See kogu aga ei jõudnud peaaegu üldse müügile. Samal aastal ilmus ka Juhan Liivi miniatuuride kogu "Elu sügavusest". Kirjaniku vaimne seisund halvenes järjest, lisaks haigestus ta kopsutiisikusse, millesse ta ka 1. detsembril 1913. aastal suri. Juhan Liiv maeti Alatskivi kalmistule. Oma mälestuses on Karl Kornel kirjutanud Juhan Liivist järgmiselt: "Ta seisis ja vaatles ene-sesse vaibunult "Estonia" kerkivaid müürisid. Nii nagu lapsepõlve "Käkimäe kägu" ei ulatunud kuuseladvast üle Peipsi vaatama, nii ei suutnud ta vahest nüüdki kerkiva kunstitempli tulevikku silmi nõiduda. Aga ta tundis, et ka tema peab templi ehitamiseks ohvri tooma. Ta palus kodumaalt andeks, et ta vaene on ja suurt ei suuda anda. Jah, ta oli vaene. Ta oli oma kõige kallima varanduse - tervise - juba kodumaale ohverdanud. Aga tal oli veel midagi anda. Ta võttis kuue seljast. "Ma annan, mis mul on...""
Kalevipoeg,Teine teekond allmaailma,lahing põrgulistega,kahevõitlus sarvikuga Kalevipoeg nägi unenäos, et tal on vaja minna allmaailma. Hommikul tõusis ülesse, ta sõi mõne kulbi suppi,et jõudu ammutada. Jõudis mere äärde, kus olid kõrkjad ja hundinuiad. Arvas,et leiab selle koha, kus Tark teadis olevat allilma. Leidis peidus olevad väravad, astus sinna sügavusse, kus viis alla jalgrada, seal all oli pime ja palav aur. Kõigepealt kuulis kaarnat ta kuuseladvast, et helistagu Kalev oma kellukest ja siis kadusid suitsupilved ära. Kalevipoeg läks edasi. Veidi aega oli valge, jälle kottpimedus. Nüüd tuli talle vastu hiir, kes ütles pimedusest talle vastu, et helista kellukest. Kalevipoeg mõistis hiire käsku ja helistas kellukest, pimedus kadus jälle ära. Kalevipoeg astus edasi ja kaugelt paistis võõras valgus, mis polnud päeva valgus, vaid olid tihedad ämblikuvõrgud, mis hõbeda karraga kiirgasid valgust
Suurele vaimuannile vastukaaluks saatis Juhan Liivi läbi elu süvenev vaimuhaigus ning rasked elutingimused. Juhan Liiv armastas lihtsust, tema luu-letustes pole keerukaid ning võltse lausekujundeid. Kirjanikku paelus loodus ja teda saatis suur isamaa-armastus. Oma mälestuses on Karl Kornel kirjutanud Juhan Liivist järgmiselt: "Ta seisis ja vaatles ene-sesse vaibunult "Estonia" kerkivaid müürisid. Nii nagu lapsepõlve "Käkimäe kägu" ei ulatunud kuuseladvast üle Peipsi vaatama, nii ei suutnud ta vahest nüüdki kerkiva kunstitempli tulevikku silmi nõiduda. Aga ta tundis, et ka tema peab templi ehitamiseks ohvri tooma.Ta palus kodumaalt andeks, et ta vaene on ja suurt ei suuda anda.Jah, ta oli vaene. Ta oli oma kõige kallima varanduse - tervise - juba kodumaale ohverdanud. Aga tal oli veel midagi anda.Ta võttis kuue seljast."Ma annan, mis mul on..."" Kodutalu Juhan(Johannes) Liiv sündis 30. aprillil 1864
Suurele vaimuannile vastukaaluks saatis Juhan Liivi läbi elu süvenev vaimuhaigus ning rasked elutingimused. Juhan Liiv armastas lihtsust, tema luu-letustes pole keerukaid ning võltse lausekujundeid. Kirjanikku paelus loodus ja teda saatis suur isamaa-armastus. Oma mälestuses on Karl Kornel kirjutanud Juhan Liivist järgmiselt: "Ta seisis ja vaatles ene-sesse vaibunult "Estonia" kerkivaid müürisid. Nii nagu lapsepõlve "Käkimäe kägu" ei ulatunud kuuseladvast üle Peipsi vaatama, nii ei suutnud ta vahest nüüdki kerkiva kunstitempli tulevikku silmi nõiduda. Aga ta tundis, et ka tema peab templi ehitamiseks ohvri tooma. Ta palus kodumaalt andeks, et ta vaene on ja suurt ei suuda anda. Jah, ta oli vaene. Ta oli oma kõige kallima varanduse - tervise - juba kodumaale ohverdanud. Aga tal oli veel midagi anda. Ta võttis kuue seljast. "Ma annan, mis mul on..."" 1.1 Kodutalu Juhan(Johannes) Liiv sündis 30. aprillil 1864
Suurele vaimuannile vastukaaluks saatis Juhan Liivi läbi elu süvenev vaimuhaigus ning rasked elutingimused. Juhan Liiv armastas lihtsust, tema luu-letustes pole keerukaid ning võltse lausekujundeid. Kirjanikku paelus loodus ja teda saatis suur isamaa-armastus. Oma mälestuses on Karl Kornel kirjutanud Juhan Liivist järgmiselt: "Ta seisis ja vaatles ene- sesse vaibunult "Estonia" kerkivaid müürisid. Nii nagu lapsepõlve "Käkimäe kägu" ei ulatunud kuuseladvast üle Peipsi vaatama, nii ei suutnud ta vahest nüüdki kerkiva kunstitempli tulevikku silmi nõiduda. Aga ta tundis, et ka tema peab templi ehitamiseks ohvri tooma. Ta palus kodumaalt andeks, et ta vaene on ja suurt ei suuda anda. Jah, ta oli vaene. Ta oli oma kõige kallima varanduse - tervise - juba kodumaale ohverdanud. Aga tal oli veel midagi anda. Ta võttis kuue seljast. "Ma annan, mis mul on..."" 1.1 Kodutalu Juhan(Johannes) Liiv sündis 30. aprillil 1864
laulsid pisikesed. Siis läks lahti laulupidu, laulis kogu pesa: Liiri, liiri, leijaa, liiri, liiri, leijaa! nii et rõkkas kesa. Kägu On vaevalt päike tõusmas seal üle kuusiku, kui kägu juba laulmas: ,,Kuk-ku! Kuk-ku!" Pilv taevaserval tukub, tuul puhkab hommikul, kuid käokene kukub: ,,Kuk-ku! Kuk-ku!" Poiss karja välja ajab, lä'eb üle nõlvaku, seal kuuseladvast kajab: ,,Kuk-ku! Kuk-ku!" Vist ennustada püüad head mulle, linnusuu, et nõnda kaua hüüad: ,,Kuk-ku! Kuk-ku!" Linavästrik Kust ta tõusis, mine küsi -- kivilt, künkalt, kesarüpest? Tunnen teda kergest hüppest: västrik. Ei tal ole püsi. Keksib, kargleb õueaial, lendleb, lendleb, laskub maha, eksib risurünka taha; näe nüüd istub võrguvaial!
annaabi.ee 
