ilmalikku tarkust. Märtsis 1843 peeti Jannseni ja tema endise õpilase, saksa päritoluga Rõusa piimarentniku tütre Anette Julian Emilie Kochi pulmi. Sama aasta detsembris sündis neil tütar Lydia (Koidula), kellele kümne aasta jooksul järgnes veel viis last. Pere suurenemise tõttu tekkis vajadus hankida lisa koolmeistri palgale. Rahamurede tõttu otsustas Jannsen kirjutama hakata. Esimeseks kirjatööks, mis tal ilmus, oli "Siioni laulukannel ", mis oli tõlge saksa keelest. Kuna "Siioni laulukannel" sai väga populaarseks, anti teda välja väga suures üldtiraazis (üle 20000 eksemplari). Seega majanduslikus mõttes oli see väga tasuv. 1845. aastal katsus Jannsen saada ajalehe väljaandmise luba, aga ta sai eitava vastuse. Seepeale hakkas ta väljaandma poolperioodilist raamatut "Sannumetooja", mida ilmus kokku seitse väljaannet. Ostuisu oskas Jannsen tõsta sellega, et jättis pikemad jutud järgnema.
kiiresti ja omandas vaimuliku instrumendi maine. Rootsis oli see eriti populaarne 1840. - 1860. aastail, levides sel ajal ka luterlikesse naabermaadesse. Kuna pilli oli lihtne valmistada levis see kiirest talurahva seas ja teda kasutati koduste palvetundide ajal laulu saateks. Samuti kasutasid seda vaesed kogudused ja koolid, kes kallimat instrumenti osta ei jõudnud. Pilli kasutati vaimuliku laulu õpetamiseks ja saateks ja seepärast nimetati teda ka tihti laulupill või laulukannel. Hiiu-kannel Vanuselt järgmine keelpill on Eestis hiiu kannel. See jõudis Eesti aladele arvatavasti 13.-14. sajandil rootslaste vahendusel. Sellel ajal asusid Lääne-Eestisse ja saartele elama rootslased. Nad tõid endaga kaasa pilli, mida nad ise nimetavad talharpaks. "Tal" tähendab murdekeeles jõhv. Selle nime pillile annab keelematerjal - hiiu kandle keeled valmistati hobusesabajõhvidest. Pill on kandilise kujuga (vahel ka viiulit meenutava kujuga), ülemises otsas on
Väga laialt levinud ja oma primitiivsuse pärast tihti väga vanaks pilliks peetav moll ehk moldpill on tegelikult üsna noor pill. Pilli oli lihtne valmistada, seetõttu levis see kiirest talurahva seas ja teda kasutati koduste palvetundide ajal laulu saateks. Samuti kasutasid seda vaesed kogudused ja koolid, kes kallimat instrumenti osta ei jõudnud. Pilli kasutati vaimuliku laulu õpetamiseks ja saateks ja seepärast nimetati teda ka tihti laulupill või laulukannel. Eesti tuntuimad kandletegijad on U. Toomendi, J.Hivask ja V.Maala. 5 Torupill Erinevaid torupilli liike on enam kui tosina jagu. Kõigil neil on erinev ehitus, heli ja ajalugu. Kuigi torupillide päritolu ei ole päris kindel on päritolupiirkonnaks peetud Iraani ja Indiat. Eestisse jõudis torupill 14. sajandi paiku. Torupilli tüüpe on maailmas palju, alates hülgemaost meisterdatud
Väga laialt levinud ja oma primitiivsuse pärast tihti väga vanaks pilliks peetav moll- ehk moldpill on tegelikult üsna noor pill. Kuna pilli oli lihtne valmistada levis see kiirest talurahva seas ja teda kasutati koduste palvetundide ajal laulu saateks. Samuti kasutasid seda vaesed kogudused ja koolid, kes kallimat instrumenti osta ei jõudnud. Pilli kasutati vaimuliku laulu õpetamiseks ja saateks ja seepärast nimetati teda ka tihti laulupill või laulukannel. Hiiu-kannel Talharpa ehk hiiurootsi kannel ehk hiiu kannel ehk rootsikannel ehk vibukannel on poogenkeelpill, millel on sõrmlaua asemel auk. Talharpa põhiline konstruktsiooniline erijoon on võtmeauk. 5 Pill on kandilise kujuga (vahel ka viiulit meenutava kujuga), ülemises otsas on nelinurkne raam, kuhu kinnituvad kolm kuni neli keelt ja mängitakse teda poognaga. Pilli mänguasend on risti põlvedel või põlvede vahel
Tema peamised kontaktid välismaailmaga olid tal ärikorrespondents kirjastaja Laakmanni kaudu. Pärnus tegeles Jannsen kirjatööga tunduvalt rohkem. Ta jätkas "Sanumetooja" seeriat, millest igal aastal ilmus üks väljaanne. Siis tekkis selle kirjutamisse suur paus, mille osaliseks täiteks oli "Püssipappa essimessed Külla-Juttud külla rahvale"(1854). Terve seeria loeti suure hoolega läbi ning "Sanumetooja" muutus palju haruldasemaks. Väga hea minekuga oli "Siioni laulukannel", millest Jannsen andis välja ka veel kaks osa(1853 ja 1860), mis koos esimese osaga sisaldab kokku 1003 laulu. Koorilaulu harrastusest andis ta välja "Eesti lauliku". 5.juunil 1857.aastal hakkas ilmuma "Perno Postimees", millega Jannsen rajas järjepideva Eesti ajakirjanduse. Enne esimese numbri väljaandmist pidi Jannsen pool aastat valmistusi tegema. "Perno Postimehe" edust innustatuna loobus Jannsen tööst koolmeistrina. "Perno Postimees" ilmus Jannseni toimetusel 6 aastat. 1861
propagandale kiiresti ja omandas vaimuliku instrumendi maine. Rootsis oli see eriti populaarne 1840. - 1860. aastail, levides sel ajal ka luterlikesse naabermaadesse. Kuna pilli oli lihtne valmistada levis see kiirest talurahva seas ja teda kasutati koduste palvetundide ajal laulu saateks. Samuti kasutasid seda vaesed kogudused ja koolid, kes kallimat instrumenti osta ei jõudnud. Pilli kasutati vaimuliku laulu õpetamiseks ja saateks ja seepärast nimetati teda ka tihti laulupill või laulukannel. LÕÕTSPILLID Eestisse jõudsid lõõtsad meremeeste ja kaupmeeste vahendusel üsna kiiresti. Esimesed pillid olid ühe-, hilisemad kaherealised. Üsna varsti asusid kohalikud pillimeistrid lõõtspille valmistama. Kõige kuulsam kohalik meister oli Võrumaa mees August Teppo (1875-1959), kelle valmistatud pille teised meistrid hiljem jäljendama hakkasid. Teppo pillid on väga tugeva häälega, vastupidavad ja rohkete vasest kaunistustega
annaabi.ee 
