3.Illuminatsioon (sisetunde tekkimine, et teame lahendust) 4.Lahenduse kontrollimine (kasutamine praktikas) Probleemi lahendamine algab suutlikkusest probleemi näha ja sõnastada, edasi on vajalik võime kasutada varasemaid teadmisi ja oskusi ning neid vajadusel juurde otsida. Lõpuks on vaja ettevõtlikust lahenduse teostamiseks MÕTLEMISE VÕTTED: analüüs - eseme või nähtuse jaotamine osadeks, koostisest arusaamine (näiteks lauseanalüüs, kus terviklikku lauset uuritakse üksikute sõnade kaupa); süntees - üksikute osade mõtteline ühendamine uueks tervikuks (näiteks inimese iseloomu üle otsustamine, tehes järeldusi temaga kohtumisel märgatud üksikutest iseloomujoonte alusel); võrdlemine - sarnasuste ja erinevuste esiletoomine; üldistamine - esemete ja nähtuste ühendamine nende üldiste ja oluliste tunnuste alusel
3)dünaamika- kuidas asi funktsioneerib, muutub ja areneb? 4)millest asi sõltub? (nt millest sõltub hea jurist?) 5)mis omakorda sellest vaadeldavast fenomenist sõltub? KODUS: graafilise mudeli koostamine jurist kui probleem, ideaal mis avatud läbi karakteristikute, millistele karakteristikutele peaks vastama ideaalne jurist? teha endale selgeks mõisted “analüüs” ja “süntees” analüüs — eseme või nähtuse jaotamine osadeks, koostisest arusaamine (näiteks lauseanalüüs, kus terviklikku lauset uuritakse üksikute sõnade kaupa); süntees — üksikute osade mõtteline ühendamine uueks tervikuks (näiteks inimese iseloomu üle otsustamine, tehes järeldusi temaga kohtumisel tehtud üksikutest tähelepanekutest); [võrdlemine — esemete ja nähtuste kõrvutamisel nende sarnasuste ja erinevuste esiletoomine] [üldistamine — esemete ja nähtuste ühendamine nende üldiste ja oluliste tunnuste
MÕTLEMINE JA KÕNE Mõtlemine on inimtegevuse osa, tegelikkusest arusaamise, kohanemise ja muutumise protsessi peegeldus ajus. Mõteldes inimene tunnetab sihipäraselt asjade ja nähtuste omadusi ja seoseid, loob uusi mõisteid ja arusaamu ning püüab näha ette sündmuste arengut. Mõtlemine on osa õppimisprotsessist. Inimesed kasutavad järgmisimõtlemise võtteid: analüüs — eseme või nähtuse jaotamine osadeks, koostisest arusaamine (näiteks lauseanalüüs, kus terviklikku lauset uuritakse üksikute sõnade kaupa); süntees — üksikute osade mõtteline ühendamine uueks tervikuks (näiteks inimese iseloomu üle otsustamine, tehes järeldusi temaga kohtumisel tehtud üksikutest tähelepanekutest); võrdlemine esemete ja nähtuste kõrvutamisel nende sarnasuste ja erinevuste esiletoomine. Kõne on keele põhiline avaldumisvorm. Kõne on eesmärgistatud suuline esinemine, sõnavõtt. Kõne ehk kõneliik on tegusõna
Mõtlemine Mõtlemine on inimtegevuse osa, tegelikkusest arusaamise, kohanemise ja muutumise protsessi peegeldus ajus. Mõteldes inimene tunnetab sihipäraselt asjade ja nähtuste omadusi ja seoseid, loob uusi mõisteid ja arusaamu ning püüab näha ette sündmuste arengut. Mõtlemine on osa õppimisprotsessist. Inimesed kasutavad järgmisimõtlemise võtteid: analüüs -- eseme või nähtuse jaotamine osadeks, koostisest arusaamine (näiteks lauseanalüüs, kus terviklikku lauset uuritakse üksikute sõnade kaupa); süntees -- üksikute osade mõtteline ühendamine uueks tervikuks (näiteks inimese iseloomu üle otsustamine, tehes järeldusi temaga kohtumisel tehtud üksikutest tähelepanekutest); võrdlemine -- esemete ja nähtuste kõrvutamisel nende sarnasuste ja erinevuste esiletoomine; sildistamine -- esemete ja nähtuste ühendamine nende üldiste ja oluliste tunnuste
lukustatud ukse juures , et teil pole võtit kaasas. - Probleemi lahendamine algab suutlikkusest probleemi näha ja sõnastada, edasi on vajalik võime kasutada varasemaid teadmisi ja oskusi ning neid vajadusel juurde otsida. Ja lõpuks on vaja ettevõtlikust lahenduse teostamiseks. Mõtlemise võtted - Analüüs - eseme või nähtuse jaotamine osadeks, koostisest arusaamine (näiteks lauseanalüüs, kus terviklikku lauset uuritakse üksikute sõnade kaupa) - süntees - üksikute osade mõtteline ühendamine uueks tervikuks (isikutunnuste alusel iseloom) - võrdlemine - sarnasuste ja erinevuste esiletoomine; - üldistamine - esemete ja nähtuste ühendamine nende üldiste ja oluliste tunnuste alusel (nt Cu, Fe, Ag, Al ja Au juhivad elektrit, otsustatakse, et kõik metallid juhivad elektrit)
FSG oluline puudus on see, et ta ei sobi hästi sõnajärjega keelte süntaktiliste struktuuride kirjeldamiseks. Selliste keelte analüüsimiseks on olulisemad mõisted sõltuvus ja valents. 32. Fraaside süntaktilised funktsioonid (lauseliikmed). Lause koosneb struktuuriüksustest, mis omakorda koosnevad väiksematest üksustest. Eesti keele grammatikatraditsioonis lauseliikmed: öeldis, alus, sihitis, öeldistäide, määrus, täiend. Lauseanalüüs on enamasti fraaside ja nende osade süntaktiliste fuktsioonide (lauseliikmete) määramine. Süntaktilised funktsioonid tuleb määrata tekstilausete morfosüntaktiliste omaduste abil. Nendest olulisemad: grammatiliste morfeemide kasutus, kongruents ja reakstioon, sõnajärg. Süntaktiliste funktsioonide piirid ei ole alati selged. Süntaktilised funktsioonid ei ole absoluutsed universaalid. 33. Akusatiivi- ja ergatiivisüsteemid.
annaabi.ee 
