Vibudel oli veel üks suur eelis ambude ees: nende nööre sai kergesti maha võtta ja uuesti peale panna nt. vihma korral sai nii takistada vibunööri läbi ligunemast ja välja venimast. Oli olemas tavaline vibu, pikkuselt mehele umbes rinnuni, kuid XIV sajandiks oli tekkinud uus vibutüüp: pikkvibu. See oli ligi kahemeetrine vibu, mille nooled olid üle meetri pikad, kuid seejuures peenikesed (läbimõõt alla 1 cm), kuna kaal oli noole juures väga oluline, see mõjutas laskekaugust. Sellise vibuga võis lasta nooli väga kaugele, kuni 300 m; sellel oli samuti väga suur läbistusjõud: keskajal on kirjeldatud, kuidas pikkvibust lastud nool tabas üht sõjameest jalga, läbistas seda katva turvise ja nahkvammuse, reie, sadula, ning tappis hobuse. Vibukaare tõmbejõud oli ligikaudu 60 kg (u. 589 N). Vibunöör oli punutud kanepist või siidist, vibuküti vasakus käes oli paksust nahast kinnas, mis takistas kätt ära hõõrdumast
Samas oli ammu laskekaugus ja läbistusjõud suurem, samuti oli ambu palju lihtsam kasutada ja kasutama õppida. Seega võib ütelda, et amb oli positsioonirelv. Vibudel oli veel üks suur eelis ambude ees: nende nööre sai kergesti maha võtta ja uuesti peale panna. XIV sajandiks oli tekkinud uus vibutüüp: pikkvibu. See oli ligi kahemeetrine vibu, mille nooled olid üle meetri pikad, kuid seejuures peenikesed, kuna kaal oli noole juures väga oluline, see mõjutas laskekaugust. Sellise vibuga võis lasta nooli väga kaugele, kuni 300 m. Kui vibu oli võimalik lasta ka hobuse seljast, siis amb oli vaid jalameeste relv, kuna seda hobuse seljas laadida oli väga raske. Laadimiseks pidi relva maha toetama ja vintsiga või mõne muu mehhanismiga ta vinnastama. Ammukütil oli vaja aega, et ambu segamatult laadida, erinevalt vibust võttis see suhteliselt palju aega. Seetõttu osutusid vibud eriti kasulikuks piiramisel, kus
Tänu uuendatud relvavarudele muutusid sõjad senisest hävitavamaks ja ühiskonnale ohtlikumaks. Pöördelise tähtsusega oli 1867. aastal A.Nobeli leiutatud lõhkeaine dünamiit, mis tegelikult ei olnud üldse sellel eesmärgil ehitatud. Jalaväed said tugevamaks tänu kuulipildujale, mille konstrueeris 1883. aastal H.S.Maxim. Ta leiutas ka suitsuta püssirohu, mis muutis nähtavuse lahinguväljal paremaks. Käsirevaks võeti revolver (1835). Põhirelvaks oli vintpüss, msi suurendas laskekaugust. Nt krimmi sõjas oli Briti armee juba põhiliselt varustatud vintpüssiga. 19. sajandi keskel hakati Saksamaal Kruppi tehastes tootma terasest suurtükke. Viini Kongress Viini Kongressi eesmärk oli pärast Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni sõdadest põhjustatud segadusi taastada jõudude tasakaal ja vähendada vägivalda, samas muuta mõõdukamaks riikide rahvusvahelist käitumist. See pani aluse Euroopa riikide püsivale poliitilisele koostööle
lasta 10-12 noolt Samas oli ammu laskekaugus ja läbistusjõud suurem, samuti oli ambu palju lihtsam kasutada ja kasutama õppida Seega võib öelda, et amb oli positsioonirelv.Olemas oli tavaline vibu, pikkuselt mehele umbes rinnuni, kuid XIV sajandiks oli tekkinud uus vibutüüp: pikkvibu See oli ligi kahemeetrine vibu, mille nooled olid üle meetri pikad. Kuid seejuures peenikesed, kuna kaal oli noole juures väga oluline, sest see mõjutas laskekaugust Sellise vibuga võis lasta nooli väga kaugele, kuni 300 m kaugusele, samuti oli sellel väga Suur läbistusjõud. Vibunöör oli punutud kanepist või siidist, vibuküti vasakus käes oli paksust nahast kinnas, mis takistas kätt ära hõõrdumast. Mõõk Mõõk on iseenesest juba pronksi ajal välja kujunenud relv. Tegelikult hakati tegema järjest pikemat pistoda. Pistoda on olemuse poolest esimene sõjarelv aga kaitse iseloomuga ehk rohkem ründe tõrjumiseks.
Peale kivide kasutati heitemoonana ka kuuma metalli ja nn. "tulepotte". Samuti võidi heita ka tünne tigedate loomadega (mitte Eestis) näiteks skorpionid, mürkmaod, mesilased etc. On ka variante, kus visatakse tagasi laipu, taudi surnud loomi, tünne väljaheidetega... 8. Heitemasina funktsioon piiramis ja kaitserelvana Heitemasinaid oli raske ümber sihtida nad olid päris rasked (st laskesektori muutmine oli keeruline) ja nende laskekaugust mõjutasid vastukaalu mass, ridva pikkus jms. Seega nendega oli parem sihtida midagi suurt ja kindlalt paigal olevat näiteks linnust. Kaitserelvana oli neid halvem kasutada, sest heita tuli suure kaarega, et mitte oma müüri tabada, samuti sai piirajatel kiiresti selgeks, kuhu kivid kukuvad, sihtida ümber oli raske. Ometigi neid kasutati kaitserelvadena, näiteks oli blidedega võimalik vastase relvastust efektiivselt hävitada. Notstal ja springala mõistatuslikud relvad keskaegses
ajal kui ammuga sai lasta 1-3 noolt, võis vibuga lasta 10-12 noolt. Samas oli ammu laskekaugus ja läbistusjõud suurem. Ambu oli palju lihtsam kasutada ja kasutama õppida. Seega võib ütelda, et amb oli positsioonirelv. 14. sajandiks oli tekkinud uus vibutüüp: pikkvibu. See oli ligi kahemeetrine vibu, mille nooled olid üle meetri pikad, kuid seejuures peenikesed (läbimõõt alla 1 cm), kuna kaal oli noole juures väga oluline, see mõjutas laskekaugust. Sellise vibuga võis lasta nooli väga kaugele, kuni 300 m. Sellel oli samuti väga suur läbistusjõud. Vibukaare tõmbejõud oli ligikaudu 60 kg. Vibunöör oli punutud kanepist või siidist, vibuküti vasakus käes oli paksust nahast kinnas, mis takistas kätt ära hõõrdumast. Pistoda muutus 14. saj. populaarseks , sest seda võis kergesti plaatide vahele torgata ja nii vastase surmata. Lähirelvad jaotatakse varre pikkuse järgi kolmeks:
vibuga lasta 10-12 noolt. Samas oli ammu laskekaugus ja läbistusjõud suurem, samuti oli ambu palju lihtsam kasutada ja kasutama õppida. Seega võib ütelda, et amb oli positsioonirelv. Oli olemas tavaline vibu, pikkuselt mehele umbes rinnuni, kuid XIV sajandiks oli tekkinud uus vibutüüp: pikkvibu. See oli ligi kahemeetrine vibu, mille nooled olid üle meetri pikad, kuid seejuures peenikesed, kuna kaal oli noole juures väga oluline, sest see mõjutas laskekaugust. Sellise vibuga võis lasta nooli väga kaugele, kuni 300 m kaugusele; sellel oli samuti väga suur läbistusjõud.Vibunöör oli punutud kanepist või siidist, vibuküti vasakus käes oli paksust nahast kinnas, mis takistas kätt ära hõõrdumast. Esimesed kindlamad teated tulirelvadest pärinevad 1320-ndatest aastatest. Esimesed kahurid olid tehtud rauast ja tulistasid peamiselt kive, mis kaalusid kuni 200 kg. Sellepärast suutiski algul üks kahur teha vaid mõned lasud päevas
annaabi.ee 
