nagu turvas. Ikaldusaastail ei jätkunud isegi aganaid ja siis lisati leivaviljale sarapuu urbi, tammetõrusid, sammalt, kanarbikku ja sõnajalgu. Kevadel muutus ka niisugune leib harulduseks. Siis otsiti abi metsa alt, tehti nõgese-, hapuoblika-, naadi ja ohakasuppi. Leiba peeti pühaks. See nähtub ka eestlaste vanasõnast: «Austa leiba, leib on vanem kui meie». Seepärast ei tohtinud leiba pilduda ega leivaraasule peale astuda. Kui lapsel juhtus leivatükk käest maha libisema, pidi ta selle üles võtma ja suud andma. Pätsi ei pandud lauale nii, et lõigatud ots oleks ukse poole -- leivatükk võis majast välja minna. Õhtul ei lõigatud uut leiba lahti, sest «õhtune leib kahaneb, hommikune kasvab». Andes võõrale leiba, lõikas perenaine pätsi otsast «kärsakese» ära, et mitte oma leiva-õnne ära anda. Kui söömas oli oma pere, siis sai otsakoorukese tütarlaps, et
kuumust kontrollima. Kui oli vajalik kuumus olemas, pidi käed veega märjaks tegema, et taignatükist labidale pätsikest vormida. Kui pätisd olid ahjus, pandi plekkplaat ukse ette. Reheahjuks küpsesid leivad kaks kuni kaks ja pool tundi. Küpsust kontrolliti leiva põhjale koputamisega. Ahjust välja võetud leivad pandi mõhe kaanele või lauale, niisutati pealt ja kaeti riidega kinni. Leiba peeti pühaks, seda ei tohtinud maha pilduda ega leivaraasule peale astuda. Pätsi ei tohtinud panna lauale lõigatud ots ukse pool. Õhtul ei lõigatud uut leiba lahti. Võõrale leiba andes, lõigati leival otsad ära. Kui oma pere sõi, anti leivanukid tütarlapsele, et tal kasvaks ilusad rinnad. Leivapätsi ei võinud lauale selili panna, kuna siis võis pereema ära surra. Paljudes peredes lõikas peremees ise leiba. Kartul ja soolasilk Kartul kodunes ülemöödunud sajandi keskel. Taludes söödi reheahju tuhasel põrandal
Pärast sööki tänati toidu eest. Sööjale sooviti "Jätku leiba, " millele vastati "jätku tarvis". Kõige tähtsamaks toiduks peeti leiba, kuigi vahel ei jätkunud seda mitte igaks päevaks. Sageli tuli leivaviljadele lisada agaraid, eriti vaesel ajal isegi tammetõrusid, sammalt või kanarbikku. Kevadel muutus ka niisugune leib haruldaseks. Leiba peeti pühaks. Seda tunnistab vanasõna "Austa leiba, leib on vanemad kui meie". Leivaga ei tohtinud mängida ega leivaraasule peab astuda. Kui lapsel juhtus leivatükk käest libisema, pidi ta sellele ülesvõtmisel suud andma. Leivakõrvasena tarvitati soolasilku ja poolvedelat jahusupi ehk körti. Kaua aega ei tuntud eesti rahvast kartulit, selle asemel tarvitati naerist. Tangu- või jahuputru keetis perenaine perele tavaliselt kolmapäeviti. Mõnel pool tunti neid päevi pudrupäevadena. Vahel keedeti ka suppi. Liha söödi talus harva, enamasti sügisel, kui tapeti loomi, või siis suuremate pühade ajal. Liha
kindlustada head ja viljakat aastat. Jõulude ajal küpsetati ka erilist leiba (see oli tihti seakujuline ja kandis jõuluorika nime), mis jäi lauale pühadeaja lõpuni, viidi siis viljasalve hoiule ning jagati kevadel loomadele. Uudseleiba söödi jaagupipäeva või rukkimaarjapäeva paiku. Leivaga olid seotud mitmed uskumused ja kombed. · Austa leiba, leib on vanem kui meie. · Leiba on alati pühaks peetud. Leiba ei tohtinud pilduda ega leivaraasule peale astuda. · Kui laps juhtumisi leivatüki maha pillas, pidi ta leivale suud andma. · Pätsi ei pandud lahtilõigatud otsaga köögiukse poole, et leib majast välja ei läheks. · Leivapäts seisis laual peremehe ligiduses, sest just peremees jagas perele leiva kätte. · Uut leivapätsi ei alustatud kunagi õhtul, kuna arvati, et õhtune leib kahaneb, hommikune aga kasvab. · Leivanukk anti tütarlapsele, et tal kasvaks kaunis rind.
jõululeibu, millele anti sea kuju (jõuluorikas), hoiti viljasalves ja jagati jõulude või karjalaskepäeval inimestele ja loomadele. Neid on nimetatud kakkudeks (jõulu-, nääri-, pruut- ja karjasekakk). Leivateo ajal küpsetati leivataignast paistekakkusid (vanemad odrajahust leivakesed). [] Leiba peeti pühaks. See lähtub ka eestlaste vanasõnast: ,,Austa leiba, leib on vanem kui meie". Seepärast ei tohtinud leiba pilduda ega leivaraasule peale astuda. Kui lapsel juhtus leivatükk käest maha libisema, pidi ta selle üles võtma ja suud andma. Pätsi ei pandud lauale nii, et lõigatud ots oleks ukse poole leivatükk võis majast välja minna. Õhtul ei lõigatud uut leiba lahti, sest ,,õhtune leib kahaneb, hommikune kasvab". Andes võõrale leiba, lõikas perenaine pätsi otsast ,,kärsakese" ära, et mitte oma leivaõnne ära anda. Kui söömas oli oma pere, siis sai otsakoorukese tütarlaps, et tal kasvaksid ilusad rinnad
Leivapätsi ei tohtinud lauale asetada alumise koorikuga ülespidi, see tõi riiu majja. Perenaised vajutasid enne küpsetamist leivasse ristimärgi kaitseks halva silma eest. Leivaviil asendas pidulauas tihti taldrikut, kuhu söömise ajaks tõsteti liha, sülti, kaalikat, kapsast ja teisi toite. Leiba peeti pühaks. See nähtub ka eestlaste vanasõnast: "Austa leiba, leib on vanem kui meie". Seepärast ei tohtinud leiba pilduda ega leivaraasule peale astuda. Kui kellelgi juhtus leivatükk käest maha libisema, pidi ta selle üles võtma ja suud andma. Pätsi ei pandud lauale nii, et lõigatud ots oleks ukse poole leivatükk võis majast välja minna. Õhtul ei lõigatud uut leiba lahti, sest "õhtune leib kahaneb, hommikune kasvab". Andes võõrale leiba, lõikas perenaine pätsi otsast "kärsakese" ära, et mitte oma leivaõnne ära anda.
annaabi.ee 
