Nüüd tornist endast natuke - Hattorpe-tagune torn on üks paljudest, mis kuulub Tallinna linnamüüri tornide hulka. See on tänapäevani säilinud ning on kõigile avatud. See torn asub Bremeni ja Stoltingi torni vahel. Torn ehitati 14. sajandi lõpul-15. sajandi algul. 1410-1414 elas tallinlaste seas keegi Hattorpe ning arvatakse, et torn võis saada nime tema või mõne ta sugulase järgi. Hattorpe torni ehitati ümmargused toad ning akendeks tehti keskaegsed laskepilud. 1 Torni välisläbimõõt on 8,4m ja siseläbimõõt on 5,1-5,6m. 1. korruse seinapaksus oli keskmiselt 1-55-1,65m. Ülemiste seinte paksus kahanes korruste viisi, vahelaed toetusid seinaastmetele. See torn oli ehitatud linna merepoolse külje kaitseks. Hattorpi- taguse torni katust on tugevdatud aastal ~1435. Aastal 1455. aasta jaanuarist on pärit
Linnamüür Stoltingi torn 1410. aastal mainis Tallinna tornipealike loend kedagi Stoltynkinimelist. Sellest sai torn kunagise hüüdnime Väike Uhke (keskalamsaksa stolt ja saksa Stolz 'uhkus').Stoltingi torn oli Tallinna sadama esimene kaitsetorn ning sellena ilmselt osa Margareti müürist. Hattorpe-tagune torn Hattorpe torni sisse tulid ümmargused toad, akendeks keskaegsed laskepilud," kirjutab selle kohta arhitekt Andri Ksenofontov. "Samas tõmmati torn seestpoolt tühjaks kui kokteilikõrs. 1896. aastal ehitas Rudolfi poeg Erwin, samuti kuulus arhitekt, tornile uue korruse peale neogooti muinasjutustiilis." Bremeni torn Bremeni torn (algselt Bremeri torn, ka Kampferbecki torn) on Tallinna linnamüüri kaitserajatiste hulka kuuluv
paljudele neogooti ehitustele. Ideaalina on silmas peetud veidi sõjakat keskaegset lossi. Hoonet vaadates on näha selle ideaali: täpselt läbi mõeldud detailid, tahutud kivid, mõõtmelisus jne. Neogooti stiil üleüldse rõhutab peamiselt stiili väliseid tunnuseid. Kusjuures dekoratiivdetailide põhiarsenal pärineb peamiselt kindluste ja kirikute arhitektuurist ( Vasalemmas näiteks massiivne nurgatorn, selle sakmeline katusevall ja laskepilud, tornikesed portikuse kohal ning katuse serval ). Mõisa ehitamiseks on kasutatud kohalikku dolomiitkivi, nn. Vasalemma marmorit. Nagu juba eespool mainitud ( tahutud kivid ), nõudis ehitusmeister Sinistov enne iga kivi kohaleasetamist selle sobivaks tahumist maas. Kogu need detailid annavad alust omistada mõisa projekteerimistöö K. Wilckenile. Konstantin Wilckeni autorlus on kindel hoone puhul Tõnismägi 10 Tallinnas, mis on Vasalemma mõisaga ülaltoodud detailide põhjal väga sarnane
tagasihoidlikuks. Peaaegu alati peeti losside rajamise juures silmas looduslikke kaitsetegureid. Eriti laialt levinud olid mägilossid, mis rajati kas looduslikule või isetehtud künkale. Lisaks sellele, et see pakkus paremat kaitset vastaste eest, andis see ka võimaluse lossist kaugemale näha ning muutis lossi kaugelt vaadates hirmuäratavamaks. Vaenlase eest kaitsti end lisaks vibudele ja nooltele ka kuuma liivaga. Lossimüüris olid laskepilud, millest kaitsja võis lasta nooli või tulistada nii, et tema ise peaaegu täielikult kaitstuks jäi. Erinevalt Euroopa kindlustest, kus müüril liikumiseks ehitati eraldi teed, jätsid jaapanlased lihtsalt müürivahel olevad puuplangud seestpoolt maha saagimata, ning välja ulatuvale puupinnale asetati plangud peale, mis lubas inimestel müüril liikuda. Kui olukord väga kriitiliseks läks, sai käimiseks kasutatavad puuplangud alati eemaldada ning vastaseid ootas pikk kukkumine
Ringmüüris olid neljatahulised või polügonaalsed, enamasti aga ümmargused tornid. Müüri ja tornide ülemisel serval asetses kaitsekäik, mille ees oli sakmetega rinnatis. Kaitsekäik ulatus tihti üle müüriserva ja toetus selgkividele; selgkivide vahel olid augud, kustkaudu pealetungijatele tulist tõrva ja keeva vett kaela valati. Säärast aukudega varustatud müüriserva nimetatakse maikuliiks. Müüri sees olid laskepilud. Linnuse keskse tähtsusega osa oli võimas peatorn donjon. See oli võitluse ajal viimne vastupanemiskoht ja pelgupaik ning asetses kas linnuse keskel või kõige hädaohtlikumal kohal. Donjon oli mitmekorruseline ja varasemal ajal ka eluruumiks. Hiljem kujunes suuremates linnustes lisaks varem seal asetsenud kõrvalehitistele eluruume sisaldav palas. Väiksemad linnused koosnesid mõnikord ainult donjonist. Tavaliselt oli igal linnusel ka suurem või väiksem eelkindlus
Väike-Maarja kirikud ja kogudused EELK Väike-Maarja kogudus Väike-Maarja kirik kujutab endast Tallinna hilisgootikast mõjustatud 3-löövilist pikihoonet ruudukujulise koori (on muust kirikust märgatavalt kitsam ja madalam), käärkambri ja läänetorniga (alaosa 4-, ülaosa 8-kandiline). Pikihoone lööve katavad neljale ümarpiilarile ja trapetsikujulistele püramiidjatele konsoolidele toetuvad ristvõlvid. Erakordselt paksud (läänesein 3,3 m) müürid ja laskepilud tornijalas osutavad, et ehitis rajati kindluskirikuna. 1873. a toimunud remondi käigus rajati katusest vaid 10 meetrit kõrgemale küündinud puittorni asemele kivitorn, mille kogupikkus on 61,4 meetrit. Lammutati kiriku lõunaukse ees olnud sandikoda, aknaavasid laiendati allapooled, samuti raiuti tunduvalt suuremaks kooriruumi ja pikihoone vaheline võidukaar, kantsli kohale paigaldati kõlaräästas. (P.
o Gootika ajal areneb suurel määral kindlusarhitektuur Kivilinnused Prantsusmaal · Arhitektuuri mõjutavad ristisõja-aegsed kokkupuuted bütsantsi ja araabia ehituskunstiga Linnus · Ringmüüridega piiratud ala · Tornid · Müüri ja torni ülemises osas kaitsekäik · Müüri sees laskepilud · Keskse tähtsusega peatorn donjon · Enamasti ka eeskindlus o Muldvall ja puutara · Kaitsefunktsiooni kõrval hakatakse tähelepanu pöörama ka elamistingimustele · Kodanlik arhitektuur o Linnakodanluse rikkus väljendub monumentaalsetes avalikes hoonetes Raekojad Kohtumajad
sajandi algul. 1410-1414 oli Tallinna linnaisade seas keegi Hattorpe, torn võis saada nime tema või ta mõne sugulase järgi. [1] 1878. aastal ehitas arhitekt Rudolf Bernhard, Peterburi Tsiviilinseneride Instituudi esimene rektor endale torni krundile Pikk 62 neogooti stiilis maja. "Ajal, mil paljude tornide viimased jäänused linnapildist järjest kadusid, kujundas Bernhard linnamüürist ja tornist oma hoone kagufassaadi. Hattorpe torni sisse tulid ümmargused toad, akendeks keskaegsed laskepilud," kirjutab selle kohta arhitekt Andri Ksenofontov. "Samas tõmmati torn seestpoolt tühjaks kui kokteilikõrs. 1896. aastal ehitas Rudolfi poeg Erwin, samuti kuulus arhitekt, tornile uue korruse peale neogooti muinasjutustiilis."[2] Bremeni torn Bremeni torn (vaade Vene tänavalt) Bremeni torn (algselt Bremeri torn, ka Kampferbecki torn) on Tallinna linnamüüri kaitserajatiste hulka kuuluv neljakorruseline hobuserauakujuline torn.
annaabi.ee 
