Mees sammus ümber järve ikka Viru poole. Juba tüki maad kõndinud, märkas mees Manatarga vanamoori, kes pajupõõsa all istudes ussisõnu lausus. Kalevipoeg õppis ussisõnad pähe ning jätkas siis oma teed. Õhtu hakkas pimenema ning külm mehe ihu karastama, kui Kalevipoeg kaugelt künka tagant suits märkas. Kange mees seadis sammud künka poole. Jõudnud koopani, märkas Kalvite kallis poeg ahelate kütkes rippuvat kaunist katelt, mille ümber kolm meest tuld kohendasid ja leemt segasid. Kalevipoeg astus ligi ja viskas lauakoorma maha. Kõnetas siis mehi ja küsis meestelt pajas keedetava roa kohta. Mehed vastasid, et keeb vaese mehe katel. Kalevipoeg soovinud sellest osa saada. Mehed vastanud, et keedavad sööki nõidadele, tuuslar-taatidele, sortsi poegadele, vihavõttjatele, kadeduse kasvatajatele. Kalevipoeg soovinud minna nende peremehe kotta, et pärida luba söögist osa saada.
Eit läinud seepeale põõsastikku magama. Ka Sulevipoeg, Olevipoeg ning Kalevite kallis poeg heitnud magama, jättes Alevipoja pada valvama. Mõne aja pärast ilmunud muru seest välja härjapõlvlane, kes salalikul sammul pajale lähemale astus. Härjapõlvalane oli kolme vaksa kõrgune, kitsehabe lõua all ning sarvekesed kõrva taga, kaelas olnud härjapõlvlasel kuldkellakene. Härjapõlvlane hakanud Alevipoega paluma, et too lubaks leemt maitsta, Alevipoeg aga ei lubanud. Härjapõlvalane karanud seepeale paja serva peale ning teinud paja tühjaks. Härjapõlvlane kasvanud siis kuuse kõrguseni, sirgunud seitsmekümne süllani ning kadunud siis kui tina tuhka. Alevipoeg tassinud siis katlasse paja täiteks uue täie vett ja kapsaid ning äratanud Olevipoja. Ise läinud Alevipoeg magama. Sama hull lugu nagu Alevipojal, oli juhtunud ka Olevipoja ning Sulevipojaga, kes samuti tassinud peale
randa, kus kohtasid nad aga inimese näoga ja koera kehaga rahvast. Kalevipoeg tappis neid aga vägevalt ära ja jõudis lõpuks võõra targani, kes ütles, et pole mõtet maailmalõppu otsida ja mingu ta aga koju tagasi. Koju jõudes hakkas peagi oodatud sõda. Sõdisid nad siis Assamallas. Muidugi kangelane oma sõpradega võitsid. Koduteel nad kohtasid veidrat vanamoori, kelle suppi nad kordamööda valvama hakaksid. Kalevipoeg oli ainuke, kes ei lasknud härjapõlvlasel leemt ära juua. Said nad siis kogu supi endale ja puhkasid ennast välja. Ärgates läks Kalevipoeg uurima kohta, kuhu härjapõlvlane oli kadunud. Kogemata kombel oli ta põrgu sissekäigu juurde sattunud. Teekonnal tuli talle palju takistusi ette, mille eemaldasid kellukese helistamine. Põrgusse jõudes olid tal vastas Sarvik-taadi saadetud sõjavägi. Tappis ta kõik vaenlased ja lõpuks aheldas ka Sarviku endagi raudahelatesse. Kodus korraldas ta suure peo selle võidu üle
Leemet polnud kunagi aru saanud, et Ints on emane. Nädala pärast mindi kolme väikest rästikupoega vaaatama. . Hiie tahtis Intsu poegi näha, kuid Leemet haaras ta enda embusesse ja ei lasknud tal urgu minna, sest kartis, et Linda tervitab Hiiet kui oma miniat. Hiie tõttas koju.Leemet tahtis Hiiega rääkida sellest ebameeldivast kallistusest ja läks Hiiet otsima kuid ei leidnud teda. Hiiet otsides kohtus Leemet Magdaleenat ning naad veedsid koos toredasti aega. Kui Leemt koju tagasi jõudis rääkis ema , et Ülgas tahab haldjatele tuleriidal ohverdada noore Hiie et seeläbi metsaelu parandada. Leemet võtis Hiie kaasa ja põgenesid. Nad jõudsid saarele. Keegi haaras Leemeti jalast. See oli jalutu, mürgihammastega vanamees Leemeti vanaisa Tölp. Vanaisa oli haistnud enese vere lõhna. Selgus, et hülged olid ta sellele saarele kandnud. Nüüd haudus ta raudmeestele kättemaksu. Ta tappis saarele sattujad, keetis nad ära ja valmistas nende kontidest tiibu
hiljem ise süüst enda riista. Peale seda liikusid Leemeti perekond tagasimetsa, sest tegelt külla minek oli vaid isa soov. Kuid nüüd metsas olles tekkis Leemetil taas huvi küla vastu ja ta nirus ema, et nad kasvõi lihtsalt vaatma läheks mis seal sünnib.Enne 1-2 peatükkide lõppu kirjeldatakse ka Hiietarga Ülgase kurja veidrat iseloomu ja käitumist ning Leemti mõistmatust miks haldjad nii õelad on, et käsivad kogu aeg vere ohvreid, nagu näiteks siis kui Leemt tahab jõkke supplema minna, peab jänese ohverdama Ülgase juttu järgi. Niisiis Leemet ja ta sõber Pärtel võtsid kätte ühel päeval ja läksid külla kus sattusid külapealiku Johannese ja ta tütre Magdaleena juurde kes neile igasuguseid asjandusi nagu vokk tutvustasid. Tagasi metsas pajatas Leemt onu Vootele oma elamusi, kuid onu Vootele kaine meelega lükkas need ümber tuueks esile selle kuidas see Kritlik liikumine on vaid moe asi ning
et ajalugu kordub ja karu viib Salme oma pessa. Peagi tuleb onu ja Leemet räägib oma loo järves ääres juhtunust.Voortele otsutab asja korda ajada ja käsib hundid koju jätta. Onu koos Leemetiga läevad järve äärde,kus kohtuvad Ürgakaga.Vaidlevad kätšivad .Leemt ja onu astuvad kodupoole. Leemetile räägitakse,et Hiietark olevat hundide asemel ohverdanud tuhat nirki aga onu peab seda lolluseks,sest kust saaks nii palju nirki ja arvab et see on ettekääne et järv on endiselt samas kohas. Seega Leemet püüab kontakti vältida.
nt puhta, lahke, kohmakas, kõhna, kahvel, kahju; vrd nt soome karhu > eesti karu, aga eL metateetiline vorm kahr; võõrsõna parh `riidesort' Reeglina järgnevad klusiilid nasaalidele, kuid ei eelne neile, v.a nt kn: nt akna, võõrs. akne; võõrsõnas nt tm: rütm Järjend *ji ei saa olla silbi alguses: nt kuri : *kurji > kurje, vari : *varji > varje Välditakse morfoloogiliste vormide puhul ebamugavaid konsonantühendeid: leem : *leemt > leent, lumi : *lumd > lund, laps : *lapst > last, uks : *ukst > ust Konsonantide kombinatoorika seaduspärasused kehtivad hästi sõna alguses ja lõpus. Keeruline on kirjeldada ühendeid mitmesilbiliste sõnade sees silbi piiril, kuna vokaal võib kaduda muutevormis (tekib uus ühend) eelnevale konsonantainesele võivad liituda konsonandiga algavad tuletussufiksid või grammatilised muutevormid Viie konsonandi järgnevusi esineb 4 sõnas: vintsklema, gangstri, ongström `füüsikas:
annaabi.ee 
