Ühelt poolt taotleti loomulikult dekoratiivsust, teisalt sai nõnda varjata keerulisemate kohtade (voltide ühendamised, siilude kinnitused jms.) õmblemisel tekkinud vusserdusi. Kasukaid õmblesid külarätsepad. Õmmeldi tellija pool kodus, rätsep võeti selleks ajaks toidule. Sageli peeti neid veidrateks ja kerglasteks inimesteks. Nende kohta liikus palju naljalugusid. "Kas siis mõni miis on va rätsep", räägiti Paistus või "istus laua peal, jalad istme all, limpsis niiti ja laksutas tollipulka". Et head karusnahka saada, söödeti Paistus villalambaid kõvasti. Neile anti jahu, nende hein pidi olema leheline ja neid joodeti puhta veega. Naha saamiseks peeti taludes vanu lambaid, kelle vill lasti pikaks kasvada. Nahka pargiti enamasti talviti küünlapäeva paiku, sest siis oli nn. vaikne aeg. 6 Näiteks Tarvastus olid valged puusadega lambanahksed kasukad, mis olid kaunistatud
Oma lõbuke on neil päeva jaoks, oma lõbuke öö jaoks: aga tervisest peetakse lugu. ,,Me oleme leiutanud õnne" - ütlevad viimsed inimesed ja pilgutavad silmi. - Siin lõppes Zarathustra esimene kõne, mis kannab ka ,,eeskõne" nime: sest sel kohal katkestas teda rahvahulga kisa ja rõõmustus. ,,Anna meile see viimne inimene, oo Zarathustra," - nii hüüdsid nad - ,,tee meid seks viimseks inimeseks! Ja meie kingime sulle üliinimese!" Ja kõik rahvas hõiskas ja laksutas keelt. Kuid Zarathustra sai kurvaks ja ütles oma südames: ,,Nad ei mõista mind: ma pole suu neile kõrvule. Liiga kaua olen elanud mägedes, liiga palju olen kuulanud ojade ja puude kohinat: nüüd kõnelen neile kui kitsekarjaseile. Vankumatu on mu hing ja kirgas kui mäed hommikutunnil. Aga nad peavad mind külmaks ja mõnitajaks kurjade naljadega. Nüüd nad vahivad mind ja naeravad: ja naerdes veel vihkavad mind. Jää on nende naerus."
koih1ud. Veel vahem igatses keegi magesid, mis silmapiiri taga. Lambakarjus oli hoopis teistsugune. Kevadel, kui ussid hakkasid rooma- ma ja putukad lendama, kui inimesed unistasid katusel magamisest, kui kiinkad loid haljendama ja teerajad illes magedesseei olnud enam porist libedad, asus lambakarjus lojustega teele.Kevad saabustaies ilus ja valas karjuse siidame rohelist roomu tais. Ta naeris, huikas ja vilistas, laksutas koos oobikutega ja krooksus koos konnadega.Óhtul ajasta loojuva paike§e - kumas juttu kivide vahel sosistavaojaga.Loodus sai igal kevadel uueks fa roli oma alguse juurde tagasi. Karjus laks iiles, eemale kiilast, ja jattis selle elanikud nende igapae- vaste tegemiste juurde. Ta siida oli roomus - maed olid teda oodanud.
peale ta ainult ühmab või podiseb midagi. Naisena on ta hästi uudishimulik ning tahab just palju rääkida. Rollilahendus on rajatud pigem psühholoogiale, samas pisut ka kehakeelele toetuv. Tema kehakeelest on kohe arusaada kas ta esitab parasjagu naiserolli või meherolli, sest riideid ta ju vahetamas ei käi alati on ta teksades, valges särgis ja valgetes tossudes. Ta vahepeal lihtsalt seisis laval, võttis sisse naiseliku hoiaku, laksutas ripsmeid ja ajas huuled natuke prunti näidates sellega, et ta on hetkel naine ja mitte just väga rahul olukorraga. Mehena oli ta natuke sellise masendunud pilguga, kulmud rõhutasid näo tõsidust ja kõndis ka veidi rohkem võimendatult mehe moodi. Enamus tema rollist oli aga jutustaja oma, kus ta tundus üpris tavalise neutraalse mehena, üldiselt erapooletu. Rääkis ära meeste ja naiste erinevused ja üldiselt olin ma tema argumentidega vägagi ühel nõul
peale ta ainult ühmab või podiseb midagi. Naisena on ta hästi uudishimulik ning tahab just palju rääkida. Rollilahendus on rajatud pigem psühholoogiale, samas pisut ka kehakeelele toetuv. Tema kehakeelest on kohe arusaada kas ta esitab parasjagu naiserolli või meherolli, sest riideid ta ju vahetamas ei käi alati on ta teksades, valges särgis ja valgetes tossudes. Ta vahepeal lihtsalt seisis laval, võttis sisse naiseliku hoiaku, laksutas ripsmeid ja ajas huuled natuke prunti näidates sellega, et ta on hetkel naine ja mitte just väga rahul olukorraga. Mehena oli ta natuke sellise masendunud pilguga, kulmud rõhutasid näo tõsidust ja kõndis ka veidi rohkem võimendatult mehe moodi. Enamus tema rollist oli aga jutustaja oma, kus ta tundus üpris tavalise neutraalse mehena, üldiselt erapooletu. Rääkis ära meeste ja naiste erinevused ja üldiselt olin ma tema argumentidega vägagi ühel nõul
Tambet näis elavalt mõnd kupja ütlust valeks ajavat. «Kust ta pidi siia saama?» vaidles ta. «Läbi katuse ei võinud ta ometi sisse sadada. Kuidas ma siis teda poleks näinud?» Väike kubjas tantsis ühelt jalalt teisele, vangutas pead, irvitas ja kääksus: «Ei sa mind peta, vennike, ei sa mind peta. Ta on siin ja siia ta jääb. Jumala eest. Kui sina ei tea, siis teab sinu poeg.» «Mis asja?» küsis Jaanus ligemale astudes. Kubjas pöördus järsku ümber, vahtis Jaanuse otsa, laksutas näppu ja kilkas: «Vaat', vaat', seal ta on. Seal ta ise on. Ähää,-pojuke, kuhu sa jooksiku panid? Kuhu sa peitsid redu? Mis? Mi-is?» 75 Jaanus pööras talle selja ja küsis, kuigi tõtt aimates, isalt: «Mis see tähendab?» «Kurat teab, mis see tähendab,» vastas Tambet tema kohta haruldase kärsitusega. «Niipalju kui ma aru sain, otsib ta Saare Maanust taga, kes pakku olevat jooksnud.» «Seda ma ütlen, siin ta on!» kriiskas kubjas uuesti. «Kes see alati. Saar ei istus ja poissi
Ainult, palun, üks väike Pariisi sol! Kas te siis tahate, et nälg mind ära sööks, ta seisab mu ees avatud lõugadega ja on mustem, haisvam ja sügavam kui põrgu või kui munga nina!» Dom Claude raputas kulmu kortsutades pead: «Qui non laborat...» Jehan ei lasknud tal lõpetada. «Ah nii!» karjus ta. «Käigu siis kõik kus kurat! Elagu lõbu! Hakkan kõrtsides istuma, kaklema, nõusid puruks peksma, tüdrukutega hullama!» Selle peale viskas ta oma mütsi vastu seina ja laksutas sõrmi kui kastanjette. Ülemdiakon heitis talle sünge pilgu. «Jehan, teil pole hinge.» «Sel juhul puudub mul Epikurose * järgi miski, mis on tehtud millestki, millel pole nime.» «Jehan, te peate tõsiselt sellele mõtlema, kuidas ennast parandada.» «Ah nii!» karjus skolaar, heites pilgu kord oma vennale, kord retortidele kolde kohal. «Kõik on siin sarvili-sed, nii mõtted kui pudelid!» «Jehan, te olete väga libedal teel. Kas te*ka teate, kuhu te niiviisi lähete?»
annaabi.ee 
