Kaitseala unikaalsuse loovad alale jäävad jõed koos nende vahele jäävate looduslike soode, lammialade ning märgade metsadega. Ökosüsteemide mitmekesisus on alal väga olulise tähtusega. Matkaradadest võiks nimetada Kamari-Kärevere veerada (75 km) Kirna õpperada ning Selli-Sillaotsa õpperada (5 km). Kirna matkarada Raja pikkus: 7 km Kestvus: u 3 tundi Matkarada läbib Pedja jõe äärseid jõeluhtasid ning lammimetsi. Raja algusesse saab Tallinn-Tartu maanteelt Puurmani sillalt Jüriküla keskuse poole pöörates. Umbes 5 km pärast tähistab Kirna matkaraja algust teeäärne infotahvel ja parkla. Pedja jõe kaldal leidub rohkesti tulvaveest üleujutatavaid luhtasid ja lammimetsi. Matkaraja äärsetel jõeluhtadel õitsevad kevadeti kullerkupud, kannikesed, ojamõõlad, tulikad ja maikellukesed. Läheduses elavad rukkiräägud, rohunepid, roolinnud, tsiitsitajad ja erinevad kotkad
Selline on tema levimisviis. Lihakas viljaliha seedub linnu seedekulglas ära, kuid seemned jäävad terveks. Nii lendavad need peagi välja koos väetiseportsjoniga. Sattudes vähegi sobivasse kohta, hakkavad seemned idanema ja uus põõsas peagi jõudsalt kasvama. Kasvukoha suhtes ei ole see, Eesti üks tavalisemaid metsikuid sõstraid, üldsegi nõudlik. Ta võib kasvada väheviljakatel ja kuivadel liivaluidetel või mäenõlvadel ning asustada niiskeid salu- ja lammimetsi või kuivi nõmmesid. Vaid Lääne-Eestis võime mage sõstart hulganisti koos kasvamas näha, enamasti leidub teda ikka üksikute põõsastena.Kuidas siis teda ära tunda ilma, et marju maitsma peaks? Ta on küllaltki kõrge nagu punane sõstargi  kuni poolteist meetrit. Mage sõstra marjakobarad on alati väiksemad, kui punase sõstra omad. Neis on harilikult kolm, harvem kaks või neli marja. Punase sõstra kobarad on aga pikad, kuni kümme sentimeetrit ja
tänapäevani püsinud vähestes kohtades  seal, kus jõgedel on säilinud ulatuslik valgala ning kus neid pole süvendatud-õgvendatud. Perioodiliselt üleujutav niiske mineraalne või turbane ala. Seisundi ja liigilise koosseisu määrab üleujutuste kestus ja setete hulk antud paigas Koosluse tingimuste muutumisel kannatavad paljude seal elavate liikide elupaigad Meil lasub vastutus lammimetsade püsimise eest, sest mujal Euroopas neid lihtsalt enam pole. Tõelisi lammimetsi on näinud vähesed, sest need on meil väga haruldased. Haruldased seepärast, et lammimetsa tekkeks ja püsimiseks vajalikud ökoloogilised tingimused on tänapäevani püsinud vähestes kohtades  seal, kus jõgedel on säilinud ulatuslik valgala ning kus neid pole süvendatudõgvendatud. Selliste jõgede lammidel tekivad enamasti igal kevadel, aga mõnikord ka sügisepoole üleujutused. Taandudes jätab tulvavesi maha mulda toitainetega rikastavaid setteid.
Kobras 15 510 2530 100 150 150 Lk läbi käija Taimestik Lahemaa taimestik on suhteliselt liigivaene nagu terve Põhja-Eesti. Lahemaa pindalast 70% on metsade all. Enamus metsadest on palu-, nõmme- ja rabametsad. Jõgede kallastel leidu ka pisut lammimetsi. Klindinõlvadel on säilinud laialehiste salumetsade jäänukeid. Altja jõe orus on salukuusikuid. Suuremaid lodumetsi leidub Koljaku astangu all ja Pudisoo jõe ääres. Lisaks metsadele on rahvuspargis esindatud ka rabad. Suuremad rabad on Laukasoo, Viru ja Vanasilla ning endiste rannavallide vahel olev Pudisoo. Liigirikkaid niite on säilinud seal ainult alla 10%. Haruldasemad taimeliigid lahemaal on mets-kuukress, vesi-lobeelia, raudtarn, hallkäpp,
Kaitseala piiridki kulgevad valdavalt mööda suuremaid veesooni: lõunast piirab teda Emajõe luha lõunaserv, idast Laeva jõgi, põhjast aga Pedja, Umbusi ja Pikknurme jõed ning läänest Pede ja Põltsamaa jõgi. Maismaa pindala 25846,4 ha. 3. Kaitse alla võtmise eesmärk e mida kaitstakse. Kaitseala on loodud 1994.a. rikkumata veereziimiga ühtse maastikukompleksi kaitseks, kus esineb suuri soid, erinevaid metsatüüpe sh haruldasi humalatega lammimetsi, suuri jõgesid oma vanajõgedega ning ulatuslikke luhaalasid. Looduskaitseala põhieesmärgiks on ulatuslikul alal ökosüsteemide loodusliku mitmekesisuse kaitse, tagades võimalikult 24 suurel osal kaitsealast metsa- ja sookoosluste loodusliku arengu ja niidukoosluste püsimise ning kaitsealuste liikide ja elupaikade kaitse. Alam-Pedja looduskaitseala loodi
tegevuseks võimalik peale kuivendamist. Võrdlemisi viljakad on ainult suurema kõrgusega moreenitasandike ja voorte kamar-lettmullad ning turvasmullad soode serva-aladel. Looduslikus taimkattes on kõige suurem osa metsadel (56%), põõsastikud (pajustikud) koos nende vahel kasvavate niitudega (7%) ning üleujutusaladel kasvavad luhaniidud. Metsadest ligi 20% on madalsookaasikud. Pedja ja Põltsamaa jõe kaldavallidel kasvab laialehiseid lammimetsi. 8) Asustus: Ülimalt hõre asustus ja vähene majandustegevus on võimaldanud maastikel areneda looduslikku rada. Suuremad asulad on · läänerannikul: Valma (154), Väluste (109), Järveküla (79) ja Pikasilla (104 el.); · idarannikul: Pühaste (70), Rannaküla (52), Vehendi (83), kus paikneb ka Limnoloogiajaam; · põhjarannikul: Kolga-Jaani (431), Leie (291), Meleski (137), Kaavere (131) ja Lalsi (142 el.);
ja rabastunud (sinika- ja karusambla-mustika-) männikud. (Arold 2005) Moreenil ja viirsavil kasvavad kuusikud ja kuuse-segametsad, mis kuuluvad laanemetsade hulka. Samuti võib leida salu- ja lodumetsi. Laane- ja salumetsad on enam levinud poolsaartel (nt Viimsi, Juminda, Pärispea). (Linkrus 1998) Leetunud ja leetjatel gleimuldadel kasvavad aga soostuvad (angervaksa- ja karusambla-mustika-) kaasikud ja segametsad (Lõhmus 1984 ref Arold 2005). Lammimetsi leidub peamiselt lepikutena kitsa ribana või saludena jõgede ja ojade ääres. Rannikumoodustiste läheduses ning suuremate soode ääres leidub ka soostunud ja soometsi (Linkrus 1998) Klindi jalamile moodustunud paetükkidest rusunõlvadele, mida niisutavad lubjarikkad allikaveed, on omapärane laialeheline pangamets (Arold 2005). Paekaldal asuvate hõreda taimestikuga loopealsetega võrreldes on pangametsad väga lopsaka taimestikuga (Aaloe, Miidel 1967)
Taimkate Kiviste ja väheviljakate muldade tõttu on Soome lahe rannikumadalik säilitanud tänaseni suhteliselt loodusliku ilme. Suur osa vaadeldavast territooriumist on endiselt metsaga kaetud. Panga servalt alla vaadates jääb silme ette enamasti ulatuslik metsalaam. Ülekaalus on okasmetsad. Mere ja luiteliivadel kasvavad peamiselt nõmme- ja palumännikud, moreenil ja viirsavil kuusikud ja kuuse-segametsad (laanemetsad). Leidub ka salu- ja lodumetsi. Lammimetsi esineb kitsa ribana või saludena jõgede ja ojade ääres. Rannikumoodustiste (rannavallid, luited) taga leidub soostunud ja soometsi. Paekalda rusukaldel kasvab haruldane kooslus  laialehiste puuliikidega ürgilmeline salumets. Rohkete allikate tõttu on rusukalde pinnas niiske ja toitaineterikas. Rusukallet katab pärnast, saarest, vahtrast, jalakast, sanglepast, haavast, remmelgast, toomingast, pihlakast lopsakas mets, kus on ka kuuske ja tamme. Ka alustaimestik on lopsakas ja
annaabi.ee 
