........................................................... 4 1.1. Statistika...........................................................................................................................6 1.2 Ristimine........................................................................................................................... 7 2. NIMED .................................................................................................................................10 2.1.2.Laennimed ...............................................................................................................10 2.1.3.Väljamõeldud nimed................................................................................................ 10 2.1.4.Tuletus koha- või perenimest...................................................................................11 2.2.1. Eestlaste muinasusundi põhjal...............................................................................
Eesnimede õigekiri lähtub nende päritolust (omanimi, võõrnimi, tsitaatnimi). [3, 5] 2.3.1. Omanimed, võõrnimed ja tsitaatnimed Omanimede hulka kuuluvad nimed, mis toetuvad omatüvedele ning millel pole võõraks peetavaid struktuurijooni. Omanimed on muinaseesti nimed praegusaegsel kujul (nt Ülo, Lembit, Ülle, Vilja jne); tehisnimed (Kalju, Vello, Urmas, Luule, Maimu, Urve); lähisugulaskeeltest pärit nimed (nt Aino, Külli, Merja); samuti täiesti eesti keeles muganenud laennimed (nt Jaan, Toomas, Jüri, Rein, Tiiu, Mari, Kadri, Triin, Reet). [5] Võõrnimed on muganemata või osaliselt muganenud nimed, millel on võõraks peetavaid struktuurijooni (nt võõrsõnatähed f, s, z, z - nt Fränk, Rudolf, Anzeelika; nimealguses b, d, g - nt Brita, Guido, Gertrud; järgsilbi pikad täishäälikud või rõhk järgsilbil - nt Adeele, Marleen, Arkaadi, Marii). [5] Omanimedes ja võõrnimedes ei tohi võõrtähti kasutada, eriti lubamatu on võõrtähtede
Muistsest ajast alates on nimede panekul olnud suureks mõjutajaks kultuur. 13. sajandist alates sai Eesti aladel tugevamaks võõraste kultuuride mõju: Eesti aladele tungisid sisse erinevatest riikidest inimesed. Üheks rahvuseks olid sakslased, sellepärast esines palju saksa päritoluga nimesid nagu Albert ja Peeter [12]. Leidus ka kiriklikku päritolu vanu laennimesid, mis muganesid eesti keelde. Need ilmusid Eestisse 16. sajandist kuni 19. sajandi lõpuni. Vanad laennimed Jaan, Kadri, Kai ja Triinu on siiamaani kasutuses. Võõrkeelsed nimed tulid aga 19. sajandi lõpukümnenditel, nendeks on näiteks Adele, Sven ja Imre. [2] Tänapäeval on väga palju erinevaid nimesid, nii saavad nad omada ka tähendust. Sisult võib see olla seotud loodusega, tundeeluga või isegi värvustega. Käbi, Laine, Suvi, Hele, Roosi kõik nad tähendavad midagi [2]. On ka teistest keeltest võetud nimesid, millel on sisu
äriseadustik, samuti mitmeid rakendusakte (eriti kohanimekorraldust puudutavaid). Neist on täpsemalt juttu allpool vastavates peatükkides. 3 ISIKUNIMED 3.1 Isikunimede kujunemine Eesti eesnimede kohta on andmeid 12.13. sajandist alates. Tol ajal kasutusel olnud läänemeresoome hõimude nimesüsteemi kuulunud muistsed isikunimed asendusid 16. sajandi lõpuks ristiusustamisega kaasa tulnud nimedega, enamasti laenati nimede lühikujud ja neid mugandati (Mari, Jaan). Laennimed moodustavad meie eesnimistu püsikihistuse. 19. sajandi keskpaigas hakati laennimedele eelistama võõrapäraseid eesnimesid, mis jäid ülekaalu 20. sajandi esimeste kümnenditeni (Marie, Karl). Rahvusliku liikumise ajal 19. sajandi lõpukümnendeil elustati varasemates kirjapanekutes ja rahvaluules leiduvaid muistseid isikunimesid (Lembitu, Salme), lisa saadi Soomest (Aino, Väino), kirjandusest (Eha, Endel) ja eriti uute nimede loomisega (Luule, Õie).
kutsenimed (Tiiu Tasane ehk Eduard Vilde). Osa pseudonüüme on krüptonüümid = krüpteeritud nimed (nt Osnap ehk Panso; onu Thal ehk Uno Laht). - Hellitusnimed on igapäevased hellitavad nimed, nt Juku või Juss. Eesti k vähe, vene k aga palju: Vladimir ehk Dima, Mihhail ehk Miša; ka inglise keeles: William ehk Will/Bill, Ronald ehk Ron(nie). - Omanimed, nagu Meelis ja Lembitu. - Laennimed, nagu Anne ja Jaan. - Võõrnimed, nagu Charles, John. - Piiblinimed, nagu Johannes, Taavet, Matteus. Need on oma päritolult heebreakeelsed. - Kanoonilised nimed ehk kalendri- ja pühakute nimed. Kanoonilistel nimedel on sama kuju eri keeltes – rahvusvahelised nimed oma rahvusvaheliste teisenditega (Johannes, Jaan, Jaanis, Juhan, Juan, Juho, John) - Kirjandustegelaste kaudu saadud nimed, st paljud kirjanikud on saanud nimede loojaks.
Tavaliselt kirjanikunimed, kunstnikunimed (Mait Metsanurk, Lydia Koidula). Pseudonüüm võib olla ka sooliselt eksitav. Olemas ka krüptonüümid, mis on pseudonime vorm. Kodeeritud pseudonüüm. Osnap - Panso. Onu Thal Uno Laht. Osa nimesid nimetatakse deminutiivideks e meelitusnimed, hüüdnimed. Eestis deminutiive pole palju: Juhanist Juku. Päritolu järgi Eesti nimevara. - Omanimed algupära läänemeresoomest. Meelis, Lembitu - Laennimed Eesti keelde mugandatud, Eestipärased. Kristliku päritolu. - Võõrnimed võõrkeelsed nimed, mida kasutame eestipäraselt. Jane, James. Tekkeviisi järgi: - Piiblinimed suur osa nimevarast pärit Piiblist: Johannes, Joonas, Taavet. Heebrea keeles nimed tähenduslikud. Mõne nime tagant võib näha fraasi. - Kanoonilised nimed kalendrinimed. Pühakute järgi saadud nimed. Kantud kalendritesse. Mingil ajal vaid kanoonilisi nimesid võiski panna.
annaabi.ee 
