uute traditsioonide algataja. Ta on Tallinna Reaalkooli vilistlane. Ratassepp oli oma ajas visionäär ja uue mõtle,mise tooja, kes hakkas esimesena oma kooridega laulma vanamuusikat ning kaasaegsete heliloojate loomingut. Polnud selles osas tollal eeskujusid ega kogemusi kuskilt võtta, alata tuli tühjalt kohalt. Arvo silmaring, sisemus ja kogemus olid väga avarad. Ta oli mitmekülgselt andekas – joonistas väga hästi, luuletas (ehkki need luuletused jäid lauasahtlisse) ning oli ka hea sulega. Tema publikatsioonid vääriksid mõne tudengi lõputöö teemaks võtmist. Kõik valdkonnad, mida ta puudutas, olid puudutatud põhjalikult. Arvo kandis põhjalikku hoolt ka oma tervise ja välimuse eest. Igal suvel, kui Pärnus toimusid dirigentide kursused, algasid Ratassepal näljakuurid. Dirigeerimistundidele saabus Ratasseppvärske ja reipana, olles tingimata käinud jooksmas ja pärast seda duši all.
väga palju elus saavutanud. Poisid olid sõjas vabatahtlikud ja neil ei olnud mingit kogemust. Nad olidki lihtsalt kahuriliha nagu õeldakse. Ka oli seal hästi palju nekruteid. Hirmust kusti seal täis ja nii palju päevi pidid nad nälgas olema, sest toit ei jõudnud nendeni. 5. TEGELASED- Peategelane: Paul Bäumer- oli Gümnaasiumi viimase klassi poiss (19a). Talle meeldis luuletada ja üldse kirjutada. Peamiselt kirjutas ta lauasahtlisse. Paul on ka ühe draama kirjutanud- „SAUL”. Teised 6 poissi olid tema klassivennad. Albert Kropp, Müller, Frank Kemmerich, Tjaden, Leer, Katczinsky e Kat. Kõik poisid olid väga hoolivad, alati hoidsid kokku ja abistasid üksteist nii kuidas oskasid. Paul ja Kat olid parimad sõbrad. 6. TSITAADID – Oleme nagu hüljatud lapsed, elutargad nagu vanad inimesed; oleme julmad ja kurvad ja pealiskaudsed – ma usun, me oleme kadunud!
Tund hakkas traditsiooniliselt, nagu alati, kuni klass hakkas järjest kärbestega täituma. Penn hüüdis, et kärbsed tulevad väljast, et pange aknast kinni, direktor ei mõelnud muud ja ühines Penniga, hüüdes "Aknad kinni seal! Aknad kinni!" Loodusesõber Kelder seletas aga seda, kui tavalist loodusnähtust, mis tuleb mesilastel ikka ja jälle ette ja kuna paljud abituriendid panevad enda võileivad ja salvrätikud, mis lõhnavad kärbestele väga meeldivalt, lauasahtlisse, siis võib see neid kergesti kohale meelitada, mistõttu ongi neid praegu kui klassiaknad pärani lahti on, klassis väga palju. Siis hakkasid kärbsed juba klassis elutegevust segama ja poisid tahtsid, et aknad avataks, kui õpetaja keeldus seda tegemast, et koristaja pärast tunde tuulutab klassi. Tund lõppes ja järgmiseks tunniks käskis õpetaja klassi kärbsepaberid tuua. Selle eest kandsid poisid hoolt- järgmiseks teisipäevaks kui direktor
Indrek otsustab, et lahkub koolitöö lõpul tasahilju kodust, et anda naisele võimalus seada oma elu täpselt nii, nagu ta tahab. Karin elab muidugi ka praegu nii nagu ta parajasti tahtis, aga mees ei suuda seda enam kauem pealt vaadata ning otsustab taganeda võitlusväljalt tunnistades end lööduks. Indrek lähebki kodust parajal ajal, kui Karinit ei ole. Kuid tänaval kohtab ta purupurjus äiapapat, kes on vaja koju toimetada ja järsku meenub talle revolver, mille ta unustas koju lauasahtlisse. Nainegi teab, kuidas sahtlit avada ja Indrekus puhkeb meeletu hirm, et ehk langeb tema hingele uus koorem, kui selle revolvri tõttu peaks midagi juhtuma. Mees otsustab koju tagasi minna ja revolvri kaasa võtta. Jõudes koju, istub naine tema kabinetis Röneega. Indrek üritab revolvrit võtta ilma, et naine märkaks ja sõnagi lausumata välja jalutada, kui silmapilk hiljem kostub naise suust lause: "Keda sa n ü ü d tapma lähed?" (meenutades Indrekule, kuidas ta tappis oma ema)
oma kodumaad. Stalin andis talle loa teatris töötamiseks ning hiljem tõi Bulgakov lavale Nikolai Gogoli "Surnud hinged". 1932. aastal abiellus Bulgakov kolmandat korda. Tema kolmas abikaasa Jelena Shilovskaja oli inspiratsiooniks Margarita tegelaskujule romaanis "Meister ja Margarita". Oma elu lõpuaastatel kirjutas Bulgakov näidendeid ja jutte ning tõlkis mitmeid novelle ja libretosid. Paljusid neist töödest ei avaldatud. Samuti jäid tema lauasahtlisse Nõukogude süsteemi naeruvääristavad kirjutised. 1930ndate teises pooles ühines Bulgakov Moskva Suure Teatriga, et töötada libretisti ja konsultandina. Ta lahkus, kui mõistis, et tal ei ole seal lootust oma töid lavale tuua. Stalini poolehoid kaitses Bulgakovit arreteerimise eest, kuid sellest hoolimata ei saanud ta oma töid avaldada. Kui tema viimane, Stalinit positiivses valguses näitav näidend "Batum" enne proovide algust keelati, palus Bulgakov luba riigist lahkumiseks
pinke; tuha sees koperdas räpane laps, tagaseinas nähti treppi või pigemini puuredelit, mis laes oleva luugi juurde viis. Siia urkasse astudes varjas Phoebuse salapärane kaaslane oma näo silmadeni mantliga. Kapten aga, kes vandus nagu saratseen, katsus ruttu «üht eküüd päikesepaistel läigitada», nagu seda ütleb meie võrratu Régnier. «Püha Marthe'i kamber,» ütles ta. 1 6 5 Vanamoor austas teda «armulise isanda» nimega ja pistis eküü lauasahtlisse. See oli seesama raha, mille mustas mantlis mees äsja Phoebusele oli andnud. Niipea kui eit selja pööras, oli väike sassis juustega kaltsakas jõmpsikas, kes tuhas mängis, kohe sahtli juures, näppas seale eküü ja pani asemele kuivanud lehe, mille ta viha küljest oli rebinud. Vanaeit andis mõlemale aadlimehele, nagu ta neid nimetas, märku endale järele tulla ja läks siis redelit mööda üles. Ülemisele korrusele jõudes pani ta lambi kastile maha, kuna
annaabi.ee 
