t et igal häälikul on 3 väldet. Silbivälteteooria: rõhulise silbi kestuslikud erinevused on piisavad, et eristada välteid omavahel. Taktivälteteooria: välde on takti tugevast ja nõrgast osast moodustuv fonoloogiliselt oluline prosoodiline nähtus. Välteeristus toimub kõnetakti ulatuses: rõhulise silbi tuuma, lõpu ja järgmise rõhuta silbi tuuma jooksul. 51. Mis on intonatsioon ja miks see on vajalik ning kuidas on võimalik seda kirjeldada? Lausemeloodia. Kõnes esinev helikõrguste liikumine. Põhisagedus, intensiivsus, aeg. Intonatsiooniga saab osutada jätkuvusele, lausetüübile, rääkija suhtumisele. 52. Mis on toon? Toon on sõnameloodia. Eristab mõnedes keeltes sõnatähendust. Tooge näiteid toonikeelte ja tooniaktsendikeelte (olenemine sõnarõhust, silpide arvust, grammatilistest omadustest) kohta! Hiina, tai, vietnami joruba, Rootsi, norra, serbohorvaadi, läti, leedu, 53
lühikese ja pika kestusastme vahel, kuid mitte kolmese välte vahel. 3) Taktivälteteooria välde on takti tugevast ja nõrgast osast moodustuv fonoloogiliselt oluline prosoodiline nähtus. Välted on leksikaalselt distinktiivsed. Välteeristus toimub kõnetakti ulatuses: rõhulise silbi tuuma, lõpu ja järgmise rõhuta silbi tuuma jooksul. 48. Mis on intonatsioon ja miks see on vajalik ning kuidas on võimalik seda kirjeldada? Intonatsioon on lausemeloodia, mida mõjutavad grammatiline struktuur, infostruktuur, diskursuse struktuur jne. Intonatsioon näitab kõneleja lingvistilist kompetentsi. Intonatsioon ehk muusikaline rõhk helikõrguste liikumine sõnas ja lauses. Kõne pole monotoonne, kõneldes heli tõuseb ja langeb. On keeli, kus intonatsioonil pole fonoloogilist ülesannet, kuid teistes keeltes on helikõrguste liikumine sõna ja lause keskne nähtus. Kui I silp on lühike, siis on sõna intonatsioon vähe langev
kestusastme vahel, kuid mitte kolmese välte vahel. 3) taktivälteteooria välde on takti tugevast ja nõrgast osast moodustuv fonoloogiliselt oluline prosoodiline nähtus. Välted on :leksikaalselt distinktiivsed. Välteeristus toimub kõnetakti ulatuses: rõhulise silbi tuuma, lõpu ja järgmise rõhuta silbi tuuma jooksul. 49. Mis on intonatsioon ja miks see on vajalik ning kuidas on võimalik seda kirjeldada? Intonatsioon on lausemeloodia, mida mõjutavad grammatiline struktuur, informatsioonistruktuur, diskursuse struktuur jne. Intonatsioon näitab kõneleja lingvistilist kompetentsi. Intonatsioon e. muusikaline rõhk helikõrguste liikumine sõnas ja lauses. Kõne ei ole monotoonne, kõneldes heli tõuseb ja langeb. On keeli, kus intonatsioonil ei ole fonoloogilist ülesannet, kuid teistes keeltes on helikõrguste liikumine sõna ja lause keskseks nähtuseks
· Taktivälteteooria välde on kahe silbi järjendi tunnus. Esimese silbi ja teise silbi vokaali vahel on pöördsõltuvus: mida pikem on esimene silp, seda lühem on teise silbi vokaal ja vastupidi takti isokroonia st taktid hääldatakse alati enam-vähem ühepikkustena (Lehiste, Wiik). 49. Mis on intonatsioon ja miks see on vajalik ning kuidas on võimalik seda kirjeldada? · Intonatsioon ehk lausemeloodia. On häälekurdude võnkumise sagedus, see tähendab, et fonotatsioon määrab intonatsiooni. Näitab, kust üks lause lõppeb ja teine algab. Ilma küsisõnata küsimuste moodustamisel on abiks. 50. Mis on toon? Tooge näiteid toonikeelte ja tooniaktsendikeelte kohta! · Toon ehk sõnameloodia. Sõnatooni puhul määrab erinev toon samasuguse häälikulise koostisega sõnade tähenduse. Toonikeeles eristab sõnade tähendusi helikõrgus, nt hiina
Tavalised on ka arusaamisega seotud probleemid, neil on kerge valesti mõista metafoorset keelt või väljendeid, mida pole neile üksikasjalikult ära seletatud. Iseäranis silmnähtavad on pragmaatilised raskused, isegi piisava keelelise üldarengu korral on Aspergeri sündroomiga isikul äärmiselt raske vestelda, lihtsatele lahtistele küsimustele vastata ja teiste verbaalse kommunikatsiooni sisust aru saada. Neil on raske mõista, et erinev rõhuasetus ja lausemeloodia võib öeldu tähendust märgatavalt muuta. Paljud räägivad ebaselgelt või vaikselt just siis, kui on väga tähtis väljendada ennast selgesti, artikuleerivad aga liialdatult selgelt standardfraase ja tühjemaid sõnu. Mitteverbaalse suhtlemise probleemid on silmnähtavad kõikidel juhtudel. Tegemist võib olla näomiimika vaesusega, näoilme ja zestide puudumise, vähesuse või stereotüüpsuse ja halva
ajahetkel ja millises olukorras kasutada. Nt. kui pruudil poleks pulmakleiti, siis ta peaks kogu aeg selgitama kõigile, et just tema on pruut. Mitteverbaalne kommunikatsioon- tähenduse loomisel ei kasutata sõnu, vaid see toimub muu mooduse abil, nt. kehaliigutused ja asendid, kehakatted ja kaunistused, ruumi kasutamine, hääle kõrgus, kõla artikulatsioon, tempo, keele prosoodilised nähtused, (välde, kõnemeloodia, rõhk, intonatsioon- lausemeloodia), kõnepausid ja vaikimine, lõhn, puudutus ja maitse. Inimesed konstrueerivad mooduste kasutamisel tähendust. Tähendus kombineeritakse verbaalse ja mitteverbaalse abil. Inimesed ei jälgi samal viisil kõiki märke, mida nad tajuvad. Kui üks inimene on märgid teinud, siis teised inimesed asuvad neid tõlgendama. Ühte märki v märkide kombinatsiooni võib tõlgendada mitmel viisil. Kristiinal on käed rinnal risti- turvalisus, kaitseasend, tunneb end ebamugavalt. NÄHTAV
annaabi.ee 
