Seal oli suur raamatukogu, puhke- ja vastuvõturuumid ja söögisaalid, samuti spordisaalid ja basseinid, muusikatuba ja lilleaed Lisaks pesemisvõimalusele pakkusid termid ka massaazi ja erootilisi teenuseid. Ainuüksi suplussaal mahutas korraga 1500 inimest, kogu Caracalla termide kompleks aga 3000 inimest. Täna on Caracalla termid varemeis. DIOCLETIANUSE TERMID Peale suurt segaduste aega, mis kestis üle 50 aasta ja seisnes lakkamatutes kodusõdades ja võitluses välisvaenlastega, ühendas keiser Diocletianus taas riigi 3.sajandi lõpul. Ka Diocletianus rajas suuri ehitisi s.h. on tuntud ka Diocletianuse termid. Tema termidekompleks hõlmas suurema pindala kui Caracalla kompleks. Seal oli kohti 6000 külastajale, 3000 vanni, 3 suurt ujumisbasseini, võimlemishallid, tribüünid, raamatukogud jms. Saalides ja parkides esinesid lauljad, näitlejad ja oraatorid.
riikide omavahelistesse suhetesse. Kokkuleppel Spartalastega allutasid nad jälle Väike-Aasia lääneranniku linnad ilma vähimagi võitluseta. Kreeka teiste riikide vastupanu Sparta domineerimisele kasvas. Selle najal taastas ka Ateena oma müürid ning sadama ja tõusis tagasi võimsamate riikide hulka. Liidrikohale tõusis aga Teeba riik. Võitnud Spartalasi 371 a eKr toimunud otsustavas lahingus tegid nad sellele ülemvõimule lõpu. Makedooni tõus ja klassikalise ajajärgu lõpp Lakkamatutes omavahelistes sõdades ei saavutanud ükski Kreeka linnriikidest kindlat ja püsivat ülekaalu. Mõisteti küll ühtsuse tähtsust, kuid ei suudetud seda saavutada. Nii avanes soodne võimalus Kreeka põhjapiiril tugevnenud Makedooniale. Makedoonlased olid kreeklaste lähedane sugulasrahvas. Osalesid olümpiamängudel ning nende ülikkonna hulgas levis laialdaselt kreeka keel, kombed ja kultuur. 4.saj keskpaiku Philippos II
Ateenal oli Kreeka võimsaim laevastik. Sparta oli sõjaväelise korraldusega riik, millel oli Kreeka tugevaim sõjavägi. Sparta ümber koondus palju- sid Lõuna-Kreeka linnriike ühendav Peloponnesose liit. Ateena ja Sparta omavahelised suhted olid pinge- lised ning viisid pika ja kurnava Peloponnesose sõjani (5. saj. lõpus eKr). See lõppes Sparta ja tema liitlaste võiduga. Järgnes üle 30 a. kestnud Sparta ülemvõimu ajajärk Kreekas, mille lõpetas Teeba riik. Peaaegu lakkamatutes omavahelistes sõdades ei saavutanud ükski Kreeka polis kindlat ja püsivat ülekaalu. Saadi aru küll rahvusliku ühtsuse saavutamise vajadusest, kuid ükski Kreeka riik ei suutnud seda teostada. See avas aga soodsa võimaluse Kreeka põhjapiiril tugevnenud Makedooniale. Selle kuningas Philippos II sekkus kreeklaste omavahelistesse suhetesse, näidates end nende sõbra ja kaitsjana. Makedoonia peamiseks vastustajaks sai Ateena, kes koos Teebaga moodustasid ulatusliku Makedoonia-vastase liidu
Tänu Liidu andamitele saavutas Ateena laevastik suurima võimsuse. 431-404 eKr toimus Ateena ja Sparta vahel Peloponnesose sõda. Ateena kaotas, Sparta seadis sisse suhted Pärsiaga. Järgnes Sparta ülemvõimu ajajärk. Kokkuleppel Spartalastega allutas Pärsia taas Kreeka linnad Väike-Aasias. Teiste Kreeka linnade vastuseis Sparta domineerimisele võimaldas Ateena uut tõusu. Nüüd asus liidrikohale Teeba riik, peale seda kui alistasid Sparta 371 eKr lahingus. Makedoonia tõus. Lakkamatutes sõdades ei saavutanud ükski linnriik edu, see lõi soodsa võimaluse Kreeka põhjapiiril tugevnenud Makedooniale. Makedoonlased olid kreeklaste lähedane sugulasrahvas, kes võtsid varmalt üle kreeka keele, usu ja kombed ning osalesid olümpiamängudel. 4.sajandi keskpaiku sai Makedooniast Philippos II juhtimisel riik, mis kujutas kõigile linnriikidele ohtu. Philippos siiski vältis otseseid sõjalisi kontakte. Paljud kreeklased nägid temas kui kreeklaste ühendajat, teised aga orjastajat
alade valitsemine (vaata ka lisateksti lk 41) ning vallutussõdade tagajärjed (orjad, talupoegade laostumine, elukutseline palgasõjavägi)- Sealne kodanikkond jagunes kaheks- patriitsid (vt mõistet) ja plebleid (vt mõistet). Roomlased nimetasid oma riiki res publica'ks (ehk vabariigiks), mis hakkas tähistama vabariiklikku riigikorda. Riiki juhisid magistraadid (300 tk) ja senat. Tähtsamad ametimehed olid konsulid. Vabariigi periood möödus peaaegu lakkamatutes vallutussõdades. Edukas võitlus (gallide, samniidide, etruskide, kreeklaste vastu) kindlustas 264. a eKr Rooma ülemvõimu Itaalia üle. Võidetud linnad Itaalias said muniitsiumi staatuse (vallutatud alade elanikud said kodanikuõigused, sest siis hakkasid nt etruskid roomlasi usaldama) või olid liitlased (ei maksnud makse, kuid täitsid sõjaväekohustust). 2.saj alistati lõplikult Kartaago (läbi Puunia sõdade, neid oli 3 tk), mille tulemusel
kindlus), mis rajati riigitegelase Periklese ajal. Ateena demokraatia hiilgeperiood oligi Periklese aeg aastatel 460-430 eKr. Ateena laevastik oli võimsaim kogu Kreekas. Kuid Sparta ja Ateena omavahelised suhted olid pingelised ning Peloponnesose sõjas (431-404) alistus Ateena Spartale, sai tema sõltlaseks. Hiljem suutis taas oma positsioone taastada. Seejärel tõusis esile Teeba riik, mis 371.a. eKr suutis Sparta ülemvõimule lõpu teha. Peaaegu lakkamatutes omavahelistes sõdades ei saavutanud ükski Kreeka linnriik kindlat ja püsivat rahu. Niipea kui üks neist võimsamaks muutus, et teiste iseseisvust tõeliselt ohustama hakkas, liitusid ülejäänud tema vastu. Ühtsust oleks aga hädasti vaja olnud, sest kreeklaste lähedane sugulasrahvas, Kreeka põhjapiiril tugevnenud Makedoonia oli pead tõstmas. Philippos II valitsusajal (359-336 eKr) oli Makedoonia sõjavägi muutunud võimsaimaks kogu Balkanil. 338.a
annaabi.ee 
