loomingut kuni 1980. aastate lõpuni. Haritlaste põlvkon langes ideoloogilise terrori ohvriks. Selle tagajärjel nende loometegevus kahanes. Paljud haritlased olid sunnitud taluma ka repressioone. 1950.aastate teisel poolel algas eesti kultuuri osaline taastamine seoses Stalini surmaga. Uue haritlaste põlvkonna lõplik läbimurre toimus 60.aastatel, mil poliitilised olud muutusid vabamaks. Rahva kultuuriline aktiivsus jäi aga püsima ning ilmnes siis rohkem laulukoorides ja rahvatantsuringides. Taastus ka laulupidude traditsioon. 1950.aastate teisel poolel hakkas peale kasvama kõrgharitlaste uus põlvkond ning isetegevusharrastused hakkasid aga taanduma. 1955. aastal alustas ETV oma tegevust ning hiljem mingi üle värvitelevisioonile. Põhja-Eestis oli suur mõju Soome TV-l, mis andis võimaluse saada aimu läänemaailmas toimuvast. Nõukogude võimu ajal võeti kasutusele ka ühtluskooli süsteem. Hakati õpetama Eesti ajaloo asemel NSV Liidu ajalugu
Nõukogulik kultuuripoliitika Eesti nõukoguliku kultuuripoliitika peamiseks eesmärgiks oli ,,sisult sotsialistliku ja vormilt rahvusliku" kultuuri juurutamine, mis toimus pideva ideoloogilise surve all. Inimestel lubati tegeleda rahvatantsuga, käia laulukoorides või rahvamuusikaansamblites, kuid samal ajal jälgiti kogu aeg, et see tegevus ei oleks liiga rahvuslik ja ei tekiks vastupanu nõukogude korrale. Peale selle oli üheks osaks eelnevate põlvkondade poolt loodud vaimupärandi valikuline hävitamine. Jälle sellepärast, et ei tekiks valitsevale korrale vastupanu õhutavat meeleolu. Lisandus veel tervet ühiskonda hõlmav propaganda, mis pidi aitama allutada rahvast valitseva reziimi kontrollile
sest puudub võimalus ja ka vajadus seda keelt kasutada. Sellegipoolest on suutnud väga paljud inimesed, kes lahkusid Eestist enam kui 60 aastat tagasi, säilitada oma keeleoskuse. Mida nad siis tegid, et eesti keele oskus ei kaoks ka võõras riigis elades ning et seda oskaksid ka nende lapsed? Olen lugenud, et vaatamata sellele, et eestlased on väga individualistlik rahvus, hoidsid nad võõrsil kokku. Käisid koos Eesti seltsides, lapsed õppisid pühapäevakoolis eesti keelt, osalesid laulukoorides ja rahvatantsus. Suviti korraldati ülemaailmseid väliseestlaste kokkutulekuid. Nii nad oma keelt hoidsidki. Mis sellest, et kui nad aastaid hiljem Eestit külastasid, ei saanud ,,päriseestlased" neist alati hästi aru, sest kodumaal oli keel arenenud paljusid sõnu ja vorme enam keeles ei kasutatud. Samuti oli väliseestlaste eesti keel tihti pikitud inglise keele väljenditega, aga sellegipoolest ei olnud nad mitmekümne aastaga kaotanud emakeeleoskust.
liikmeks. Läbi selle avaneb neil võimalus end poliitikas proovile panna ning levitada erakonna poliitilisi vaateid. Taolisi noortekogusid võib lugeda poliitilise karjääri alguseks, kust võib liikuda edasi kohalikesse omavalitsustesse ja linnavalitsustesse. Vaba aega ei pea kindlasti veetma õpilasesinduses või noortekogus. Soovijad saavad võtta osa showtantsu- või rahvatantsurühmade tegevusest, tegeleda korvpalli või kergejõustikuga, käjja käsitööringides või laulukoorides. Linnas on võimalusi rohkem ja valik suurem, kuid leidlik noor leiab ka maal endale sobiva tegevuse. Noored peavad panema end proovile võimalikult paljudes valdkondades. Just niimoodi saab kinnitust, millised alad sobivad ja pakuvad huvi ning millistega neist on soovi ka edasipidi tegeleda. Need on tähtsad küsimused, mis aitavad otsusada, kus ja mida edasi õppida.
tegelemas. Jõhvi kultruuri elu areneb iga aastaga paremuse poole.On ka ehitatud Kontserdimaja . Rahvas muutub aina aktiivsemaks keskuse külastajaks. On loodud mitmeid näiteringe ja huvirnge nii noortele kui ka vanadele. KODUKOHA KULTUURI TEGELASI · Einar Iila Kaalukas osa Jõhvi kultuuriloos on Einar Iilal, kes on sündinud 1942 aastal Erra vallas. 45 aastat oma elust on olnud hõivatud taidlustegevusega,rahvatantsuga,laulukoorides laulmisega ja paljude teiste tegevustega mis talle huvi pakkusid. · Kaarin Veinberg Tuntuim kultuuritegelane Kaarin Veinberg alustas Jõhvi linnast oma eluratast veeretama viiekümmnendate algupoolel.Mitmekülgset kultuuritegevust alustas ta Kohtla-Järve Kultuurimajas direktorina, edasi juhatajana Tammiku klubis.Tema poolt kehtestatud rolle Jõhvi draamaringis mäletatakse siiani.Praegu töötab ta kultuuriministeeriumis. KODUKOHA KULTUURI TEGELASI
aastal alustas Jõhvis tööd koolmeistrina. 1928-44 aastail Jõhvi algkooli juhataja.1923-1943. aastail juhatas Jõhvi Haridusseltsi laulukoori. Juhatas Jõhvi Haridusseltsi tegevust ja osales näitetrupi töös, mängis sümfooniaorkestris.Oli mitu korda ka kohalikel laulupidudel kooride üldjuhiks. · Kaalukas osa Jõhvi kultuuriloos on Einar Iilal, kes on sündinud 1942 aastal Erra vallas. 45 aastat oma elust on olnud hõivatud taidlustegevusega, rahvatantsuga,laulukoorides laulmisega ja paljude teiste tegevustega mis talle huvi pakkusid. · Tuntuim kultuuritegelane Kaarin Veinberg alustas Jõhvi linnast oma eluratast veeretama viiekümmnendate algupoolel.Mitmekülgset kultuuritegevust alustas ta Kohtla- Järve Kultuurimajas direktorina, edasi juhatajana Tammiku klubis.Tema poolt kehtestatud rolle Jõhvi draamaringis mäletatakse siiani.Praegu töötab ta kultuuriministeeriumis.
karskusloenguid ja koosolekuid. Asutati raamatukogud ja lugemislaud sinna juurde. Seltsiliikumise kõrgaeg Suurem seltsidesse liikumine sai alguse 1870.aastel, mis isegi rahva majandusliku olukorra parandas. Kõige tähtsamad olid laulu-ja karskusseltsid siis tulid ka kõik ülejäänud: põllumeeste-, tuletõrje-, spordi-, kindlustus- ja käsitööliste seltse. Põhikirjade järgi tohtisid seltsidesse kuuluda ainult mehed, naised võisid osaleda laulukoorides. Seltsid püüdsid rahvast harida: peeti kõnekoosolekuid, korraldati loenguid, seltsipidusid, näitemänge, asutati rahva- ehk laenuraamatukogusid. Moodustati abistamis ja hoiukassad. Nt majandusseltsid Aitasid kaasa talumajapidamiste edenemisele.
Kõike seda selleks, et meie maakonna mainet teiste Eesti linnade ees tõsta. Üks oluline küsimus on ka see, mida saavad teha meie linna eakad selleks, et hoida end tegusa ja aktiivsena ning mitte tunda end kasutu ega sotsiaalselt tõrjutuna? Kui nüüd mõtlema hakata, siis on selleks päris palju erinevaid võimalusi. Vanemad inimesed saavad aega veeta Kohtla-Järvel asuvas Pensionäride Päevakeskuses, nad saavad käia rahvatantsuringides ja laulukoorides nii tantsimas kui ka laulmas, külastada erinevaid kultuuriüritusi nii Kohtla-Järvel asuvas kultuurikeskuses kui ka Jõhvi kontserdimajas või olla mõne seltsi täieõiguslik liige. Ent sellest hoolimata ei ole inimesed selle kõigega rahul ning nende elu pole madala pensioni tõttu pooltki nii kerge ega roosiline, kui see olla võiks. Madal pension ning tööhõive on segavateks faktoriteks, mille tõttu ei saa meie pensionärid olla nii aktiivsed, kui nad olla tahavad
Rahvuslik ärkamine. Venestamine. J. Tõnisson ja K. Päts Mis eestlasi ärkamisaja künnisele tõi? Tänu paremale haridusele osa eestlasi saksastus, kuid teine osa ei unustanud oma rahvust ning pani aluse rahvusliku haritlaskonna tekkele. Sinna aega kuulub ka esimene rahvuslik poeet, noorelt surnud Kristjan Jaak Peterson (1801-1822). Oma isamaalüürikas ülistab ta eesti keele ilu ning usub selle tulevikku. Samaaegselt algas ka tegevus vallavalitsustes, laulukoorides ja orkestrites, mis andis usku, et ollakse millekski võimelised. Iseteadvuse tõusu soodustas veel talude päriseksostmine. Rahvas oli muutunud haritumaks, kerkis esile külaharitlaste kiht (köstrid, kooliõpetajad, vallakirjutajad), kes suutsid tõhusalt valgustustööd teha. Need mehed saidki algava rahvusliku liikumise teerajajaiks. Koolmeistri ja köstri osa eesti maaühiskonnas 20. sajandi algul peegeldub kõigile tuntud Oskar Lutsu "Kevades". Eesti taasärkamine 19
annaabi.ee 
