mille tegevus leidis aset tema enda loodud, keskaegse kirjanduse motiivistikul ja erinevate rahvaste mütoloogiatel põhinevas maailmas. Tolkien kirjutas sellele maailmale oma „legendaariumi,“ millest hiljem kasvas välja mütopoeetiline romaan „Silmarillion“. • Samal ajal rääkis Tolkien oma neljale lapsele muinasjutte, mille tegevus oli samuti sellesse maailma paigutatud. Kõige pikem neist lugudest, alustatud umbes 1930. aastal, sai hiljem lasteraamatuks pealkirjaga „Kääbik“ („The Hobbit“), mis räägib peategelase retkest lohe valvatava varanduse järele. • „Kääbikul“ oli nii suur menu, et kirjastaja küsis Tolkienilt järge. Selleks järjeks sai „Sõrmuste isand“ („The Lord of the Rings“). Osa „Sõrmuste isanda“ tegelastest ja motiividest on ühised „Kääbikuga,“ samuti põhineb see suurel määral „Silmarillioni“ mütoloogial. Raamat jutustab imesõrmusest, mis
Kuigi too raamat ei pretendeeri ajaloo raamatuks ega õpikuks, võib sealt leida kuhjaga viiteid, kui neid Kivirähkile omases humoorikas võtmes. Olgu selleks siis karu ja noore neiu armulugu või metsaelanike viha külas elavate vastu, on see minu arvates kindlasti äärmiselt tragikoomiline. Kuid ei maksa unustada ka sama autori menukaid lasteraamatuid. Minu üks vaieldamatuid lemmikuid on ,,Kaka ja kevad". Kuigi see on kirjutatud lasteraamatuks, on see lõbus ajaviide ja huumor ka suurematele lugejatele. Miks peakski üks inimene pelgama lõbusat kakajunni või väikest puuksu, kes tahab kuule pääseda. Minu arvates on Andrus Kivirähk väga ainulaade autor just seepärast, et ta suudab nii nooremale kui ka veidi elu näinud lugejale kirjutada mõnusa ja humoorika lugemise, pelgamata sõnu, mis võivad tunduda küll ropud, nagu kaka, aga on samas väga palju mõtteainet pakkuvad, mis minule, kui lugejale on kõige nauditavam.
Aastal 1980 oli Kaplinski seotud kuulsa 40 kirja koostamisega: ta sõnastas kirja esimese versiooni. 40 kiri tõi kaasa läbiotsimise ja surveavaldusi. Eesti taasiseseisvumise algusaastatel tegutses Kaplinski poliitikuna, kuulus Eesti Kongressi ja aastail 1992–1993 Riigikokku. Jaan Kaplinski esimesed lasteluuletused ilmusid aja kirjas Täheke. Aastal 1975 jõudis lugejate kätte koos Tiia Toometiga kirjutatud raamat,,Kuhuneed värvid jäävad``.Kõige õnnestunumaks lasteraamatuks peab J.Kaplinski ,,Jalgrataste talveund``, mis ilmus 1987. aastal. Kaplinski esimene luulekogu „Jäljed allikal” ilmus 1965 noorte autorite kassetis. Selles raamatus võib juba ära tunda autori ainuomase hoiaku, kuigi vormiliselt sarnaneb ta tolleaegse luule peavoolule. Jaan Kaplinski mahukas esseetoodang on suurelt osalt koondatud kogumikesse näiteks „Poliitika ja antipoliitika” (1992), „See ja teine” (1996) ja „Võimaluste võimalikkus”
Kirjaniku tegevust alustas retsensendina „Edasis“, 1950-ndate aastate lõpul kriitikuna tegev pidevalt. Avaldanud sisukaid artikleid ja ülevaateid lastekirjanduse kohta, samuti probleemitihedalt publistikat sotsiaalsetel teemadel ( O. Kruus, … 1995 ja 2000: 405). „Sirbi ja Vasara“ veergudel tõestab Aino Pervik, et ta ise on võimeline täitma nõudeid lastkirjandusele: „Lastekirjandus oma kõrgtasemel on kaheldamatult kunst. Lasteraamatu teeb lasteraamatuks lapsetaju, lapsetasandi olemasolu, lapslugeja intellektuaalset ja emotsionaalset kandejõudu arvestav probleemi või aine valik ning käsitlus, lastekirjanduse rütm ja lapsele vastuvõetav sõnastus. Oluline on ka meeleolu, milles valitsegu turvalisus, soojus, elujulgus, puudugu masendus, kibestus mõnitus… lastekirjanik peab igal juhul arvestama, et lugeja temast erineb.“ (M. Müürsepp, … 1995:43). Aino Pervik väärib mitmete viljakate fantaasiarikaste lastekirjanike seas tähelepanu
Ometi leidub 18. sajandi lõpus ka niisuguseid otseselt aabitsaks või lugemisraamatuks nimetatud väljaaindeid, mis pakuvad sootuks uut võrreldes kõige senituntuga. Neist raamatuist võib leida eesti lastekirjanduse esimesi algeid ja nende autoreid võib pidada meie lastekirjanduse eelkäijateks. Fr. G. Arvelius – „Üks Kaunis Jutto- ja Öppetusse-Ramat“ (1782), käsitletud jutukirjanduse kontekstis, peetud õpperaamatuks ning üheks meie varasemaks lasteraamatuks. Arveliuse juturaamatu eeskujuks on olnud Rochow’ „Kinderfreund“. „Jutu ja õpetuseraamat“ sisaldab 80 juttu ja luuletust. Jutukeste ning värsside teema on mitmekesine ja neis käsitletakse kogu talupoja ringi. Osa jutukestest otse lastele määratud (nt „Hea Laps“, „Waene Lapsehoidja“, „Wallel on lühhikessed jallad“ jt). Neis püütakse eluliste hoiatavate eeskujude kaudu manitseda lapsi ja noori mõistlikkusele, headusele, aususele, karskusele, kuid ka
lapselähedase vaatenurga alt ei ole keegi uurinud ning raamatusse talletanud tänaseks UNESCO kaitse alla võetud Kihnu kultuuri. Jõgisalu oli algselt plaaninud pealkirjaks "Kaapekakk", mis tundus kirjastusele liiga kergekaaluline, kuigi sõna kõlab ilusti. Tegu oli ju tõsise leivateoga, mis saarel senini au sees, ja nii see uus pealkiri tuligi. 1987. aastal Üleliidulisel lastekirjanduse võistlusel tunnistati ,,Maaleib'' Nõukogude Liidu parimaks lasteraamatuks. 16 ,,Kihnu ning Manõja'' - Tallinn Maalehe raamat 2001, toimetaja Rein Ülevaino. Raamatus kirjeldab kirjanik Kihnu eluolu ja loodust. ,,Meri põlõm'te paljas vesi: Kihnu arhipelaag'' - Kirjastus Ilo 2006 Harri Jõgisalu on käinud Kihnus, Manõjal ja Sanges kümneid kordi, teinud ohtrasti fotosid ja pannud kirja oma muljed. Väikesest saarestikust on saanud tema suur kiindumus. Raamatute
Eino Parmanen ja Alfred Emil Ingman panid aluse poistekirjanduse viljelemisele. II maailmasõja Lk kõige suurem nimi oli Towe Jansson, kelle omapärane muumimaailm võistleb edukalt inglise fantaasialugude maailmaga. Moodsa lasteluule pioneeriks tuleb pidada Kirsi Kunnast. 60-ndate alguses saanud psühholoogilise realistliku noorsoromaani parimate traditsioonide edasikandjad on Uolevi Nojonen ja Asko Martinheimo. Rootsi - Esimeseks Rootsi lasteraamatuks võib pidada füüsika- ja meditsiioniprofessori Johannis Laeliuse “Ilus ja tore neitsi peegel” (1591). See on usuise sisuga didaktiline teos tüdrukutele. Kuni 18. saj leidis kajastamis kahte tüüpi kirjandust: usulist ja ilmalikku. Usulisse kategooriasse kuuluvad : piibli ja lauluraamatud, katekismus, palveraamatud ja jutluste töötlused lastele. Ilmaliku Lk hulka kuuluvad: mõtteterade kogumikud, kombeõpikud, “testamendid”, “majapidamisraamatud” jne. Need olid
peast, lehitsevad meelsasti raamatu lehekülgi ja loevad sobivat kohta filmitekstist peale. Selline raamat kuulub filmi järel turule paisatud kalendrite, voodipesu, sampooni jms toodete hulka. Kui kaubamärk on välja töötatud, tuleb seda ka kasutada. Suundumus jätkub: Aare Toikka ja Aarne Mägi filmi järel kirjutatud raamat ,,Ruudi" (2006) valiti rahvusvahelisel lasteraamatu päeval, 2. aprillil 2007 Tallinna Keskraamatukogu noorte lugejate poolt kõige populaarsemaks lasteraamatuks. Heaks näiteks intertekstuaalsusest filmi ja kirjanduse vahel Eestis on veel Tanel Siimsoni 15. Sten Roosi muinasjutuvõistlusel teise koha saanud töö pealkirjaga ,,Kolm põrsakest 2: hundi tagasitulek", mis on kõigi nende loendamatute Terminaatorite ja Võitmatute missioonide tüüppealkirju. Visuaalse meedia diktaat on viinud selleni, et laps keeldub mustvalgete piltidega raamatu ettelugemisest, leppides sellega alles seejärel, kui on ära näinud vastava
annaabi.ee 
