järv (30,25 m). Asuvad setete alla mattunud oru kohal. Muldkate Sakala kõrgustik on LõunaEesti viljakamaid piirkondi (Põllupidamiseks keskmise ja kõrge viljakusega). Pinnakatteks on paks moreenikiht. Kesk ja põhjaosas viljakad karbonaatsel moreenil kujunenud pruunmullad (pruunid näivleetunud mullad). Lõunaosas keskmise viljakusega kahkjad mullad (leetjad mullad). Rohkesti on soostunud leetmuldi. Taimkate Palju kuusemetsi kirdenõlvadel ja edelaservadel. Väikeste saludena leidub kaasikuid, haavikuid ja halllepikuid. Männimetsi leidub sanduritel. Männikuist laiema levikuga on pohla ja mustikamännikud, millede koosseisu kuulub harva ka kuuske. Kohati võib leida salulehtmetsa fragmente (katkendeid,osi). Rohkelt suuri tammesid kasvab Kärstnas. Rohumaid on suhteliselt vähe, enamasti on need liigivaesed niidud ja puisniidud. Esineb mitmeid kagu päritoluga taimeliike (käokuld, mägisibul jt
küüned mustad. Hiireviu on meie sagedasemaid röövlinde. Tema arvukust määrab eelkõige saakloomade - hiirte - arv. Kui hiiri on palju, siis viude hulk tõuseb, kui vähe, kahaneb. Kuid ei maksa mõelda, et hiireviu vaid hiirtest toitub, ka väiksemad värvulised ning pardid ja kanalised peavad end tema eest hoidma. Hiireviud võib Eestis kohata praktiliselt kõikjal, eriti sageli aga erinevate koosluste piirialadel - ökotonis. Viu eelistab niiskeid kuusemetsi, saagijahile siirdub aga enamasti avamaastikule. Sageli võib ta kuskil metsaserval puudel varitseda, ise tänu oma pruunile värvusele nähtamatuks jäädes. Hiireviu tunneb lennust ära eelkõige laiade tiibade järgi. Teistel viudel ja kotkastel on tiivad eelkõige laia siruulatusega, hiireviu tiivad on aga eelkõige laia "haardepinnaga". Ka hiireviu tavatseb hääletult mõne lagedama koha peal tiirelda, nii
Need tüsedad, soodsa niiskus- ja aeratsioonirezhiimiga, toitaineterikkad ning keskmise huumusesisaldusega mullad on osutunud Eesti oludes kõige produktiivsemateks põllumuldadeks. Sellest tulenevalt kuuluvad Kesk-Eesti tasandikud nagu Pandivere kõrgustikki Eesti kõige enam põllustatud maastike hulka. Viljakate kamar-karbonaatmuldadega põllualad hõlmavad sageli mitusada ruutkilomeetrit.Harva näeme moreenipinnasel kasvavaid kuusemetsi, rohumaad taanduvad peamiselt maastikurajooni madalamatele äärealadele. Suuremaid metsi kasvab üksnes Kesk- Eesti tasandiku ja Pärnu madaliku siirdealal Kabala ümbruses. 8 VAATAMISVÄÄRSUSED · ENDLA LOODUSKAITSEALA Endla looduskaitseala asub Kesk-Eestis, Põltsamaa (Piibe) jõe keskjooksul, Järva, Jõgeva ning Lääne-Viru maakonna piirimail.
kohata rohkesti jalakat, pärna ja tamme. Limneameri · Umbes 4000 a. tagasi halvenes maapinna tõusu tõttu taas ühendus ookeaniga ning algas Läänemere kaasaegne arengufaas - Limneameri, punnteo Limnea peregra baltica järgi · see on vähese soolsusega riimveeline Litoriinamerest tunduvalt madalama veetasemaga (0-13 m kõrgusele üle merepinna) meri · kliima oli esialgu soe ja kuiv, hiljem jahe ja niiske. · rannikualal levisid kase,- ja männimetsad, sageli võis kohata ka kuusemetsi. Läänemeri muutub ka veel praegu. Toimub maapinna kerkimine, mis on Põhjalahe piirkonnas ligi 1 m / 100 a. Eesti rannik kerkib ca 3 mm aastas. Läänemere lõunaosa vajub. Läänemere imetajad · Hallhüljes (Halichoerus grypus) on looduskaitse all olev Läänemere suurim imetaja. Karvkatte värvus on isastel hüljestel pruunikashall, suurte tumedate laikudega. Emaste karvkate on heledam. Täiskasvanud isasloomapikkus on üle 2 meetri ja kaal kuni 300 kg.
on pruune ja heledaid sulgi enamvähem võrdselt. Hiireviu keha üldpikkus on 53cm, millele lisandub isasel 34-37cm ja emasel 37-40cm tiivapikkust. Isaslind kaalub 620-910g ja emaslind 880-1000g. Ta saagiks langevad põhiliselt hiired, kuid ta sööb ka väiksemaid värvulisi, nooremaid parte ja kanalisi. Hiireviu on levinud Vahemeremaadel ning Euraasia metsa ja metsastepivööndis, kuid ka mõnedel Atlandi ookeani idaosa saartel ja Lõuna- Himaalajas. Hiireviu eelistab niiskeid kuusemetsi, kuid saagijahile läheb ta enamasti avamaastikele. Pesa rajab ta tavaliselt kuuse või männipuu otsa, kuid teda on nähtud pesitsemas ka lehtpuude otsas. Hiireviu ei ehita endale iga aasta uut pesa, vaid kasutab vana pesa, kuhu on lisatud värskeid puuoksi. Aprilli lõpul on ta pesas 2-4 valget muna, mis on kaetud roostepruunide, hallide või kollaste laikudega. Pojad kooruvad mai lõpul ja lennuvõimestuvad juuli algul. Nende arv sõltub emase toitumistingimustest.
Mullad on Võrtsjärve nõos valdavalt väheviljakad, võrdlemisi viljakad on suurema kõrgusega moreentasandike ja voorte mullad (Raukas, Tavast 1992). Liigniiskuse tõttu on madalamate alade muldade kasutamine põllumajanduslikuks tegevuseks võimalik peale kuivendamist. Võrdlemisi viljakad on ainult suurema kõrgusega moreenitasandike ja voorte kamar-lettmullad ning turvasmullad soode serva-aladel. Taimkate on vahelduv ja mitmekesine. Kuusemetsi ning rohumaid kohtab siin väikeste kõlvikutena ning enamasti tasandike servaaladel. Suur-Emajõe suudmest loodes, paiguti ka järve läänekaldal on laialt levinud soometsad, idakalda lõunaosas palumetsad. Suur- Emajõe ülemjooksul ja ka teiste jõgede ümbruses on luha- ja sooniidud. Idakaldas ulatuvad põllustatud alad järveni. Euroopa tasandil on suurimaks loodusväärtuseks haruldased kuivendamata sood, märjad metsad ja poollooduslikud lammikooslused
aga kollakad ning küüned mustad. Hiireviu on meie sagedasemaid röövlinde. Tema arvukust määrab eelkõige saakloomade - hiirte - arv. Kui hiiri on palju, siis viude hulk tõuseb, kui vähe, kahaneb. Kuid ei maksa mõelda, et hiireviu vaid hiirtest toitub, ka väiksemad värvulised ning pardid ja kanalised peavad end tema eest hoidma. Hiireviud võib Eestis kohata praktiliselt kõikjal, eriti sageli aga erinevate koosluste piirialadel - ökotonis. Viu eelistab niiskeid kuusemetsi, saagijahile siirdub aga enamasti avamaastikule. Sageli võib ta kuskil metsaserval puudel varitseda, ise tänu oma pruunile värvusele nähtamatuks jäädes. Hiireviu tunneb lennust ära eelkõige laiade tiibade järgi. Teistel viudel ja kotkastel on tiivad eelkõige laia siruulatusega, hiireviu tiivad on aga eelkõige laia "haardepinnaga". Ka hiireviu tavatseb hääletult mõne lagedama koha peal tiirelda, nii et siis peaks juba kord hiireviud
as on fluvisols. Sõnajala (Dryopteris) kasvukohatüüp esineb läbivooluga lammi- ja muldorgudes, leostunud ja küllastunud glei- ja turvastunud muldadel nagu ka lammimuldadel. The major part of trees in the stands consists of grey alder, birch and black alder; the spruce forests can be found in the less swampy or drained part of the site. Suurem osa puudest neis puistutes koosneb hall-lepast, kasest ja sanglepast; kuusemetsi (kuusikuid) võib leida vähem soises või kuivendatudosas selles kasvukohtas. 9 Ash, lime, elm, maple are the associate species. Saar, pärn, jalakas, vaher on seguliigid. The stands belong to the quality classes Ia...II; the birch forests being somewhat more productive than the grey alder forests. Puistud kuuluvad boniteediklassi Ia...II; kusjuures kasemetsad on mõnevõrra tootlikumad kui hall-lepikud
annaabi.ee 
