Laevateooria (0)

Eesti rahvuslikud pulmatraditsioonid
Pulmad  on eestlaste elus olnud tähtis sündmus juba ammustest  aegadest . Nende suurejoonelise 
korralduse ja kestuse järgi võib isegi väita, et tänapäeval pole pulmapeod samavõrd lõbusad kui 
vanasti. 
Arvukad   õnne-   ja   viljakusrituaalid   pidid   sisendama   abiellujatele   usku,   et   neil   on   tulevikus   nii 
majandusliku jõukust kui ka tugevad ja  terved  järglased. 
Mõrsja valimine oli muistsetel  aegadel  üsna lihtne: meelepärane tütarlaps kas osteti või rööviti. 
Tütarlapse nõusolek polnud tähtis. Tavaõiguse järgi tuli vanematel abieluga nõustuda, kui röövijatel 
õnnestus  neidu  terve öö otsijate eest varjata.  Aja jooksul hakkasid rolli mängima ka noorte enda 
soovid.
Eesti pulmad olid nii nimetatud laulupulmad: laul saatis kombetalituse kõiki lõike neid seletades või 
kommenteerides. Vana  regilaul  on säilinud elavana kõige kauem pulmades. 
Pulmi  peeti üldiselt talvel, sest siis ei olnud mitmepäevaseid pulmi segavaid põllutöid. Ka olid  talud  
talvel kõige jõukamal järjel, siis jätkus vara pulmi pidada. Pulmad kestsid tavakohaselt 3 - 4 päeva. 
Esimesel pulmapäeval valmistuti peiukodus sõiduks mõrsjakoju. Selleks kasutati rege või  saani , 
millega  liitusid  ka teised pulmalised. Pulmarong läks teele müra ja käraga, hõisati ja helistati  kelli . 
Mõrsjakodus kutsuti rahvas kohe sööma ja seejärel nõuti mõrsjat näha. Mõrsja nõudmine, otsimine 
ja väljatoomine oli pulmarituaali teine järk mis oli väga laulurohke.
Teise päeva tähtsaim sündmus oliu mõrsja  lahkumine  vanematekodust. Ta silmad seoti kinni ja 
mänguliselt   üritati   teda   nö   röövida.  Teisel   pulmapäeval   mõrsja   ka   tanutati.  Tanutamine   toimus 
poolsajala, ainult tähtsamate pulmakülaliste juuresolekul ning mõrsja pidi samal ajal  nutma , et mitte 
nutta hilisemas eas. Peale tanutamist sai mõrsjast  noorik .
Kolmanda päeva keskseim sündmus oli nn rahakorjandus. Kõik külalised pidid teatud taldikule 
panema  mündi ning seejärel tohtisid nad võtta lonksu viina. Sageli kujunes rahapanemisest ka 
võistlusi, mille tarbeks oli oluline pulma palju raha kaasa võtta. Väljakäidud raha sai  noorpaar  
endale.
Ka    pulmade    lõpetamine   oli   traditsioonipärane.   Kohati   lõpetati   pulmad   nooriku   tantsitamisega. 
Tavaline pulmade lõpetamismärguanne oli lõputoit, enamasti  kapsad  või kapsasupp. Lõputoiduga 
kaasnesid   ka   mitmesugused   märguanded,   näiteks   väljast   toa   seinale   koputamine.   Kui   neist   ei 
aidanud, tõi noorik voki keset tuba ja hakkas ketrama. Siis pidid juba kõik aru saama, et pulmad on 
lõppenud. Kui lõpumärgid olid antud, oli kombeks lahkuda.