õõnestatud piklikus ümarapõhjalises kaanega ja otstes olevate käepidemetega leivakünas, mis asetati leivategemise ajaks raejalgadele. Saaremaal, Muhus ja Läänemaal nimetati küna ,,levalöime", Tartu-, Viljandi- ja Pärnumaal ,,mõhk", setudel ,,ruih", Sangastes ka ,,ruhe", Häädemeestes ,,leivamold". Leivaküna oli umbes 1,52,5 meetrit pikk ja kaks vakka jahu võis selles korraga leivaks teha. Küna suurus sõltus sellest, kui palju leiba tuli teo ajal teha. Leivaastja Leivategu oli tähtis tegevus, mille juures peeti väga tähtsaks puhtust ja korda. Leivajahu pidi olema puhas, kuiv ja sõre. Taigna segamiseks ja kerkimiseks kasutati puust õõnestatud leivaküna ehk leivaastjat. Kolmejalgne ümmargune või pisut ovaalne laudadest valmistatud leivaastja võeti Eestis leivaküna asemel kasutusele alles 19. sajandi lõpul. Leivanõu peal hoiti kaant ja paljudes peredes ka selle tarvis kootud riiet
Selliselt ahju pandud leivad küpsesid alt pruuniks ja olid väga maitsvad. Leibadel lasti ahjus olenevalt pätside suurusest kaks-kolm tundi küpseda. Kui leivad ahju läksid, tehti mõnel pool rusikasuurune tainamuna ja lasti see vette. Kui muna vee peale kerkis, oli paras aeg 4 leivad ahjust välja võtta. Ahjust väljavõetud leivad pandi leivaastja kaanele või lauale ritta, tehti pealt veega, rannakülades ka kalasoolveega märjaks, kaeti puhta riidega ja jäeti jahtuma. Leib toidulaual Leib seisis söögi ajal laual aukohal ja seda ei lõigatud lahti. Leivapäts asus peremehe ees või tema paremal käel ning sööjate küsimise peale lõikas ja ulatas peremees leivatükke. Mõnel pool pole peremees enne leiba lõiganud, kui kausitäis suppi oli pere peale ära söödud. Kui peremeest ei olnud või oli ta vanadusest leivalõikamiseks
Pang on olnud kõikjal Euroopas vanemaid laudnõusid. Toober- e. toori, toover, tuubri v. vann: Tänapäevani üldkasutatavad veenõud. Toober ka loomasöögi jaoks. Näopesemiseks väike silmapesuvann e. silmavann. Kolmjalg: Kolmel jalal seisev ovaalne pesunõu, mis koos vannidega tõrjusid kõrvale vanad pesukünad ja pesupingid. Väiksem, samuti kolmel jalal seisev kaanega leivategemisnõu, mis viimasel sajandil on asendanud leivaküna, kannab Põhja-Eestis nimetust leivaastja. Lüpsik: Oli pealt laiem kaane ja kandesangaga puupang, harilikult varustatud piima kurnamiseks samasuguse oksaharust tilaga nagu piipkanngi. Piimapütt- e. tsõõrik: U. 25 cm läbimõõduga ja kuni 15 cm kõrge kaaneta nõu, mis mahutas 3-5 toopi, oli kuni koorelahutajate ja meiereide ilmumiseni üldkasutusel piima hapendamiseks ja lauale toomiseks. Kirn- e. putk, koorekirn: Enne piimatööstuse arengut tavaline võitegemise nõu. Ülalt
Noori selle töö peale väga ei usaldatud, kardeti, et rikuvad leiva ära. Vanasti tehti leiba suures lehtpuust õõnestatud piklikus ümarapõhjalises kaanega ja otstes olevate käepidemetega leivakünas, mis asetati leivategemise ajaks raejalgadele. Leivaküna oli umbes 1,52,5 meetrit pikk ja kaks vakka jahu võis selles korraga leivaks teha. Küna suurus sõltus sellest, kui palju leiba tuli teo ajal teha. Kolmejalgne ümmargune või pisut ovaalne laudadest valmistatud leivaastja võeti Eestis leivaküna asemel kasutusele alles 19. sajandi lõpul. Leivanõu peal hoiti kaant ja paljudes peredes ka selle tarvis kootud riiet. Leivanõud ei pestud, peenema leiva tegemisel kaabiti nõu puhtaks. Leivaküna või astja asus rehetoas või sahvris, kuivas kohas, et hallitama ei läheks. Nõus hoiti kogu aeg väikest tainakakukest, mida kasutati juuretiseks, vahel ka juurekakuks (Vunk, 1993).
(Fk Zubovo-Poljana raj. Mordovski Pimburi k. 1437:54) J. Karm, 1984. (Fk 2086:69) Leib küpsetatakse ahju põrandal, kuid vahel pannakse leibadele alla ka kapsalehti. Kui leiba küpsetatakse ahju põrandal, puhastatakse see eelnevalt. Luud tehakse niinekoorest ja seotakse puust varre otsa. Rukkileiva valmistamiseks sõelutakse jahu, valatakse nõusse vett, jahu ja juuretist, segatakse ja jäetakse hapnema. Et taigen paremini hapneks, asetatakse leivaastja ööseks sooja kohta. Öö jooksul leib hapneb, sest juuretis soodustab käärimist. Kerkinud taignale lisatakse hommikul jahu ja sõtkutakse kätega kõva taigen, mis ei kleepu käte külge. Pärast seda jäetakse taigen veel natukeseks ajaks kerkima ja siis hakatakse leivapätse vaalima: Tavaliselt küpsetatakse ümmargune leib kaaluga 2-3 kg. Märgade kätega võetakse leivakünast vajalik kogus tainast ja vormitakse see laual pätsiks. Oma kujult on leivad ümmargused või pikergused
Taigent hakati valmistama tuulatud viljast jahvatatud jahust. Suurtes peredes küpsetati leiba pikaks ajaks ette. Pätsid olid ümmargused ja suured, kaalusid 6 12 kg. Sügisel rehepeksu ajal, kui iga päev tuli tugevasti ahju kütta, püüti ka toidutagavarade küpsetamised ära teha. Mõnes peres küpsetati siis leiba jõuludeni ette. 100 aastat tagasi Leivapätsid muutusid väiksemaks (3 6 kg). Leivategemisel võeti senise leivaküna asemel tarvitusele leivaastja. 75 aastat tagasi Hakati küpsetama rukkipüülist peenleiba. Tänapäeval Eestis toodetakse üle 150 nimetuse leiba, kokku enam kui 40 000 tonni aastas. 5 LEIVALUGU Harri Jõgisalu Vanasti põletati alet, et metsast põldu teha: hakiti maakirvestega kamarat, kaaluti ihurammuga kive, kaevati labidaga kraave
annaabi.ee 
