· Sisaldavad rohkesti mittesilikaatseid raud- ja alumiiniumoksiide, mis annavad neile punase värvuse · Olenevalt tüübist on punamulladd mitmesuguse happesuse, huumusesisalduse, lõimise ja profiili ehitusega ning produktiivsusega. · (Ferralsol, Alisol, Nitisol, Acrisol, Lixisol) üldnimetus. Punamullad (Ferralsol, Alisol) Vihmametsade puna- mullad Maapinnale langev orgaaniline O suur lehevarise kiht, aine laguneb väga kiiresti, puujuured maapinnalähedal kasutatakse kohe taimede poolt, A väga õhuke huumushorisont, huumust tekib väga vähe. kergelt happeline Kiire väljauhtumine rohkete E väljauhtehorisont, sademete ja kõrge temp tõttu. Muld vaesub alustest (Ca, Na, Mg, K) ja ränist B sisseuhtehorisont on savimineraalide ja rauarikas Savimineraalide lagunemine
Alnus incana (L.) Moench hall lepp e. valge lepp Võrdlemisi varjutaluv, noorelt väga kiirekasvuline ning suure biomassi produktsiooniga. kõvera ja tavaliselt lookleva tüvega puu või kõrge põõsas hall lepp e. valge lepp (A. incana) kasvab keskmise viljakusega või viljakal mullal. On tüüpiline pioneerpuuliik, paljuneb valdavalt juure- aga ka kännuvõsudest. Kiiresti laguneva ning suure toitainesisaldusega lehevarise ja õhulämmastiku sidumise võime tõttu mulda parandav puuliik. Kõrgus hrl. 1520 m, iga kuni 5060 aastat. Halllepikud moodustavad Eesti puistute pindalast riigimetsades 0,8% ja erametsades 10,7% (2005), kusjuures viimasel kümnendil on hall lepa enamusega puistute osatähtsus oluliselt suurenenud. Halllepikud on levinud kogu Eesti mandriosa viljakatel muldadel. Lehed ovaalsed, elliptilised või munajad, teritunud tipuga, kahelsaagjad, pealt tumerohelised, alt
lähedal langenud puulehtede ja lume all soojas. Õienupud avanevad kevadel nii ruttu, et varred ei jõua veel õieti kasvama hakatagi. Hiljem, kui sinilille õitsemine on täies hoos, jõuavad ka varred pikeneda. Varakevadiste külmade kaitseks on sinilille varred karvased. Uued lehed hakkavad kasvama alles pärast õitsemist ja neid võib suvel tihti metsa all näha. Erinevalt enamusest teistest taimedest, ei kõdune sinilille lehed sügisel ära. Nad talvituvad koos õiepungadega lume ja lehevarise all ning seetõttu näevadki kevadel värskete õite kõrval vanad ja väsinud välja. Sinilill on inimesepelglik, kuid inimeste poolt armastatud lill. Kahjuks ei osata temaga mitte alati ilusasti ringi käia. Varjukaid metsi, kus ta elab, ei tohiks hävitada. Vaasipanemiseks ei maksa teda liialt korjata. Ja lausa lubamatu on taime üleskiskumine koos maapinna lähedal oleva risoomiga. Kui neid soovitusi ei arvestata, siis peame meiegi varsti sinilille looduskaitse
tihedust. Ka raisakotkas ei tapa, kuigi eeldused on olemas. Tohutult vähe erandeid: nt nekrotroofsed parasiisis – seened. Need on männi okkaid nakatavad seened, käituvad parasiidina, kuni männiokas elab. Kui männiokas sureb, söövad surnud okast edasi. HOOGHÄNNALISED – meie kliimas olulised. Mikroobsed lagundajad saavad kasu suurematelt lagundajatelt enne neid – kakandite kohalolu kiirendab oluliselt lehevarise mikroobset lagundamist. (neid ei tohi olla ka liiga palju) Erinevate orgaaniliste ainete lagunemiskõverad tammemetsa varises. Tselluloos laguneb hästi, seentel tsellulaasi palju. Palju raskem on ligniini lagundamine. 56 Protsesside intensiivsus sõltub, millise bioomiga on tegu. Mikro- meso- ja makrofauna aktiivsus laguahelas eri bioomides. Allpool toodud ribade Laius märgib varies lagunemise
Hall-lepikud on levinud kogu Eesti mandriosa viljakatel muldadel. Võrdlemisi varjutaluv, noorelt väga kiirekasvuline ning suure biomassi produktsiooniga, kõvera ja tavaliselt lookleva tüvega puu või kõrge põõsas. Kasvab keskmise viljakusega või viljakal mullal (eriti söötis viljakatel põllumuldadel). On tüüpiline pioneerpuuliik, paljuneb valdavalt juure- aga ka kännuvõsudest. Kiiresti laguneva ning suure toitainesisaldusega lehevarise ja õhulämmastiku sidumise võime tõttu mulda parandav puuliik. Kõrgus hrl. 1520 m, iga kuni 5060 aastat. · Lehed ovaalsed, elliptilised või munajad, teritunud tipuga, kahelsaagjad, pealt tumerohelised, alt hallid väga lühikeste karvadega (incana tähendab tõlkes halli), 4...10 cm pikad, 4...7 cm laiad. · Halli leppa võiks kasutada julgemalt haljastuses, eriti veekogude kaldaaladel, tiikide
fosfori) retranslokatsioon kõrge, siis lämmastiku osas on see väga madal, ulatudes tavaliselt 3-15%. Lämmastikurikas lehevaris on kergesti lagunev (C/N suhe leppade lehevarises on väga soodne) ja lehelämmastik kiiresti mineraliseeruv. Viljakate kasvukohtade hall-lepikutes on reeglina järgmise aasta vegetatsiooniperioodi alguseks lehevaris maapinnalt kadunud (siinjuures aitab lehevarise kiirele lagunemisele väga oluliselt kaasa mullafauna (vihmausside) aktiivne tegevus). Lagunemise tulemusena jõuab lämmastik mulda, mulla lämmastikusisaldus ning sellega koos ka mullaviljakus tõuseb. Metsaökosüsteemi sümbiontselt lisanduva lämmastikku kogus sõltub tervest reast asjaoludest. Väga oluline on puistu vanus; nooremad ja keskealised puistud seovad lämmastikku rohkem, kui küpsed või üleseisnud
annaabi.ee 
