Jesuiidid Kool: Arte Gümnaasium Klass: 10B Koostajad: Hiljar Laansalu Mariann Toompark Mart Valter Ordu rajamine Rajas Ignatius Loyola Rajati 27. septembril aastal 1540. Ametlik nimi on Jeesuse vennaskond (Societas Jesu) Erinevus varasemate ordudega on kloostrireeglistiku (tunnipalved jms) asendamise kuulekusega ülematele Nende põhilause: Eesmärk pühitseb abinõu, kui eesmärgi saavutamiseks tehtud kahju on väiksem saavutatud kasust. Ignatius Loyola Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Ordu reeglid
lõigatud mustade juuste ja värskelt raseeritud lõuaga kuni õlaka uhiuue mundrini, on kõik lihtne ja ühtlasi peen. Vronski pole iialgi tunda saanud perekonnaelu. Tema ema oli olnud nooruses hiilgav seltskonnadaam, kellel oli abielus olles ja eriti hiljem palju üldsusele tuntud romaane (st armulugusid). Vronski ei austanud oma südames ema ja andmata sellest endale aru, ei armastanud teda. Ta ei osakud kujutleda, et emasse võiks suhtuda kuidagi teisiti kui ainult suurima austuse ning kuulekusega. Mida vähem ta oma ema südames armastas, seda rohkem ta teda väliselt austas ja kuulas. Oma isa Vronski peaaegu ei mäletanud. Vronski ei armastanud perekonnaelu: ta nägi perekonnas, eriti abielumehes, poissmeeste üldise arvamise järgi midagi võõrast, vaenulikku ja eelkõige midagi naeruväärset. Kasvatuse oli ta saanud Paazidekorpuses. Lõpetanud kooli noore hiilgava ohvitserina, sattus Vronski kohe Peterburi rikaste sõjaväelaste tallatud radadele. Kuigi ta vahetevahel Peterburi
tõmmata kuuma vee, veereda trepist alla, juua kemikaale, ära eksida, liiklusavariisse sattuda, ära uppuda jms. Järelevalvetus on tõsine probleem väikelaste ja koolieelikute puhul, sest mida väiksem on laps, seda enam vajab ta pidevat järelevalvet. Hoolitsuse vormid Tõeline hoolitsus on hoolimine lapse olemuse ja tema vajaduste täitmise eest. Seda pole vaja ära teenida, laps ei pea seda tagasi maksma ülipüüdlikkuse ja kuulekusega. Hoolitsemine on kogu tegevus, millega kantakse hoolt pehmete vajaduste eest: armastus, puudutus, soojus, tähelepanu, toetus, stimuleerimine, äratundmine ja reageerimine (Clarke, Dawson, Bredehoft 2008). Oma raamatus "Millal saab küllalt?" kirjeldavad nimetatud autorid erinevaid viise, kuidas lapse eest hoolitsetakse. 1) K e h t e s t a v ja toetav h o o l i t s u s on positiivne viis hoolitseda, pakkuda tingimusteta armastust ja soodustada lapse arengut
,,Ühel hetkel käitub Jahve irratsionaalselt otsekui loodusõnnetus; järgmisel hetkel soovib ta olla armastatud, austatud, kummardatud ja kiidetud kui õiglane. Ta ärritub iga sõna peale, mis endas vähimatki kriitilist varju kannab, samas kui ta ise ei hooli mitte põrmugi omaenda moraalikoodeksist, kui ta teod juhtuvad tema põhimõtetest lahku minema. Sellisele Jumalale saab alluda vaid suure värinaga ja püüda kaudsel teel despooti lepitada libeda kiituse ja meelitava kuulekusega. Kuid usaldussuhe näib olevat kaasaegse mõtlemise seisukohalt mõeldamatu." (JUNG 2002:26) Nii jätabki Jahve käitumine pigem loodusjõu mulje, mis võib oma pimedas tungis korda saata mida tahes, olles vaba igasugustest eetilistest kaalutlustest. On muidugi väga küsitav, kas (kui järgida Jungi loogikat) saab loodusjõudu pidada millekski inimesest alamaks. Teadvuse olemasolu ei pruugi näidata paremust, vaid üksnes teistmoodi olemist. Pigem on inimene alati
lõigatud mustade juuste ja värskelt raseeritud lõuaga kuni õlaka uhiuue mundrini, on kõik lihtne ja ühtlasi peen. Vronski pole iialgi tunda saanud perekonnaelu. Tema ema oli olnud nooruses hiilgav seltskonnadaam, kellel oli abielus olles ja eriti hiljem palju üldsusele tuntud romaane (st armulugusid). Vronski ei austanud oma südames ema ja andmata sellest endale aru, ei armastanud teda. Ta ei osakud kujutleda, et emasse võiks suhtuda kuidagi teisiti kui ainult suurima austuse ning kuulekusega. Mida vähem ta oma ema südames armastas, seda rohkem 39 ta teda väliselt austas ja kuulas. Oma isa Vronski peaaegu ei mäletanud. Vronski ei armastanud perekonnaelu: ta nägi perekonnas, eriti abielumehes, poissmeeste üldise arvamise järgi midagi võõrast, vaenulikku ja eelkõige midagi naeruväärset. Kasvatuse oli ta saanud Paazidekorpuses. Lõpetanud kooli noore hiilgava ohvitserina, sattus
Ta pole aga tumm.» «See puudus veel,» lausus Jehan. «Tal on ka üks silm ülearu,» lisas Robin Poussepain. «Sugugi mitte,» ütles Jehan õiglaselt, «ühesilmne on palju puudulikum kui pime. Ta teab, mis tal puudub.» Vahepeal olid kõik kerjused, teenijad, taskuvargad, ühes nendega ka skolaarid rongkäigus läinud kohtu-kirjutajate kapist narride paavsti jaoks otsima papist tiaarat ja kentsakat kirikukuube. Quasimodo laskis end riietada kulmu kortsutamata ja teatud kõrgi kuulekusega. Siis pandi ta istuma kirjule kanderaamile. Kaksteistkümmend narrivennastu liiget tõstsid ta oma õlgadele. Mingi kibe ja ülbe heameel levis üle kükloobi sünge näo, kui ta oma vormitute jalgade all nägi kõiki neid ilusate, sirgete ja hästivormitud inimlaste päid. Kisategev kaltskaabakate rongkäik alustas oma teekonda nagu tavaliselt Palee sisemistest käikudest, et siis minna välja tänavale. VI. ESMERALDA
annaabi.ee 
