Kui tekkis riik ja õigusnorm, ei tähenda, et tavanormid oleksid kuskile kadunud. Kahjuks üha rohkem tavanormidest lugu ei peeta. Samuti on ka mitmed õigusnormid ühiskonnale kui tervikule vastuvõetamatud. Kahjuks polegi kõik, mis inimeste poolt koostatud täiuslik, ning paraku puudub üks õiglane reguleeritud norm, mida ühiskond austaks, mõistaks ja mille järgi joonduks. Mitmed tavanormid on tekkinud ajastuga, nad tulevad ja kaovad. Nt prof. Jüri Uluots kirjeldab enda loengus Eesti külakogukonnas 19. sajandi lõpus eksisteerinud tavanormi, mille kohaselt külakogukonnas mindi heina ühiselt niitma. Tavanormi mõte oli see, et kuna heinamaad olid looduses tarastamata, siis mindi heinategemiseks koos õue, et ei tekiks piiritlemata looduse üle tülisid. See tava kadus 20. sajandi algul kui talunikel olid omad kindlad piirimaad, mis olid täpsemalt looduses paika pandud. Tänavu arvatakse ekslikult, et siis mindi nagu talgutele, aga tegelikult oli mõte igasugused lahkarvamused juba eos
Talupojad olid sunnismaised ja kohustatud isanda heaks tööd tegema. Isandal oli talupoja üle kohtuõigus (õigus karistada või isegi surmata) 4. Miks oli talupere reeglina suurem kui kaasaegne perekond? Oleks rohkem inimesi, kes tööd saaksid teha. 5. Mida kujutas endast külakogukond? Selle liikmed otsustasid tähtsamaid asju ühiselt ja astusid välja ühiselt oma õiguste eest ka suhetes isandaga. 6. Miks hariti maid külakogukonnas sageli üheskoos? Igale perele omaette harimiseks olid talupõllud liiga väikesed ning eri perede põllusillud olid tihedalt üksteise kõrval, nii et ühe pere põllulapid ei moddustanud eristuvat tervikut. 7. Mida eluks vajalikku hankisid talupojad metsast? Küttepuud 8. Mida kujutasid endast koormised? Maa kuulus isandale, sellepärast pidid talupojad selle kasutamise eest tööd tegema e. koormisi kandma (renti maksma ja teha teotööd) 9
Rikkamad talupojad ostsid isanda käest vabaks talupoegade mõttemaailm kirjaoskamatud-pole eriti säilinud tekste. Nõudsid koormiste kirjalikku fikseerimist, nõuti isikuvabadust. Suhtusid ellu konservatiivselt Traditsiooniliste kohustuste ja ül.lepiti,muutustesse suhtuti umbusklikult. Olid usklikud, kuid maailmavaates põimus kristlik õpetus vanade rituaalidega, juured ulatusid mustsesse paganausku. Levis ketserlus. Talupoeg ja Aadel talupoeg: põllutööline maaga, külakogukonnas sotsiaalne tugivõrdustik, tavaliselt üks komplekt rõivaid. 20% teenistusest isandale. Kümnis preestile või piiskopile. Pidasid ülal feodaale ja vaimulikke. Kindlad kohustused isanda ees. Mõisategu(harida mõisa põlde), töö oma põllul, et tasuda loonusrent. Enamikud sunnismaised, tohtis olla pere. Aadel: kõrgaadel(kuningad, hertsogid, krahvid), alam aadel(rüütlid). Elasid linnustes(mäe tipus), vabal ajal turniiridel ja jahil, ettevalmistus sõjale
Pulmad on alati olnud seotud omanäoliste traditsioonidega. Kõik traditsioonid, kombed ja talitlused varieeruvad aga eri riikides ja maailma osades suuresti. Eesti pulmakombeid on võimalik järgida 19. sajandi algusest, kui kujunes esimene rahvasuust kirja pandud pulmakombestik. Enne 19. sajandit hoidsid eestlased kirikut pulmatraditsioonidest lahus. Alles 19. sajandi teisel poolel sai pulmakommete osaks kiriklik laulatus. Abielu tähistavad pulmad kujunesid kunagises külakogukonnas olulisimaks peoks, mida peeti pidulikult ja toretsevalt. Pidu ise peeti palju tähtsamaks, kui ametlikku kiriklikku laulatust. Viimane oli vajalik vaid abielu seaduslikuks muutmise jaoks. Siiski ei loetud paari abiellunuks ei peale pulmapidu ega isegi mitte peale laulatust. Abielu sõlmimise otsustaivamaks toiminguks oli tanutamine. Pruudi tanutamine tähendas talle naise peakatte pähe panemist. Mõrsjale seoti ette ka põll ehk ta põlletati. Edaspidi ei tohtinud naine minna
Kuressaare Ametikool Autotehnika õppesuund Autotehnik Gert Põlluäär Pulma kombed Kirjand Juhendaja: Urmas Lehtsalu Kuressaare 2010 Abiellumine oli ja on praegugi keskseim sündmus inimese elus. Abiellumist tähistavad pulmad kujunesid muistses külakogukonnas tähtsaimaks peoks, mida peeti pidulikult ja kommeterohkelt. Tänapäeva kiire elutempo ja üldise globaliseerumise taustal on pulmatavandis toimunud põhjalikud muutused: mis kaasaega ei sobi, jäetakse ära või asendatakse uuega. Nagu igale arenenud ühiskonnale omane, nii on ka Eestis kujunenud välja erinevad traditsioonid ja kombed. Võrreldes varasemaga on pulmade pidamine jäänud justkui tahaplaanile - paljud paarid elavad niisama koos ega kiirusta abiellumisega
1906. a. tõusis peaministriks P. Stolõpin, tuntud kui "kõva käe" poliitik, kes asus lõhkuma kogukondlikku korda Venemaal. Vene küla ümberkujundamise peaeesmärgiks oli luua vene taluperemees. See tähendas ettevõtlikele talupoegadele vaba teed eraomanduslike üksiktalupidamiste loomiseks, kellest pidi saama valitsuse kindel tugi. Kümne aasta jooksul lahkus Euroopa Venemaal külakogukonnast 23% taluperedest. See protsess tekitas vene külakogukonnas suuri pingeid, sest ühtede lahkumine suurendas teiste maapuudust ning põhjustas nende laostumist. P. Stolõpini plaanidesse kuulus ka Baltimaade venestamine kolonisatsiooni läbi. Kuid 1911. a. P. Stolõpin mõrvati, 1914. a. algas Esimene maailmasõda ning 1917. a. haarasid võimu hoopis bolsevikud. Nii jäigi P. Stolõpini kavandatud grandioosne agraarreform pooleli.
külakogukonna olemasolu pidurdavaks teguriks. Põllumaj maa ei kuulunud mitte talunikele, vaid külakogukonnale. Külakogukonna juhtkond otsustas ise, kellele missuguse, kui suure, kus asuva ja kui viljaka põllulapi üles harimiseks anda. Talupoeg ei tundnud huvi maatüki vinge harimise vastu. Maid ümber jagades lähtuti kogukonna liikmete võrdsustamise huvidest- keegi ei tohtinud olla liiga jõukas ega liiga vaene. Külakogukonnas oli ka ühiskäendus- tervikuna kogukond hoolitses, et kogukonna kõigi liikmete kohustused oleks kaetud. Külakogukondliku maakasutuse ja ühiskäenduse põhimõtete vastu astus 1907 Vm peaministriks määratud Stolõpin, kes käivitas koheselt agraarreformi. Selle põhisisu seisnes selles, et talurahvale anti võimalus osta omaenda maatükk kogukonna maadest välja. Selleks, et ostjaid rohkem oleks, asutati Vene talurahva
annaabi.ee 
