Riisikad Evelyn Landing 2016 Sissejuhatus • Riisika perekonna sihipärane teaduslik uurimine algas teiste Eesti lehikseente kõrval möödunud sajandi 30.aastatel Nikolai Witkowski ja Tõnis Leisneri mükoloogiaalase tegevusega. • Eestis esineb kindla määranguga 60 liiki riisikaid • Ning on veel 22 liiki mis võivad meie seenenimestikule lisanduda Sissejuhatus • Ligi 80 aasta jooksul kogunenud materjal Eesti riisikate kohta on talletatud kuivatatud eksemplaridena peamiselt Eesti Maaülikooli põllumajandus-ja keskkonnainstituudi mükoteegis TAAM, vähemal määral
hümeenium, hymenium - *kand- või *kotteoseid produtseeriv, vastavalt eoskandadest või eoskottidest ja nende vahel paiknevatest steriilsetest elementidest koosnev kiht *viljakehal; tüüpiline näit. eoslavaseente (Hymenomycetes) *eoslavakandjal. Eoslavakandja e. hümenofoor, hymenophore - *eoslava kandev *seenekoest pind eoslavaseente (Hymenomycetes) *viljakehadel, võib esineda *eoslehekestena, *torukestena, *narmastena, *voltidena või olla täiesti sile Eoslehekesed, lamellae - paljude lehikseente ja väheste mittelehikseente *viljakehadel*eoslavakandjat moodustavad plaatjad liistakud, mis tavaliselt paiknevad radiaalselt *kübara alaküljel ja mille välispinnal tekib *eoslava . Eostugi e. sterigma, sterigma -*eoskanna tipus paiknev väljakasv, millele kinnituvad *kandeosed. Etsiospoor, aeciospore - vt. kevadeos. Fragmobasiid, phragmobasidium - risti- või pikivaheseinte abil tüüpiliselt neljaks osaks jagunenud *eoskand
Seene viljakehad moodustuvad tihedalt kokkupakitud seeneniitidest. Pärmseenel esineb seeneniitidena kasvu kõrval ka pungumine. Seente seas on tavaline nii suguline kui mittesuguline paljunemine, mis võivad ühel ja samal organismil esineda samaaegselt.. Seened on majanduslikult tähtsad, kuna neid kasutatakse biotehnoloogia objektidena. Seeni kasutatakse ka alkoholi kääritajatena. Eestis on praegu teada umbes 3500 liiki seeni, neist vaid 1/3 on tavapärase "seenevälimusega". Meie lehikseente hulgas on umbes 400 söödavat, ligi 200 suuremal või vähemal määral mürgist ja raviomadustega seeni ligi 150 liiki. Eesti metsades on üks tavalisemaid elusal ja surnud puidul kasvavaid seeni tuletael. Molekulaarbioloogiliste uurimuste kohaselt on seened lähemas suguluses loomade kui taimedega. Seetõttu kuuluvad nad omaette klassi - seened. Teadusharu, mille uurimisobjektiks on seened nim. Mükoloogiaks, seeneteadlasi mükoloogideks.
Seentel võib olla veel mitmesuguste koorikute või nuiakeste või veel mingi eriilmeline kuju. Seened on väga olulisel kohal surnud orgaanilise aine lagundamisel algosakesteks, toiduahelas ja toitainete vahetuses. Kübarseeni ja trühvleid kasutatakse vahetult söögiks, samuti leiva küpsetamisel kergitava ainena, veini, õlle ja sojakastme kääritamisel. Eestis on praegu teada umbes 3500 liiki seeni, neist vaid 1/3 on tavapärase "seenevälimusega". Meie lehikseente hulgas on umbes 400 söödavat, ligi 200 suuremal või vähemal määral mürgist ja raviomadustega seeni ligi 150 liiki. Seeneteadust nimetatakse mükoloogiaks, seeneteadlasi mükoloogideks. Harilik kukeseen Viljakehad: sitkelihakad, rebukollased Kübar: lai- kuni lamelehterjas, keskpaigas kinnine, püsivalt sisserullunud hõlmise servaga, kuni 10 cm Voldid: tugevalt arenenud, ristliistakutega, harunenud, pikalt jalale laskuvad Seeneliha: kahvatukollane, paks
· http://www.ut.ee/BGZH/looduskaitse/2003/Puisniidud.pdf 10 Kitsa ökoamplituudiga liigi näide ( selgitus, mille suhtes, graafik) Lepavahelik Lepad valivad oma mükoriisakaaslasi väga hoolega, selle asjaoludest ja põhjustest on lähemalt kirjutanud Leho Tedersoo [17]. Tema andmeil on kogu maailmas leppadega ektomükoriisselt seotud vaid umbes viiskümmend seeneliiki. Eesti lehikseente hulgas on sääraseid senistel andmetel teada kümmekond. Lepavahelik (Paxillus filamentosus s.l., foto 2) on ühe Eesti tavalisema seene tavavaheliku (P. involutus) lähisugulane ning sarnaneb sellega ka väliselt. Kui tavavahelik on mükoriisselt seotud ilmselt kõigi meie puuliikidega ja seetõttu väga laia ökoloogilise amplituudiga, siis lepavahelikku leiame augustis ja septembris sageli, kohati väga rohkesti, ainult lepikute kõigis kasvukohatüüpides.
Eelmise sajandi esimese poole seeneteadlaste uurimused käsitlevad põhiliselt mikroseeni. Makroseente süstemaatilise uurimise alguseks võib pidada 20. sajandi teist poolt. Viimase 35 aasta jooksul on Tartu mükoloogid korraldanud hulga uurimisreide Saaremaale, et koguda herbaarmaterjali, mille alusel on koostatud Saaremaa seenestiku nimekirjad. Oma panuse Saaremaa seente uurimisse on andnud ka ühisekspeditsioonidel osalenud Soome ja Rootsi mükoloogid. Paarikümne aasta jooksul olen lehikseente kohta materjali kogunud ka ise. Saaremaa oma seened. Saaremaal armastatakse eriti harilikku kukeseent (Cantharellus cibarius). Soodsal aastal võib ,,Saaremaa kukeseent" leida eksportartiklina suurtes kogustes ka meie põhjanaabrite turulettidelt (kindlasti ei unustata hinnasildi juurde lisamast sõna Saaremaa). Kahjuks ei tunne suur osa seenelistest hariliku kukeseene lähiliike kollakat kukeseent (Cantharellus aurora) ja lehter-kukeseent (Cantharellus tubiformis). Ent soomlaste
Inimese seisukohalt võetuna on see kas soovitav (mullateke, käärimisprotsessid) või ebasoovitav (puidumädanikud, hallitused, taimehaigused). Mõnedel taimedel esineb mükoriisa (seenjuur), see on moodustis, mis tekib seene ja kõrgema taime kooselu tagajärjel taime juurte läbipõimumisel seeneniidistikuga. Selline suhe on tuntud sümbiotrofismina seen saab taimelt süsivesikuid, taim seenelt vett ja mineraalaineid. Sageli esineb see lehikseente ja puude vahel (kaseriisikad ja kased, männiriisikad ja männid). Paljud pisiseened kutsuvad esile taimede haigestumise. Haiguse all mõistetakse kahjulikku füsioloogilist muutust taime organismis. See võib olla tingitud mitteparasitaarsetest faktoritest (saastumine, mingi aine puudus või liig, temperatuuri muutused jne.) või patogeenist. Patogeen on kahjustuse esilekutsuja, tavaliselt on selleks elusorganismid, peamiselt seened, bakterid, viirused, ka mükoplasma taolised organismid
annaabi.ee 
